Kristjan Lepik: mõelgem, kuidas olla maailmale kasulik

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Parim papa: Kristjan Lepik 
oma poegade Luukase (vasakult), Lauri ja Kutt Kaareniga.
Parim papa: Kristjan Lepik oma poegade Luukase (vasakult), Lauri ja Kutt Kaareniga. Foto: Toomas Huik

Eesti ühe sisukama finantsportaali rajaja Kristjan Lepik soovitab: püüdke maailma laiemalt näha; leidke üles see, mis teid enim huvitab, ja tegelge lastega!

Märgid ei ole põrmugi head. Ümberringi on tunda närvilisi võnkeid. Ebakindlus homse ees kasvab taas.

Mis küll saab?

Leidub neid, kes usuvad, et suudavad tulevikku ette näha, vähemasti suures plaanis. Kristjan Lepik (34), finantsnõustaja ja portaali tarkinvestor.ee vedaja, on üks neist. Mõned, kes tema nõu kuulanud, tema analüüse lugenud või tema seminaridel osalenud, on hakanud koguni mõtlema, kas Lepik pole mitte Eesti uus investeerimisguru.

«Paistab väga süsteemse ja teadliku tegelasena,» iseloomustab Arteri palvel Lepiku sõnavõtte majandusteadlane Andres Arrak, Postimehe püsikommentaator ja tänavu aasta arvamusliidriks valitu. «Teda tasub igal juhul tõsiselt võtta. Tal ei paista ka mingit käsist-jalust siduvat kohustuste taaka seljas olevat.» Sellist taaka, täpsustab Arrak, mis paneks teda kellegi huvides rääkima asju, millesse ta ise tegelikult ei usu.

«Olen võtnud seisukoha,» tutvustab Arterile oma kreedot Lepik, kolme väikse poisi isa, «et kui millegi juhtumise tõenäosus on minu arust suur, julgen oma arvamuse ka välja öelda.»

Mis tal sõltumatu analüütikuna karta olekski? Ega keegi teda vallandada saaks. Niigi on ta elus korra juba vasktorudest läbi käinud. Seda kuus aastat tagasi, kui USA väärtpaberiinspektsioon alustas uurimist investeerimispanga LHV ning kahe selle töötaja, Lepiku ja Oliver Peegi suhtes. Asi lõppes kohtuvälise kokkuleppega. See, olgu mainitud, ei tähenda, et Lepik on süüdi – mingeid piiranguid tema edasisele tegevusele ei seatud.

Ja ammugi ei sea too ammune juhtum kahtluse alla seda, mis nõu ja soovitusi nüüd Lepik teistele jagab. Sellegipoolest hoiatab ta, et ega temalgi leidu alati kõigile küsimustele õigeid vastuseid, mida puhta kullana võtta.

Kas õhus on märke, et midagi hullu on tulemas?


Jahtumist tuleb. Küsimus on selles, mis riike lööb see rohkem. Minu arvates ei ole Eesti seis Euroopa keskmisega võrreldes halb, sest oleme palju raskeid otsuseid juba ära teinud – pidime kärpima, see oli vastik aeg –, samas kui läänemaailm lükkas neid otsuseid edasi.

Aga kui auto sõidab 110 km/h ja kuuled, et esisillas hakkab hirmus kolin, on mõistlik kinni pidada, püüda viga ära parandada ja siis edasi liikuda. Kuid läänemaailm ütles, et paneme edasi, vast ei ole hullu.

Mis kasu on sellest, kui oleme Eestis piltlikult öeldes oma kajutis korda hoidnud ega ole laeva baaris prassinud, samas kui Titanic põrutab koos meiega vastu jäämäge?

Kui eurotsoon põhja läheb, on see võrdlus õige. Aga ma ei usu, et läheb. Arvan, et euro jääb püsima ja suured riigid hoiavad eurotsooni koos. Kuid Euroopa rahandus tuleb tõsiselt ümber korraldada ja on tõenäoline, et mõni euroliidu riik on sunnitud maksejõuetust tunnistama.

Mis meid kahe aasta jooksul ikkagi ees ootab?

Arvan, et majanduskasv tuleb meil pigem nullilähedane. Häda on selles, et oleme küll tublid olnud, aga teised ei ole nii tublid olnud, ja avatud keskkond mõjutab meid. Jahtumisega peaks arvestama, kuid paanikaks siiski põhjust pole.

Miks peaks teiesuguste analüütikute prognoose üldse uskuma?

Tõepoolest, maailm on erakordses ajas ja seetõttu on ka analüüsimine läinud keerukamaks. Oluline on vaadata laia pilti: mitte ainult majandust, vaid ka sotsiaalseid, poliitilisi ja kultuurilisi aspekte. Kui uurida ainult majandust, siis sellega ei jõua minu arust kuskile. Näiteks majanduslikus mõttes peaks Kreeka oma võlgadest tulenevalt tunnistama maksujõuetust, aga praegu on see rohkem poliitiline teema.

See, kas paned rohkem täppi või mööda, sõltub sinu lugemusest ja analüüsioskusest. Kindlasti ei ole mõtet minu otsa vaadata ja loota, et ma kõik täppi paneksin – see on võimatu. Olen minagi eksinud, sest pole osanud kõiki protsesse arvestada. Aga Eesti kümne aasta perspektiiv on minu meelest küll väga hea.

Mis lubab seda väita?

Me oleme paindlikud. Miks Lääne-Euroopa seis on raske – sest nad ei suuda [uue olukorraga] kohanduda. Nad ei saa kärpeid tehtud, sest neil on pikalt valitsenud heaoluühiskond. Lääne-Euroopa on nii staatiline, seal on raske midagi ringi pöörata.

Teiseks on meil potentsiaali tehnoloogiasektoris, ja tehnoloogia roll maailmas kindlasti kasvab. Kolmandaks, meie madalam elatustase. Kuid ühendatud anumate loogika viib meid paratamatult Lääne-Euroopa ja Skandinaavia tasemele lähemale.

Tore oleks, kui saaksin siia loetellu lisada hariduse, aga selle kvaliteet vajab veel parandamist.
Mis meie haridusel viga on? Igasuguste testide järgi kuulume ju maailma tippu.

Mul läks laps just esimesesse klassi. Kui võrrelda Soomega, siis koolide tase vajab ühtlustamist. Sest see, kuhu Eesti jõuab 15–20 aasta pärast majanduslikult, sõltub kõige rohkem haridusest.
Olete lõpetanud Descartes’i lütseumi, mis pole Tartus mingi tippkool, aga nagu näha, pole see seganud teid maailma asju analüüsimast.

Võib-olla oleksin läinud pigem teadustööle, kui oleksin käinud tugevamas koolis. Ütleksin, et ega kool sega kedagi, kes tahab midagi huvitavat teha, aga kool võib tohutult palju juurde anda, et kellegi talenti välja tuua.

Kui olin väike, elasime isa sõjaväeteenistuse ajal emaga aasta aega Venemaal Kaliningradis. Ema sel ajal ei töötanud, ta ohverdas natuke oma arstikarjäärist ning õpetas mind seal arvutama ja lugema. Kui kooli jõudsin, ei olnud mul vaja väga pingutada. See võib olla tagantjärele tarkus, aga oleksin ilmselt tahtnud käia koolis, kus mind oleks rohkem õppima pressitud.

Mul on sõpru, kes õpivad või on õppinud välismaal, ja seal on heade kõrgkoolide tase meie omadega võrreldes hoopis teisest liigast. Meil on vaja kõrgharidust kõvasti arendada, tuua siia välisõppejõude, sest ainult nii saame tõusta järgmisele tasemele.

