Venelaste sõnutsi on nende maal raske midagi ennustada – isegi minevikku. Ühe põlvkonna kangelased töötleb järgmine ümber. Ühe juhi vaprad teod tembeldab järeltulija tobedaiks. Nagu kord kirjutas Boris Pasternak, on sageli raske võite kaotustest eristada.
Pidevalt muutuv ajalooline kaleidoskoop keerutab ka kommunistide äpardunud augustiputši 1991. aastal, mis tõi kaasa Nõukogude Liidu kiire kokkuvarisemise.
Juba 20 aastat tekitavad need vapustavad sündmused – mille tulemusel kukkusid nii impeerium, majandus, ideoloogia kui poliitiline režiim – üha suuremaid vastuolusid. Venemaal on neid erinevalt tõlgendatud ja lõputult ümberhinnatud, peetud pidustuste, meeleheite, viha, lootusetuse või häbi vääriliseks.
Mõnede venelaste, eriti ehk esimese postkommunistliku liidri Boris Jeltsini silmis kujutas NSVLi sissevarisemine vabanemist – nii Vene rahva kui nende 14 riigi jaoks, mis impeeriumi varemetest kerkisid. 74 aastat väldanud Kommunistliku partei võim andis teed vabamale ühiskonnale, majandusele ja poliitilisele süsteemile.
Jeltsini mantlipärija Vladimir Putin, kes vaatas maailma pigem KGB prillide läbi, tegi asetleidnust ja sellele järgnenud kaosest aga teised järeldused, nähes NSVLi lagunemises «20. sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi», mis jättis maha alandatud ja vaesunud Venemaa – igatsema taga aegu, mil Ühendriikidele trotsivalt otsa jõllitada sai.
Pole siis ime, et Putin presidendina nii innukalt Kremli võimu taastama asus, unustamata kindlustada Vene mõju ka piiride taga.
Praegune Vene president, 45-aastane Dmitri Medvedev vaatleb 1991. aasta sündmusi natuke nüansirikkamalt. Juunis Financial Timesile antud intervjuus hülgas ta Putini hinnangu, öeldes, et 1917-1923 aasta kodusõda ja Teine maailmasõda, mis tapsid kahepeale kümneid miljoneid inimesi, olid Venemaa jaoks palju hullemad katastroofid.
Medvedev jätkas ja ütles, et tema põlvkond on Venemaa «õnnelikeim», kuna on kannatanud Nõukogude aja puuduse käes ja on samas veel piisavalt noor, et lõigata kasu postsovjetliku ajastu hüvedest. «Olen väga rõõmus, et olen saanud elada mõlemas epohhis,» ütles ta. «Ma usun, et kõik asetleidnu on vaieldamatult progress riigi ja rahva jaoks.»
Läänes jutustatakse Nõukogude Liidu purunemisest palju lihtsamat lugu. Enamiku jaoks oli «kurjuse impeeriumi» kadumine absuluutne õnnistus, mis vähendas maailma tuumarelvadega õhkulaskmise riski ja tõotas rahulikumaid aegu.
Samas tekitas USA peamise ideoloogilise rivaali langemine ka järeltõukeid, julgustades varaküpse võidurõõmu vallandumist, otsekui olnuks vabaturud ja liberaalne demokraatia inimkonna poliitilise ja majandusliku arengu tippsaavutused.
Seda liiki ideoloogilise enesekindluse tulemuseks oli turufundamentalism, mis sai oma õiglase karistuse 2008. aasta finantskriisi näol.
Ka Lääne ajaloolased on hakanud aastat 1991 ümber hindama. Üks huvitamaid selle žanri esindajaid on Stephen Kotkin, kes väitis oma teoses «Armageddon Averted» (Ärahoitud Harmagedoon), et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ei lõppenud aastal 1991, vaid jätkus järgneva kümnendi jooksul, segades – ja diskrediteerides – reforme.
Mõned surnud kolossi institutsioonid tõmblesid veel aastaid – Jeltsini meelehärmiks, kes üritas hüplikult midagi vabaturumajanduse või demokraatia sarnast püsti panna. Tohutuks koormaks majandusele osutus ka üüratu Nõukogude sõjaväekompleks, mis oli rajatud perversse põlgusega igasuguse tööstusloogika suhtes.
Arvestades poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete nihestuste ulatust oli professor Kotkini arvates hämmastav, et 1990. aastate Venemaa jõhker lihunikutöö – ükskõik kui hull olukord tol ajal tundus – palju hullemaga ei lõppenud. Harmagedoon sai ära hoitud.
Samas aga ei vaielda üksnes 1991. aasta tagajärgede vaid ka põhjuste üle. Üks NSVLi huku mõistatuslikke aspekte on selle ootamatus: kuidas seletada, et seda sündmust laialdasemalt ette ei aimatud, kuigi tagasivaates tundub, et krahh oli vältimatu?
Nõukogude poliitika aspirandina istusin 1986. aastal Londonis konverentsil, kus kõneles mitmeid juhtivaid kremlolooge. Üks osaleja küsis, kas NSVL võiks meie eluajal laguneda. Tänaseni on mul meeles see uskmatu naerulagin: kompartei oli liiga ühtne; KGB haare liiga tugev; NSVde rahvad liialt passiivsed.
Nagu kirjutas aastal 1995 USA veteran-diplomaat George Kennan: «Minu silmis pole veidramat ega ehmatavamat sündmust, mida esmapilgul oleks raskem seletada, kui selle suurvõimu kadumine rahvusvaheliselt areenilt, mida alguses tunti Vene impeeriumi ja hiljem Nõukogude Liidu nime all.»
Alatine abitus Venemaa sündmusi ennustada peaks õpetama meile alandlikkust nende tuleviku ettekujutamisel. Üliohtlik oleks oletada, et selle riigi tulevik tuleneb lihtsalt minevikust – kui loogiline ekstrapolatsioon.
1990. aastate alguses võis alatasa kuulda venelasi kurtmas, et Venemaal on vaja 40 kõrbeaastat, enne kui nad nõukogulikust orjameelest vabaks saavad. Käidud on vaevalt pool teed. Kes küll ütleks, mis saab sellest maast?
Ettearvamatu pole üksnes minevik!
Copyright The Financial Times Limited 2011.