Adele Pao: sama kalkuleeriv kui kaubandus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna majanduse vallas tuleb iga päev üha nukramaid teateid, on soov osta kaupu võimalikult soodsalt igati mõistetav. Sestap pakuvad ka kaupmehed üha enam sooduskampaaniaid, mis inimesi poodi meelitavad.
Kui inimene on juba poes, on üha enam võimalusi, kuidas talle lisakaupa korvi poetada. Selleks tuleb asjad inimese jaoks mugavaks teha. Ja selles ei saa kaupmehi ju ometi süüdistada.
Näiteks on inimestel poodi astudes vastupandamatu kihk liikuda vastupäeva. Suuremates kauplustes on see ka võimalik ning minu kodupoes, kus peab käima päripäeva, tunnen ennast alati kuidagi ebamugavalt.
Kaubad, mida sulle kõige innukamalt tahetakse pakkuda, on asetatud silmade kõrgusele, küpsetiste lõhn tekitab isu ja paneb usinamalt ostlema. Poest väljudes oled soetanud endale kotitäie vidinaid, mida sa tegelikult üldse ei plaaninud osta, kuid oled selle üle veel rõõmus ka.
Siin tekib küsimus: kui inimestele on võimalik müüa asju, mida nad tegelikult ei taha, hinnaga, mis ei ole tavalisest kuidagi soodsam, ja veel nii, et nad on selle üle rõõmsad, siis miks ei ole võimalik teisi eluvaldkondi sama ladusalt korraldada?
Paraku ei too kellelegi otsest tulu see, kui välja nuputada, kuidas näiteks kooliskäimist või prügi sorteerimist põnevaks elamuseks muuta, nii et asjaosalised ennast sealjuures glamuurselt tunneksid.