Seni on Eesti puhul töötanud odava tööjõu trikk ja see, et oleme olnud skandinaavlastele hea partner. Skandinaavia ettevõtted on tulnud siia omanikuks, võtavad omanikutulu, aga musta tööd teeme meie.

Muidugi ei saa me hakata kohe esimesel ülikooliaastal oma Nokiat leiutama, aga peame selles tootmisahelas tõusma tarkuselt samm-sammult ülespoole. Eestil läheb täpselt nii hästi, kui targaks me suudame saada.

Kui palju oma tarkusest saite 1990. aastate lõpus Tartu Ülikoolist ja kui palju olete ise hiljem juurde õppinud?

Praeguseks tööks vajalikest teadmistest olen ülikoolist saanud alla kümne protsendi. Enamik on tulnud ise õppida. Olen suur iseõppimise fänn. Nüüd, kui tahad õppida, on sul võimalik internetist saada igasuguseid tippülikoolide loenguid. Isegi kui töögraafikud on vahepeal väga tihedad, kui tuled töölt koju ning lapsed karjuvad ja tuleb hakata koristama, tuleb ikka lugemiseks ja õppimiseks aega näpistada. Küsimus on igaühe enda tahtmises.

Kui suurt pingutust see teilt nõuab, et end professionaalselt järje peal hoida?

Kunagi, aasta oli ehk 1988, küpsetas ema mingi ungari retsepti järgi huvitavaid juustuvahvleid. Ütlesin talle, et teeme nii: sina küpsetad ja mina lähen neid Tartus Sõpruse poe juurde müüma, sest need on ju maitsvad ja järelikult on nõudlust. Ema ütles, et kuidas nii, see oleks perele häbi, kui laps peab minema müüma. Tema sõnul olin talle 11-aastasena öelnud, et sinusuguste pärast jäävadki ärid tegemata.

Mul on mingi kummaline pisik sees: majandusteemad ja -protsessid on mind alati huvitanud. Võib-olla vanavanemad oleks tahtnud, et oleksin teadustöö suuna võtnud. (Vanaisa Ülo Lepik on akadeemik ja Tartu Ülikooli emeriitprofessor – P.P.) Aga mul ei ole kannatust, et teoorias asjadega kaua tegelda. Tahaksin kohe ära proovida, kuidas asjad praktikas toimivad.

Paljud tulevad ülikooli õppima majandust ja ärijuhtimist, sest see on tasuv. Ma ei kujuta ette, kas ärijuhtimisel kõrgharidusena on väga mõtet. Kindlasti on ka ärijuhte vaja, aga meil on neid liiga palju.

Omalt poolt olen noortele soovitanud, et leidke pigem üles see, mis teid hästi huvitab, ja tehke seda – siis on teil lihtne võtta ka nädalavahetusel selle kohta raamat kätte ja tahta seda lugeda. Isegi kui algul võib teid huvitav ala tunduda ebatasuv, kui teete seda hästi, muutub see mingil ajal teile ka majanduslikult kasulikuks.

Mulle meeldib Singapuri pikaajalise liidri Lee Kuan Yew ütlus, et meil on väike riik ja me peame mõtlema, kuidas saame olla maailmale kasulik. See ongi kõik – lihtne tõde! Küsimus ei ole selles, mis on tulus, vaid mis on vajalik.

Kui sa oled hea vahvliküpsetaja, siis inimesed ikka ostavad neid sult. Tuleks vaid leida oma nišš. Paljud noored tahavad, et see nišš oleks ülikooli lõpuks paigas – või veel parem kui juba teisel kursusel. Vaidlen vastu: ole või üle 30 vana, aga võid ikka mõelda, mis on su koht. Minu arust ei tasu karta seda, et otsingud lähevad liiga pikale. Palju hullem on see, kui teed vale asja.

