Kui mees juhib riiki kui autobaasi...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Tiit Vähi peaminister oli, siis öeldi tema kohta ikka, et näe, juhib riiki kui autobaasi. Raske öelda, mida sellega täpselt mõeldi, aga pisut halvustav maik oli asjal juures. Ilmselt ka seetõttu, et varem Valga autobaasi juhtinud peaministri kõnepruuk jättis aeg-ajalt veidi ülbe mulje.
Aga kui mõelda, siis kas pole autobaasi ja riigi juhtimises rohkem sarnasust, kui kombeks tunnistada? Ettevõttega on asjad väga selged. Teate ju seda lugu NASA koristajast, kes ütles uhkelt, et aitab inimest Kuule saata. Vastab tõele, et firmad, kus nii juht kui meeskond teab, kuhu tahetakse välja jõuda, jõuavadki sinna välja, sageli isegi kaugemale.
Eesti ettevõtlus on juba 20aastane, peaaegu inimpõlve vanune! Aga kui palju on Eestis firmasid, mis tähendavad meile sama palju kui Samsung korealastele või IKEA rootslastele? Vale oleks öelda, et inspireerivaid näiteid üldse pole – meil on Tallink ja EMT, A. Le Coq ja Hansabuss, Regio ja Webmedia ja veel mõned, aga see on ka kõik.
Nagu näitas kevadine EASi juhtide uuring, on enamike Eesti firmade saatus juhi pähe kinni jäänud: kui helikopterivaadet pole, jääbki firma igaveseks maadligi kiratsema.
Aga riigiga on ju samad lood kui firmaga! Kui eesmärki pole, on kiratsemine garanteeritud. Eesti on juba mõnda aega nagu see ujuv saar, mis tükk aega Peipsil sihitult ringi ujus ega teadnud, kas jääda Eesti või Vene poolele.
Mis siis on Eesti eesmärk? Kas venelased ära lõimida? Või tagada, et iga maakool annaks sama hea hariduse kui Tallinna tippkoolid? Või luua sama hooliv riik nagu soomlastel? Või toetada põllumajandust?
Eesmärk jõuda viie Euroopa rikkama riigi hulka polnud kokkuvõttes üldse halb, see oli vähemalt midagi konkreetset, mida sai takka kiita või materdada. Materdati vist palju, nüüd peaminister isegi ei iitsata sellest.
Aga just tänu selgetele eesmärkidele oleme 20 vabaduseaastaga tõesti kõvasti edasi läinud. Lennart Meri innustas Euroopasse minema, Mart Laar NATOsse ja euroliitu. Nüüd võime öelda – tehtud! Võrreldes nonde aegadega on meil Eestis kõvasti rohkem raha, aga kuhu ikkagi seda kulutada?
Just siin tuleb meie presidendi jaoks jube tähtis ülesanne: teha selgeks, kuhu me tahame minna, ja siis meid selles suunas tagant tõugata. Ja et ka tulemust oleks, tuleb seda teha sama kindlalt, nagu tegi Vähi omal ajal autobaasis ja hiljem Silmetis.
