Indrek Teder päästepaketist: riigikogu peab keerulisel hetkel seadust austama

Indrek Teder Foto: Peeter Langovits / Postimees

Viimaste päevade pinevaimal hetkel, mil riigikogu valmistub hääletama euroala päästepaketi üle, astub täna oma aastakõnega saadikute ette õiguskantsler Indrek Teder, pannes riigikogulaste südamele teha keerulistel hetkedel õigeid ja seadust austavaid otsuseid.

Te pole sugugi rahul euroala päästepaketi eelnõuga. Miks see praak on?

Ma nii emotsionaalset keelt ei kasutaks, küll aga on küsitav selle eelnõu kooskõla põhiseadusega. Taas kord on arvestamata jäetud täiesti elementaarseid asju. Esmalt, iga riigikogu otsus peab olema kooskõlas seadusega. Hetkel see nii ei ole, kuna riigieelarve seadus ei näe sellise garantii andmist ette. Teiseks – kui tahetakse selliseid otsuseid delegeerida valitsusele, siis peab see olema täpsem. Millised on summad ja kuidas otsustusprotsess käib.

Kolmandaks – nii olulises protsessis, kus sõlmitakse lepinguid abisaavate riikidega või muudetakse mingeid algpõhimõtteid, peab otsustavas rollis olema riigikogu. See kõik oleks tehtav, kui riigikogu tahaks seda. Pragmaatika ei tohi õigust kõrvale suruda.

Praegu soovitakse pigem kiirustada?

Vaatame, kuidas meie parlament käitub. Täna arutab ka Bundestag Saksamaal seda küsimust. Saksamaa osalus päästepaketis on üle 20 protsendi ja nende roll kogu protsessis on äärmiselt oluline.

Samas on Bundestagis 620 inimest ja neid kokku saada on päris raske. [Saksamaa] konstitutsioonikohus on aga osutanud, et põhimõtteliselt ollakse [päästepaketi küsimuses] põhiseadusega kooskõlas, kuid otsustusse tuleb seadusandjat rohkem kaasata.

Need on elementaarsed parlamentaarse riigi reeglid, mida ka Eesti võiks järgida, sest lihtsalt distantseeruda põhjendusel «see on liiga keeruline teema, me ei taha sellega tegeleda, las valitsus korraldab» ei ole seadusandjale kohane.

Seadusandja realiseerib rahva tahet just sellistes olulistes küsimustest. Mitte nii, et kümme või sada korda väiksemates küsimustes arutame teemat parlamendis, aga kui tuleb ülioluline küsimus, mil otsustakse üle kümne protsendi rahvusliku kogutoodangu saatust, mille kohta antakse garantii, siis seda meie parlament ei aruta. See on tagurpidine suhtumine!

Väidetakse, et garantii puhul ei pea kohe raha välja andma, aga unustatakse ära, et see on olemuselt siduv. Jah, Eesti on kogu aeg demonstreerinud, et ta on paipoiss, see on ka väga õige, aga samas peab aru andma, et tegemist on äärmiselt suurte summadega.

Me ei tea, kuidas see finantskriis areneb. Praegusel etapil on maksumaksjad väga rahulolematud, kuna see mõjutab nende rahakotti. Poliitikud peavad oma valijatega arvestama ja teema läbi arutama.

Meie enam kui kahe miljardi euro tõstmine üsna arusaamatusse päästepaketti tekitab inimestes mõistetavalt pahameelt, segadust, teadmatust.

Emotsioonid raha teemal on paratamatud, aga pinget tuleks maha võtta ja erinevateks variantideks valmistuda. Meie edu alus on paljuski see, et oleme  protsesse arutanud ja pole võtnud ülemäära kohustusi. Igal sammul on olnud pragmaatiline ja õiguslik põhi.

Kui hakkame põhiseaduse algväärtustest üle sõitma, siis parlament diskrediteerib ennast. Kui ühiskonnas on tugev allhoovus, et parlament ei ole oluline, seal istuvad koos mõttetud kujud, siis aruteluta olulistes küsimustes annab parlament sellele arvamusele veelgi hoogu juurde.