Üritan ka kogu aeg vabu hetki leida, teinekord hiliste õhtutundide arvelt midagi lugeda. Protsessor kupli all pidevalt arvutab. Mõned on kõrvalt öelnud, et seda aega, mis erialaste teemade jälgimine mul ööpäevast võtab, on liiga palju.

Kui palju?

Sõltub töötempost. Kui vahepeal on 70-tunnised töönädalad, siis pea ei jaksa enam väga palju vastu võtta. Eks mingi aeg ole töömahtudega ka üle pingutatud. Aga 5–10 tundi nädalas püüan ikka lugemiseks leida.

Ma ei loe ainult majandusest. Mõnikord saab ka ilukirjandusteosest mõne huvitava mõtte. Vanasti kasutati sellist mõistet nagu laia profiiliga traktorist-masinist – see tähendab nüüd, et oluline on asju laialt näha. Arvan, et interdistsiplinaarsed teadmised muutuvad üha olulisemaks.

Kõik ei viitsi paraku lugeda. Andke lühidalt soovitus, mida võiks oma väikeste säästudega pihta hakata!

Pikaajaline investeerimine maailma aktsiaturgudele kas või igakuiste maksetena on mõistlik otsus, eriti praeguses keskkonnas. Ja ärge vaadake iga kõikumist! Muidugi, kui turud kukuvad, siis läheb inimestel meeleolu viletsamaks. Aga sageli on just see aeg õige ostukoht.

Kuid arvestades, et 2008 tuli masu, nüüd on võlakriis ja te olete kirjutanud Hiinat ähvardavast mullist – kas sellele kõigele ei järgne hoopis suur pauk?

Kui küsite, kas maailmas tuleb uus kriis, siis vastan, et kindlasti ei tule – sest vana ei ole veel läbi saanud. Sellele pandi vaid mõneks ajaks paus. Kohandumine nn uue normaalsusega alles käib. Arvan, et suurt krahhi, kus kõik laguneks laiali, ei tule, aga vaadates, kui pikalt asjad viltu läksid, on lääneriikidel käia pikk tee, et olukord normaliseeruks.

Selleks et saaks alata uus kasv, on vaja vundament korda teha – lääneriikidel ei ole see korras, Eesti on selles suunas rohkem liikunud –, alles siis saab uue maja püsti panna. Teiseks, kriis ravib, aitab süsteemi puhastada – see on nagu metsatulekahju, mille järel sirgub pinnasest uusi taimi.

Olete ise ka kuus aastat tagasi rasketest aegadest läbi käinud. Kuidas neist elusalt välja tulla?

Ühe Eesti suure ettevõtte juht olla öelnud, et kõige parem asi, mis sinuga vahel juhtuda võib, on korralikult vastu vahtimist saada. Eks see õpetab. Ka mõned kirjanikud ja kunstnikud on öelnud, et õpid läbi kannatuste. Usun, et oleme kõik teinud midagi, mille kohta oleme tagantjärele mõelnud, et oleks saanud natuke teistmoodi teha. Ameerika juhtum lahenes kulukalt, aga ilma probleemideta. Lihtne ei olnud kindlasti, aga samas ei midagi katastroofilist.

Mis tolle olukorrani viis? Kas ahnus?

Asjad ei olnud päris nii, nagu need väljapoole paistsid. Isiklikus plaanis oli tunne, et kogu see asi on ebaõiglane, aga mingi hetk pead selle selja taha viskama. Kui jääd juhtunut kaasa kandma, mõtled sellele iga päev, siis ei saa sa enam midagi muud teha. Tuli teha otsus, et nii on ja nii jääb, joon alla tõmmata ja edasi minna.

Kas selleks, et rahamaailmas edukalt tegutseda, peab olema eriline nutt ja vaist?

Kindlasti eeldab see niisugust natuuri, et sa viitsid lugeda, kaevata, tuhnida ja püüad info sünteesimise järel pakkuda välja mingi tulemi. Mul endal on jube huvitav!

