Vasturepliik: Ärge rikkuge Pärnu randa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On väga tänuväärne, et inimesed tunnevad muret Eesti elu edendamise pärast ning sealhulgas ka arhitektuuriväärtuste säilimise pärast. Sirje Niitra asemel ei pööraks ma tähelepanu üksikule detailile ehk õnnetule kunstpalmile trepimademel. Plastmassist palmiga või mitte, aga Pärnu suurepärane arhitektuuripärl laguneb edasi, samuti nagu kõrval seisev, peaaegu et juba kaelakukkuv mudaravila.
Küll aga ei saa ma aru, mis puutub siia kohvik ja «seal kamandav itaallane, kes sõnagi eesti keelt ei oska». Elame juba mitu aastat Euroopa Liidus, kus üheks põhivabaduseks on tööjõu vaba liikumine. On ainult tervitatav, et meie väikesesse kinnisesse konnatiiki mõni teine liik teadlikult sisse hüppab või kogemata satub ja selle plartsatusega pisut vett segab ja hapnikkugi juurde toob.
Teades kohta ja inimesi, siis võin öelda, et eesti keeles saab seal rahulikult söögid-joogid tellitud ning kui keeleprobleem tekib, siis on käepärast kohe ka eesti keelt kõnelev ettekandja võtta. Ka räägivad seal töötavad inimesed lisaks kaunile itaalia keelele veel vabalt prantsuse, hispaania ja portugali keelt, rääkimata juba ka pisukesest eesti ning vene keele oskusest.
Mis puudutab menüüd, siis itaallasest peakoka tõttu on menüü itaaliapärane. Midagi uut ja tõeliselt head. Burgereid on menüüs täpselt üks ja seda ei anna võrrelda tavalise rämpstoiduburgeriga. Ka mitte sellega, mida müüakse seene all. Ka päris peentes restoranides pakutakse tihtipeale burgerit, kaunilt serveerituna ja maitsvat. Hindade kohta võin öelda, et korralikust toorainest korralikku toitu teha väga palju odavamalt ei olegi tänapäeval võimalik. Paljud inimesed on valmis kvaliteetse toidu ja suurepärase maitseelamuse eest maksma. Vihjeks niipalju, et suurepärast vaadet nautida saab ka lihtsalt kohvi või teed juues, selleks ei pea ilmtingimata burgerit tellima.
Lõpetuseks võin öelda, et vanade majade päästmiseks tuleb pöörduda teiste instantside poole ning seda saab teha inimesi ning nende tööd, kusjuures head tööd, solvamata. Ja kui rannahoonel lastakse edasi laguneda, siis on mu meelest üks tore kaamelitopis täiesti teretulnud kogu koledust varjama.