Parlament on põhiseaduse järgi olulisem otsustaja riigis. Selle taustal peavad nad vastavalt käituma ja omama vastutust.

Olete parlamendi kiirustamist olulistes küsimustes ka varem kritiseerinud. Miks seda tehakse?

Milleks kiirustada, tõesti? Teatud juhtudel tuleb võtta mõni lisapäev ja vaadata eelnõud veel kord põhjalikumalt läbi. Pikaajalise juristina tean, et alati kui mingi asi läheb väga kiireks, tuleb just aeg maha võtta.

Milleks on kiirustamine oluline? Ma saan aru, et Euroo­pas on sooviks kriis võimalikult ruttu kontrolli alla saada, aga küsimus on ju vaid mõnes päevas. Tuleb tõmmata joon, mis on valitsuse pädevus, mis on riigikogu oma. Selleks peab aga tahe olema.

Teisalt on aga ka lubamatut venitamist. Näiteks 2009. aastal tegin riigikogule ettekande, et sõltuvushäiretega laste rehabilitatsioon vajab terviklikku õigusregulatsiooni ja laste õiguste piiramine saab toimuda vaid seaduslikul alusel. Riigikogu nõustus ja sotsiaalministeerium on selle teemaga töötanud, kuid seda tehakse siiamaani.

Teine näide: ligi aasta tagasi nõustus parlament minu ettepanekuga, et tehnorajatiste talumistasu on põhiseadusvastaselt väike. Siiamaani analüüsib täitevvõim, kuidas vastuolu kõrvaldada. Parlament peaks täitevvõimult rohkem nõudma, et parlamendi otsustused saaksid täidetud.

Lisaks riigikogule ootate hetkel ka otsustavust Tallinna linnalt koolikorralduse põhiseadusega kooskõlla viimisel. Kuidas seda teha võiks?

Nii nagu euroala päästepaketi osas, nii andsin ka Tallinna koolikorralduse puhul välja veksli, et mina ja mu nõunikud oleme nõus aitama ja konsulteerima.

See on üsna erakorraline, sest õiguskantsler on klassikaliselt ikka järelkontrollija. Mulle on ette heidetud, et miks sekkun tagantjärele ehk liiga hilja. Praegu olen aga kuulnud etteheiteid, et miks õiguskantsler ületab oma pädevust ja ütleb midagi enne. Aga etteheited käivad ameti juurde!

Oleme valmis koolikorralduse puhul aitama, sest tahame, et probleem oleks võimalikult väike. Ma saan aru, et umbes 4000 Tallinna lapse puhul jääbki elukohajärgse kooli määramine mingil kujul alati vaieldavaks, aga kohalik omavalitsus ei saa kohalikest olulistest küsimustest distantseeruda.

Ta peab pakkuma välja lahenduse, mitte kõrvalt vaatama, kuidas probleemid kuhjuvad ja paanikas inimesed panevad lapsi kirja mitmesse kooli korraga. Kohalik võim peab selliseid segadusi ennetama või siis klaarima. Praegusel juhul seda ei tehtud.

Kohalik omavalitsus ei ole ilu pärast, vaid selleks, et tagada inimeste põhiõigusi. See pole loosung, vaid puudutab praktilisi, lihtsaid asju. See on aga Eestis laiem probleem – haldusreformi olematuse probleem. See on pööraselt suur temaatika, millega keegi ei taha tegeleda, sest see on poliitiliselt surmav teema.

Aga peaks tegelema?

No muidugi peaks! Meil on 226 kohalikku omavalitsust, mida on ikka väga palju! Aga paradoks on meie põhiseadusesse sisse kirjutatud – ühelt poolt oleme unitaarriik, teisalt on väga suur kohaliku omavalitsuse autonoomia.