Mulle hirmsasti meeldib selline mõiste nagu efektiivsus. Ehk kui midagi teed, püüa seda teha efektiivselt. Näiteks viimasel ajal on mind hakanud huvitama jooksmine.

Üks asi on niisama joosta, aga hoopis teine asi on see, et mõtled protsessid läbi, kuidas kõike efektiivsemalt teha. Perekonna logistikaga on sama: kodus ütlen, et efektiivne on see, kui üks vanem vastutab oma kindlate asjade eest, mitte kõige eest.

Kui te pidevalt tööd rabate, ennast täiendate, kas siis muuks ka veel üldse aega jääb?

See on üks suuremaid muresid, et päev võiks pikem olla. Oluline on asju teha sajaprotsendiliselt. Võib-olla arvutitega seoses on multitasking’ut tekkinud liiga palju: ekraanil on 15 akent lahti, klõpsad nende vahel, vaatad, mis üks või teine kurss teeb. Aeg-ajalt tuleb sellest eemale minna, öelda endale, et nüüd ma poolteist tundi loen. Või et nüüd mängin tund aega lastega, ei vaata poole silmaga aktsiakursse. Kui teed päevas kõike korraga natuke, on tulemus minu arust halvem, kui teed neid plokkide kaupa järjest.

Aga milleks jooksmine?

Kui lapsed on väiksed ja rabelemist on igal rindel palju, siis seda võimalust, et oleks aega ka endaga olla, on väga vähe. Joostes saan seda endale võtta. Pealegi olen avastanud, et joostes saan pingeid maandada. Arvan, et igaühel tasuks teha sporti, mille abil end maha laadida. Eestis on stressi hästi palju, praegugi on seda õhus tunda, ja ega eesti mees kellelegi kurda, et raske on, vaid elab sissepoole.

Pealegi on eesti mehed peres sageli rahamasinaks. Kuidas teie peres selle rolliga on?

Mulle on küll tähtsal kohal, kuidas lastega mõtestatult tegeleda. Inglise teadlane Ken Robinson on targalt öelnud, et koolisüsteem ja ühiskond standardiseerivad lapsi. Kui nad on väiksed, on neil igasugused hullud mõtted peas, aga kui nad kooli lähevad, siis neid hakatakse kitsamaks kinni suruma.

Ühe ülesandena olengi võtnud teha nendega huvitavaid hulle asju ja mitte nende fantaasiat pärssida, mitte lasta neid standardisse sisse. Ise saan sellest positiivset laengut vastu.

Kõige tähtsam tegur on aeg. See, kuidas laste elu läheb, sõltub suuresti sellest, kui palju sa nende jaoks aega oled leidnud. Hiinas olla arstidel kohati sellised skeemid, et sa maksad neile kuutasu, aga kui haigeks jääd, siis enam ei maksa – sest siis on kusagil viga tehtud.

Nii lastekasvatuses kui ka majanduses sõltub samamoodi palju ennetamisest. Kui laps saab näiteks vihaseks või ütleb rumalasti, ei saa sa lapsele öelda, kuidas sa nii ütlesid, vaid pead minema sammu tagasi ja mõtlema, miks ta nii tegi.

Hästi palju asju saab sedasi ära hoida, et ei lase veerema esimest palli, mis põhjustab mingi laine. Lastega tegelemist võib seega võtta kui tasuta psühholoogilist koolitust, kus õpid nägema tahke, mida sa muidu ei näe.

Öelge lõpuks kolm olulist asja, mida tuleks kümne aasta lõikes teha, et meil kõigil Eestis elu paremaks läheks!

Hariduse kvaliteeti tuleb kindlasti tõsta. Teiseks juurutada mõtteviisi, et inimesed ei piirduks ainult kooliga, vaid õpiksid ise hiljem edasi. Kui keskmine Eesti inimene vaatab neli tundi ööpäevas televiisorit, siis see on kohutav raiskamine – sealt tuleb ju enamasti info, mis lisaväärtust ei anna. Meil on kodus teler enamasti välja lülitatud, isegi lastele. Ja kolmandaks: kasvatada avatust ja tolerantsi.

