PwC Eesti juht: kassapõhine mõtlemine ongi lasknud riikidel võlakoorma üle pea kerkida
/nginx/o/2022/01/03/14291391t1h8b6c.jpg)
4. oktoober 2011, 13:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Loodan, et tulevikus hakkab riigikogu ka riigieelarvet koostama tekkepõhiselt, et olla kindel, et ükski vara ega kohustus, mis meie heaolu ja riigi püsimist mõjutab, ei jääks kahe silma vahele,» lausus audiitorfirma PricewaterhouseCoopers Eesti juht ning riigi raamatupidamise toimkonna liige Ago Vilu EFSFi garantiide eelarves kajastamist kommenteerides.
Äriettevõtted peavad oma raamatupidamist tekkepõhiselt, mis tähendab, et tehinguid kajastatakse siis, kui need on toimunud, mitte siis, kui raha liigub. Enamik maailma valitusi, sh Eesti, koostavad oma eelarveid aga tänaseni kassapõhiselt – see tähendab, et huvi tuntakse ainult raha liikumise vastu ning varade ja kohustuste tegelik tekkimise hetk pälvib märksa vähem tähelepanu, rääkis Vilu.
«Sellest loogikast lähtudes võib ka antud garantiisid ignoreerida, kuni nad väljamaksena pole realiseerunud,» lausus Vilu, lisades, et «Kassapõhine mõtlemine on ka üks põhjuseid, miks paljudes riikides on võlakoorem märkamatult üle pea kasvanud.»
Vilu sõnul on Eesti avalikus sektoris tekkepõhine mõtlemine siiski kaugemale arenenud kui paljudes teistes riikides. Kui riigi eelarvet koostatakse endiselt kassapõhiselt, siis juba mitmeid aastaidon Vilu sõnul Eesti avaliku sektori kohta koostatud väga heal tasemel tekkepõhine aastaaruanne, mis kajastab adekvaatselt kõiki riigi varasid ja kohustusi. Lisaks Eestile on sellega hakkama saanud ainult mõned üksikud maailma riigid, näiteks Austraalia.
Kui riigieelarves antud garantiid ehk praegusel juhul EFSFile antud garantiid ei kajastu, siis kuidas analoogsel juhul peaksid käituma ettevõtted?
Vastavalt rahvusvahelistele finantsaruandluse standarditele IFRS (mis on mõeldud äriettevõtetele, mitte valitsustele), kajastatakse firmade antud garantiisid bilansis kohustusena nende õiglases väärtuses. Õiglane väärtus on Vilu sõnutsi summa, mille eest mõni teine osapool oleks nõus garantiist tulenevad kohustused endale üle võtma. Garantii õiglane väärtus sõltub garantii saaja maksevõimest – ehk sellest, kui tõenäoline on, et garantii võiks realiseeruda. «Väga lihtsustatult, kui ettevõte annab kellelegi garantii summas 100 miljonit eurot ning selle garantii realiseerumise tõenäosus on 1protsenti, peaks garantii andja kajastama oma bilansis kohustuse summas 1 miljon eurot. Kui sama garantii realiseerumise tõenäosus oleks 10 protsenti, tuleks bilansis kajastada kohustusena 10 miljonit ning juhul kui garantii 100-protsendilise tõenäosusega realiseerub, siis kogusumma ehk 100 miljonit eurot,» selgitas ta.
Vilu sõnul koostavad Eestis oma aruandeid IFRSi lähtuvalt börsiettevõtted, pangad ja veel mõned suurettevõtted.
Eesti Raamatupidamise Toimkonna juhendid, mida kasutab aruannete koostamisel valdav osa Eesti ettevõtteid, ei nõua Vilu kinnitusel antud garantiide kajastamist nende õiglasele väärtusele, kuna see oleks väiksemate ettevõtete jaoks liiga keeruline. Eesti juhendite järgi tuleb Vilu sõnul antud garantiide suhtes kajastada bilansis kohustust ainult juhul, kui garantii realiseerumise tõenäosus on üle 50 protsendi, vastasel juhul kajastatakse garantiid bilansiväliselt.