Raha on alati vähe ja kui riik ütleb, et tuleb kärpida, siis peab ka kohalik omavalitsus seda tegema. Kust aga läheb see piisavuse piir? Siin ei mängi rolli ainult õiguslik pool, ka finantsiline, sotsioloogiline ja kindlasti ka poliitiline dimensioon.

Kuna haldusreform on poliitiliselt tappev teema, siis sellest isegi ei räägita. Läti on haldusreformi teinud, Taani ja Holland ka. Kõigis neis riikides see toimib ning elanikele on tagatud avalike teenuste parem kättesaamine.

Nii nagu haldusreform, on ka sotsiaal- ja haridusvaldkond midagi, mida keegi ei julge eriti puutuda.

Sotsiaalvaldkonda läheb riigieelarvest väga suur summa. Rahahulk on alati piiratud. Isegi siis, kui majandusel läheb väga hästi, tuleb raha suunata sinna, kuhu eriti tarvis ehk süsteem tuleb muuta palju efektiivsemaks.

Haridusvallas on minister Jaak Aaviksoo väga hea alguse teinud. See on jätnud sümpaatse mulje, et mingid asjad otsustatakse lihtsalt ära. Võime lõputult vaielda, aga ühel hetkel peab otsustama, sest ühiskonnas on konsensus lõppeesmärgi suhtes – jah, me tahame Eestisse haritud inimesi.

Sotsiaalminister Hanno Pevkur peaks kolleegilt õppust võtma?

Ma ei taha ministrit milleski süüdistada, valdkond on suur ja keeruline ning strateegiliste asjade tegemiseks ei jagu inimesi, spetsialiste. Olen ka korduvalt öelnud, et häid spetsialiste võiks näiteks justiitsministeeriumist sotsiaalministeeriumisse välja laenata.

Justiitsminister Kristen Michali eestvedamisel valminud uus avaliku teenistuse seadus soovib ametnike n-ö rändamist ka seadustada.

Olen veidi skeptiline selles osas, et avalik teenistus täies mahus reformitakse. On normaalne, et inimesed liiguvad avaliku teenistuse sees, aga seda võiks toimuda ka väljapoole. Üks ühiskond ja ühed inimesed me ju kõik! Sotsiaalvaldkonnas peab vaatama pikemaid strateegilisi eesmärke. Paljudel juhtudel lahendame hetkeprobleeme.

Ei julgeks küll isegi kokku lugeda, kui palju erinevaid arengukavasid viimastel aastatel sotsiaalministeeriumis tehtud on...

Jah, meie riigis on neid väga palju. Kui on palju üldsõnalisi dokumente, siis ei võeta neid tõsiselt. On väga küsitav rohkesõnaliste ja pikkade arengukavade koostamine.

Öeldakse, et oluline mahub ära ühele, äärmisel juhul kahele-kolmele A4-lehele. Suured asjad tehakse ära suhteliselt lühikese kavaga. Selles osas on arenguruumi küll ja küll.

Kohtutega pole seis aastatega ka sugugi paremaks läinud. Kuidas hindate praegu ligipääsu kohtutele?

On väga kahju, et möödunud aastal lahkus meie hulgast kohtuid käsitleva reformi eelnõu, sest avaldusi kohtuvõimu kohta tuleb mulle üsna palju. Pikalt on üleval olnud riigilõivude teema ehk kas Eesti ülikõrged riigilõivud tagavad ligipääsu õigusemõistmisele.

Paar aastat tagasi tõsteti lõive. Riigikohus on konkreetsetes menetlustes, milles ka omalt poolt olen arvamuse andnud, leidnud järjest ja järjest, et kõrge riigilõiv on põhiseadusvastane. Ja neid arvamusi on ikka päris palju. Seetõttu olin sunnitud tegema ka ettekande riigikogule riigilõivude põhiseadusvastasusest. Väidetavalt on Eesti riigilõivud ühed Euroopa kõrgeimad.

Iga inimene peab pääsema kohtuuksest sisse, praegu see nii ei ole. Teiseks teemaks on kohtute menetlusajad ja see pilt on tasapisi paranemas.