Huvitav, et te ei pakkunud ühtegi majandustegurit.
Võrreldes muu maailmaga on meil majanduses pilt päris hea. Kui muudatusi teha, siis need jäävad pigem majandusest väljapoole. Majandus ei lenda kuhugi, kui haritust ei ole.


CV
Kristjan Lepik


finantsnõustaja, portaali
tarkinvestor.ee looja ja vedaja

Sündinud 21. mail 1977. aastal Tartus

1995 lõpetas Tartus Descartes’i lütseumi prantsuse keele eriklassi
2000 lõpetas Tartu Ülikooli majandusteaduskonna, erialadeks raha ja pangandus, ärirahandus ja investeeringud ning majandusarvestus
2000–2003 investeerimispanga Lõhmus Haavel & Viisemann (LHV) maakler
2003–2005 LHV maaklertegevuse üksuse juht; tema vedamisel tulid turule tooted LHV Pro ja LHV Trader

2006 lõi sõltumatu finantsportaali tarkinvestor.ee ja sellega seotud nõustamisfirma
Pidanud loenguid investeerimisest ja kauplemisest nii erinevatel seminaridel ja konverentsidel kui ka ülikoolides

Elukaaslane Ajakirjade Kirjastuse fotograaf Hele-Mai
Alamaa, lapsed Kutt Kaaren (7), Laur (6) ja Luukas (4)

Arvamus

Hele-Mai Alamaa
elukaaslane, fotograaf

Oleme Kristjaniga täiesti erinevad selles mõttes, et tema toimetab oma asju õhtuti ja öösiti ning mina hommikuti. Olen sellega harjunud ja seepärast kannatama küll ei pea. Mõnikord teeb Kristjan oma tööasju öösel kella ühe-kaheni, kuigi ise vist arvab, et teeb poole üheteistkümneni ja läheb tegelikult varem magama.

Meie peres on tööjaotus selline, et mina vastutan maiste asjade eest ja Kristjan tegeleb meelelahutusega. Ma vaatan, et lapsed oleks söönud ja neil oleks puhtad riided seljas, Kristjan on aga see, kes mängib nendega.

Kui väikse demograafilise buumi ajal hakkas me tutvusringkonnas palju lapsi sündima ning sünnipäevade ajal tekkis küsimus, kas kutsume külla Pipi või Karlssoni, siis peagi saadi aru, et milleks – kutsume pigem Kristjani! Siis on kõik lapsed tal seljas. Tal jätkub seniajani jaksu nendega nalja teha. Kui keegi peaks meile külla tulema, ei ole neil oma lastele enam mingit õigust, sest kõik lapsed tahavad ainult Kristjaniga mängida. Mõned lapsed, kui nad veel väiksemad olid, kutsusid teda isegi papaks.

Eelmisel talvel, kui väljas olid tohutud lumehunnikud, läks Kristjan meie poistega üle aia naaberkrundile, kuhu nad ehitasid lumemäed ja -kindlused. Kristjanil leidus isegi entusiasmi, et minna neid ehitisi öösel kella ühe-kahe ajal kastma. Esimesel jõulupühal kutsusime kõik oma tänava lapsed sinna kokku.

Juba siis, kui meie esimese lapse sünnini jäi veel kolm kuud, ilmus meie perre talle esimene kingitus. Kristjan ostis tükkidest kokkupandava ralliraja, kus sai puldist juhitava autoga sõita. Mitmed pankurid ja suured investeerijad käisid sellega mängimas. Kui Kutt Kaaren sündis, sai sellega mängimine mõneks ajaks otsa. Aga kahe aasta pärast sai rallirada kapi otsast uuesti alla võetud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles