Laura Raus: pööbel ei peagi teadma
27. august 2011, 13:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii võib kokku võtta mõne Eesti ametniku ja poliitiku arvamuse, mil määral kodanikud peaksid olema informeeritud riigi tegevusest Euroopa Liidus.
Üksikutest ametnikest paraku sõltub, kas seisukoht, mida minister ELi kaitsma läheb, on avalik või mitte. Avaliku teabe seadus võimaldab põhimõtteliselt seisukohad varjatuks jätta.
Huvitaval kombel peavad mõned ministeeriumid, nagu näiteks rahandus- ja keskkonnaministeerium, alatasa vajalikuks kuulutada seisukohad ametkondlikuks kasutamiseks, seda vähemalt kuni ELi ministrite kohtumise toimumiseni, mõnikord pikemakski ajaks. Samas on välisministeeriumi positsioon enne ministrite kohtumist alati avalik. Näiteks Taanis on see aga iseenesestmõistetav igas ministeeriumis.
See ei tähenda loomulikult avalikustamist kõigi üksikasjadeni. Riigi huve võib tõesti kahjustada, kui valitsus enne ELi kõnelusi avaldab, mil määral ta on valmis kompromissile minema. Valitsuse põhieesmärk peaks olema avalik üksikasjalikumalt kui mõni lause.
Kuidas saab vastasel juhul loota, et avalikkuses areneb debatt ELi teemade üle? Üks seisukohtade varjamise põhjusi on poliitikute hirm, et avalikkus teeb nad maatasa, kui nad ei suuda oma positsioone ELis läbi suruda. Arvan, et siinkohal nad alahindavad kodanikke. Inimesed saavad aru küll, et Eestil pole võimalik oma seisukohti alati teistele peale suruda. Inimesed tahaks lihtsalt teada, kas poliitikud ja ametnikud üldse kaitsevad nende huve ELis.
Põhimõtteliselt on Eesti riigijuhtidel lihtne toetada ELis oma kodanikke koormavaid otsuseid, et rahvusvahelisel areenil edukas pailaps näida. Näiteks on lihtne otsustada, et Eesti peab andma Kreekale miljonite eurode suuruse garantii. Kui see kunagi käiku läheb, siis raha, mis Eesti peab loovutama, ei tule ju tõenäoliselt ministrite palgast.
Ametnike sõnul on Eesti üldised seisukohad igal juhul kirjas dokumendis «Eesti Euroopa Liidu asjade poliitika», mis on avalik. Kurat peitub aga sageli ju just detailides. Näiteks, kes ei tahaks, et kauplustest ostetav toit oleks ohutu?
Eluvõõraste ametnike juhtimisel on selle eesmärgi nimel ELis töötatud välja kohati absurdsed hügieeninõuded, mis on maapoed välja suretanud. Kindlasti oli ka ELi naeruväärse bürokraatia sümboliks saanud banaani kõveruse reeglite taga mingi üldine hea eesmärk.
Ja tõenäoliselt tehakse enamik otsuseid ELis kodanike heaolu nimel. Aga kodanikud ise peavad ka sellest aru saama, valitsus peab püüdma seda neile selgeks teha. Vastasel juhul hakkab usaldamatus ELi arengut pidurdama, sest rahva toetus kaldub üha rohkem euroskeptiliste erakondade poole.