Mis teil hingel on? Mis teemad on jäänud teie jaoks lootusetult toppama?

Kohtureform. Ligipääs õigu­se mõistmisele. Teiseks loodan väga, et riigikogu koosseis on seadusandja suure tähega. Et nad on ikkagi otsustajad. See tähendab vastutust, ja seda eriti just keerulistel ja komplitseeritud aegadel, kus praegu oleme. Parlament peab olema see organ, kes otsustab, mitte ei delegeeri oma tööd tagatubadesse. Võib ju öelda, et parlamendi liikmed on valitud, ei tunne asja, et spetsialistid peaksid otsustama.

Spetsialistid jäävad oma vaates aga liiga kitsaks, poliitikute asi on üldistada. Näha sotsiaalset ja poliitmajanduslikku tausta. Kui seda hoomatakse, siis saadakse loodetavasti aru ka vastutusest. See vajab teinekord kõrvalt torkimist.

Õiguskantsler sotsiaalriikluse põhimõtte olulisusest

«Sotsiaalriikluse põhimõtteid järgides peab riik tagama selle, et kui inimesed kukuvad sotsiaallõksu, siis ei jää nad ilma elementaarsest abist ja hoolitsusest. On väga lihtne öelda, et riik peaks andma rohkem raha. Aga kui ei ole anda rohkem raha, siis peab mõtlema, kuhu ja kuidas olemasolevat raha paremini rakendada.

Inimeste õigus abile ja riigi rahanappus peavad olema õiges vahekorras. Kui tekib rebend, muutuvad inimeste põhiõigused ja -vabadused utopistlikuks. Ehk õigused on, aga reaalset katet neil pole. Sotsiaalriikluse põhimõtte järgimine on valus teema.

Ajalukku vaadates on paljud riigid lagunenud just seetõttu, et sotsiaalsetele aspektidele ei ole pööratud piisavalt tähelepanu. See on üks asi, millega peab alati arvestama. Ei saa tekkida tunnet ja reaalset situatsiooni, et osa inimesi on jäetud täielikult vaesuse lõksu. Teistpidi peab stimuleerima ka inimeste enda initsiatiivi, sest kusagilt peab see raha ju tulema.»

Laste õiguste osakonna esialgsed prioriteedid

Lasteombudsmani institutsiooni vajadusest rääkis õiguskantsler Indrek Teder täpselt aasta tagasi. Nüüdseks on lasteombudsmani institutsioon loodud õiguskantsleri kantselei koosseisus, kus lisaks juristidele töötavad ka sotsiaalteadlased.

Poole aastaga on paika pandud osakonna prioriteedid:

1. Laste soovide ja tahtmiste, aga ka murede väljaselgitamine. Selleks on kavas valmistada ette ja viia perioodiliselt läbi laste õiguste alaste hoiakute ja laste olukorra monitooringut.

2. Laste õigustest ja kohustustest teavitamine. Ettevalmistamisel on uus lastesõbralik koduleht, millel on laste ja vanemate õigused ning kohustused süstematiseeritud ja arusaadavas keeles lahti kirjutatud.

3. Toimetulekuraskustes olevates peredes kasvavate laste olukorra uuringu ettevalmistamine ja läbiviimine. Uuringu eesmärk on välja selgitada, millised võimalused on sellistes peredes kasvavatel lastel arenguks ja oma sünnipärase potentsiaali väljaarendamiseks. Vaesus takistab laste arengut ja võimalusi enda sünnipäraseid eeldusi täiel määral realiseerida.

4. Hetkeolukorra analüüs ja juhiste väljatöötamine lastega töötavatele spetsialistidele abi vajavast lapsest teavitamisel (arstid, õed, õpetajad, kasvatajad, treenerid, lastekaitsetöötajad jne).

5. Asenduskodus elavate laste olukorra analüüs. Analüüs põhineb nii aasta jooksul erinevatesse asenduskodudesse korraldatavate kontrollkäikude tulemustel ja järeldustel kui ka varasemate uurimuste ja analüüside tulemustel.