Kaspar Näf: valitsuse magus ahvatlus eelarvepatule

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaspar Näf.
Kaspar Näf. Foto: .

Ajaloolane Kaspar Näf soovitab riigikogul tuleva aasta riigieelarve rahandusministeeriumisse tagasi saata, sest valitsus patustab selles eelnõus paljude põhimõtete vastu, mida siiani on olulistena esile tõstetud.
 

Valitsus koostas hiljuti järgmise aasta eelarve. Erinevalt varematest aastatest ei ole aga järgmise aasta eelarve tasakaalus isegi planeeritud.

Optimistlike prognooside järgi jääb puudu veidi üle kahe protsendi SKTst. Kuigi selleks on omad põhjused ja Eesti ei riku ka Maastrichti kriteeriume, imestasin ikkagi, et selline eelarve valitsuses heakskiidu sai. See ei sobi kuidagi kokku Mart Laari valimisaegsete väljaütlemistega, et riigieelarve peab alati olema tasakaalus ja see nõue peaks olema sätestatud lausa põhiseaduses. Mart Laar on ju ise selle valitsuse liige, eks ole?

Miks Laar, IRL ja muidugi Reformierakond tegid selline kannapööre, ei suuda ma mõista isegi mitte parima tahtmise juures. Ainsa põhjusena näen ma asjaolu, et tänavu on tegemist esimese eelarvega, mida koostati eurotsooni täisliikmena.

Mulle tundub, et valitsus ei saanud magusast kiusatusest mööda: jah, Eesti on eurotsoonis ja nüüd tohib kõike teha. Vaadates praeguseid arenguid Euroopas, on ju ka teada, et juhul kui riigieelarve kontrolli alt väljub, tullakse miljarditega appi. Milton Friedman ei peaks sellist riigieelarvet enam oma majandusfilosoofia kajastuseks. (Juba euroga liitumine oli tema arvates surmapatt.)

Kui aga asjasse veidi süveneda, siis on küllaga põhjust Eesti järgmise aasta riigieelarve pärast juba päris murelik olla. Esiteks ei saa ma aru, kuidas saab Eesti valitsus lähtuda nii kindlalt sellest, et järgmisel aastal majandus kasvab? See meenutab mulle 2008. aasta sügist.

Teiseks järgiks valitsus sellise eelarvega just rohkelt kriitikat pälvinud lääne heaoluriike, kes helgetel aastatel defitsiidis eelarveid esitasid. Maastrichti kriteeriumid lubavad küll riigieelarve defitsiidiks kuni kolme protsenti SKTst. Ent tegelikult oli see arv kunagi mõeldud n-ö mustadeks päevadeks, selleks, et riigid saaksid majanduslanguse ajal konjunktuuri investeeringutega jalule aidata ja toetada.

Mis aga juhtub, kui riigid koostavad piiripealse defitsiidiga eelarve ka siis, kui nad lähtuvad majanduskasvust, nägime aastatel 2008–2011 läänes. Praegu näeme seda kõige eredamalt Lõuna-Euroopas ja Iirimaal. Seega – hoiatus!

Kolmandaks, ma siiralt soovin, et eelarvedefitsiidi katmiseks ei mindaks töötukassa reservide kallale. Võib väänata nii või naa: kuigi see tekitas omal ajal palju pahameelt, eraldati fonde, nagu töötukassa, haigekassa, pensionifondid, kultuurkapital jne, teadlikult ja põhjendatult riigieelarvest ja riigivalitsemisest. Ka praegu sõltub nende saatus küllalt palju riigivalitsemisest, sest riik teeb seadusi, mille raames nad peavad tegutsema.

Kui nüüd valitsus võtab ühe või teise fondi käest õiguse valida, kuhu ta tahab oma raha panustada, võib teda kohe jälle üldise riigieelarvega liita, nagu see kunagi oligi. Sellega rikutakse ka ühte investorite põhireeglitest: ära pane kõiki mune ühte korvi.

Ent just selleks valitsus töötu- ja haigekassat sunniks ja see korv on Eesti riik. Juhul kui töötukassa oma raha vajab (selleks tal on õigus), sõltub see Eesti riigi maksuvõimest või sellest, kas riik leiab endale teise investori. See läheb suuresti vastuollu jagatud fondide põhimõttega.

Me elame ju ajastul, kus miski ei ole kindel. Ka kaua kehtinud aksioomi, et riigid on maksevõimelised, kapitaliturgudel enam ei usuta. Tundub, et valitsus tahab töötu- ja haigekassat sunniviisiliselt end usaldama panna.

Argumenti, et riik saaks sellisel moel väiksema intressimääraga (st odavamalt) töötukassalt raha laenata, saab esitada ainult ämma sünnipäeval. Kui töötukassa annab oma raha soodsamalt Eesti riigile, siis ta teeb vale investeeringu ja kuritarvitab oma raha – töötukassa huvi ei saa ju olla see, et riik katab võimalikult odavalt oma eelarvedefitsiiti.

Veel absurdsemaks muutub valitsuse põhjendus, kui ta ütleb, et töötukassalt raha võttes saaks hoiduda välismaalt laenamisest ja välismaale intresside maksmisest. (See põhjendus vihjab tegelikult maksebilansile, see saaks välismaalt laenates lisakoormust.) Sellise jutuga pigistab valitsus silmi kinni tõsiasja ees, et investoreid võiks leiduda ka Eestis. Need on kindlasti olemas.

Muu hulgas võiks mainida pensionifonde, kes ilmselt lausa mõnuga ostaksid mõne Eesti riigi võlakirja. Mina pean seda vähemalt ka eetilisemaks ja eestimeelsemaks investeeringuks kui panustada näiteks Venemaa relvatööstusele. Küllap näevad ka pensionifondid seda nii.

Kaldun arvama, et Ansipi valitsus tahab töötukassat oma valitsemise alla seades teostada valimisloosungit «Võid kindel olla». Esmapilgul tundub see tõesti kindel värk, kuid sunnitud usaldus (kindlus) on üldiselt kahtlane nähtus. Turult raha laenamine on muidugi palju riskantsem tegu. Kas rahandusministeerium ja valitsus kardavad läbirääkimisi, kus puudub kindel võimuvertikaal?

Neljandaks leidub ka riigieelarve kulude poolel punkte, mida peaks seadma küsimärgi alla. Raske on uskuda, et seda eelarvet koostasid reformierakondlased. Pensionide ebaproportsionaalne tõstmine on ju klassikaline ümberjagamise suurendamine ja seega Friedmani-liberalismi surmapatt number üks.

Mul ei ole midagi pensionäride vastu, aga rasketel aegadel eelistaksin ma investeeringuid innovatsiooni. Minu meelest oleks otstarbekam (ja liberaalsest vaatenurgast ka põhjendatum), kui algatataks projekte nagu Tiigrihüpe II või muid mõttekodasid, kus noored saaksid uusi ideid välja mõelda.

Tuletan meelde, et just tänu sellistele projektidele sai Eestist IT-riik ja Skype’i kodumaa. Innovatsioonilised, mõnes mõttes ka riskiga seotud (näiteks Eesti geenivaramu) projektid tõukavad aga majandust ja toovad tulevikus raha riigikassasse, mida saab ka pensionäridele jagada.

Aga lõpuks riigieelarve kõige problemaatilisem punkt: valitsus taastab 2012. aastal kunagi «krokodillikomisjoni» peatatud sissemaksete tegemise teise pensionisambasse. See on loomulikult seadusega ette nähtud.

Kui aga vähegi vaadata, mis rahamaailmas toimub, siis on selgesti näha, et praegu pole mõistlik selliseid sissemakseid teha: peaaegu kõik keskpangad, dollarit väljastav USA föderaalreserv ja eurot väljastav Euroopa Keskpank eesotsas, on muutunud «bad-bank’ideks» (pangad, kelle bilanss on ülepaisutatud ja kellel puudub piisav omakapital). Nad on maksevõimelised veel vaid sellepärast, et nad saavad alati uut raha trükkida ja nii kõik võlad ära maksta.

Võlakirjade ostmiseks ehk kapitaliturgude toetamiseks kasutasid keskpangad seda võimalust ja ringluses oleva raha hulk mitmekordistus. Sellega kaasnes nende usaldusväärsuse ja valuutade kursi langemine ühelt poolt ning tasapisi ka inflatsiooni suurenemine teiselt poolt.

USA dollari puhul on inflatsioon isegi eesmärk, sest nii väheneb nende võlakirjade reaalväärtus, muu hulgas Hiina Keskpanga hoidlates. Samuti on isegi Eestis inimesi, kes tervitaksid inflatsiooni sihilikku teket (Peeter Koppel «Võitlus süsteemi püstihoidmise nimel», PM 9.09).

Isegi kui otseselt nii ei otsustata, juhtub see oletatavasti nagunii. Sest mainitud valuutakursside langemise tagajärjel kasvab teiste riikide (näiteks Austraalia, Brasiilia, Šveits, Rootsi, Norra, Kanada jt) valuuta väärtus taevani. Nii peavad nende riikide keskpangad osutama oma riikide majandusele hädakaitset ja valuutaturul midagi ette võtma. Šveitsi keskpank juba astus selleks hiljuti samme: ta teatas, et seab frangi kursile ülempiiri, ja lubas vajadusel valuutaturge kursi hoidmiseks miljardite frankidega pommitada.

Seega on nüüd finantsturgudel täie hooga käimas valuutasõda, mis lõpeb (veidi hirmutavalt öeldes) üsna ilmselt hüperinflatsiooniga. Põhjuseks on makroökonoomiline trilemma, kus kolmest eesmärgist – välisväärtuse stabiilsus, siseväärtuse stabiilsus, avatud kapitaliturud – saab täita vaid kahte. Kuna hetkel on prioriteetsed esimene ja kolmas, jääb teine tagaplaanile või on isegi soovimatu. Inflatsiooniga aga kaotavad rahahoiused (ja teine pensionisammas on just see) oma väärtust.

Kui riik panustab 2012. aastal pensioni teisesse sambasse, on see puhas maksumaksja raha põletamine, isegi rahva vara hävitamine. Kui riik tahab pensionsambasse maksta, siis palun tehku seda valuutasõja ja inflatsiooni­spiraali lõppemise järel.

Riigikogulastel on vastutus rahva ees. Seega peaksid nad seadusemuudatusega pikendama riigi maksepuhkust teise pensionisambasse ja riigieelarve ümbertegemiseks rahandusministeeriumisse tagasi saatma.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles