Ühisraha jääb ellu vaid siis, kui ta poliitilised alused on tugevad. Praeguse kriisi valguses toetuvad euro alustalad üsna soisele pinnale.
Kas eurotsoon läheb rublatsooni teed?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõukogude Liidu lagunemine 1990. aastatel ei näi ehk esmapilgul euroala hädadega seostuvat, kuid kommunismi kantsi kokkuvarisemisele järgnenud poliitilise ühtsuse hääbumine hävitas lõpuks ka ühisraha, mis oli – natuke aega – suure hulga vastiseseisvunud vabariikide ainsaks seaduslikuks maksevahendiks.
Nõukogude-järgne ajastu, mil rublatsoon dramaatiliselt kokku kuivas, pakub seega šablooni, millega mõõta euroala riske.
Kui Baltimaad välja arvata – mis ei varjanud iial oma igatsust Moskva küüniste vahelt välja rabeleda – näis suurem osa vabariike olevat rublamaailmaga igati rahul.
Aastal 1993 varises rublatsoon aga sisse: uued valuutad ilmusid Armeeniast Aserbaidžaanini ja Valgevenest Gruusiani.
Seal, kus kunagi rublad ringlesid, käisid nüüd käest kätte dramid, manatid ja kupongid.
Kui ühisraha vaatevinklist küsida: miks läks kõik nii valesti? Mõnedes vabariikides nähti uut valuutat kui iseseisvuse ja au märki. Teiste jaoks oli pigem tegemist rahapoliitika ebakõladega.
Sel ajal kui Baltimaad bilansiaruandeid koostasid, tekitasid Gruusia ja Ukraina masti riigid endale haigutavaid eelarvepuudujääke, mis lähenesid tempokalt 30 protsendi piirile sisemajanduse kogutoodangust – osalt ka seetõttu, et Nõukogude impeeriumi langemine oli andnud hävitava hoobi tööstusele ja sellest tulenevalt riigituludele.
Kuna ligipääsu rahvusvahelistele kapitaliturgudele neil riikidel polnud, tuli puudujääke rahastada kas laenudega teistest endise impeeriumi osadest või siis lihtsalt raha juurde trükkida.
Alguses tehti seda tagaukse kaudu, tekitades nn «lisarublasid».
Aga Venemaa keskpanga 1993. aasta suve valuutareform, millega tühistati kõik ajavahemikus 1961-1992 trükitud rublad, lõi tagaukse pauguga kinni.
Seejärel otsustasid riigid omaenda valuutad välja anda: rahatrükk oli ainus viis rahuldada nüüdseks juba lausa koomiliseks kasvanud laenuvajadusi.
Ja loomulikult tabas mitmeid vabariigihakatisi hüperinflatsioon.
Muidugi oleks püstihull pakkuda, et euroalas esinevad finantskäitumise hälbed küündiksid tasemele, mida mõned endised liiduvabariigid demonstreerisid.
Ometi aga on Euroopa rahvaste osaks saanud suured puudujäägid, nõrk kasv ja mõnel juhul ka isolatsioon rahvusvahelistest kapitaliturgudest. Nendel (peamiselt lõunapoolsetel) võlakoorma all vaakuvatel riikidel on üha raskem tekitada kaastunnet põhjapoolsete ja maksevõimelisemate partnerite südames.
Ja mitmel puhul ei toimi ka kasinus: eelarvekärbete kavadele astuvad vastu kõrgenenud laenukulud, mis omakorda tekitab nii finantsiliselt kui poliitiliselt üha ebakindlama olukorra.
Seega küsigem: kas eurotsooni ootab rublatsooni saatus? Kas eelarvepoliitika ebakõlad ning arusaamatused laenuandjate- ja võtjate vahel niidavad lõpuks maha kogu süsteemi?
See võib ju tunduda ebatõenäoline, kuid samas: 1992. aasta alguses ei arvanud keegi, et rublatsoon iial kokku võiks variseda.
Selleks, et euro rubla teed ei läheks, tuleb liikmetel leppida kokku palju enamas, kui lihtsalt intressimäärades. Nad peaksid panema paika eelarveraamistiku, mis võimaldab teha piiriüleseid ülekandeid, lahendab laenuandjate ja -võtjate konfliktid ning austab ameerikalikku põhimõtet, et «maksustamine ilma esindatuseta on türannia».
Mõned rahaliidud toimivad toredasti – on naelsterling ju Inglismaa, Šotimaa, Walesi ja Põhja-Iirimaa ühisvaluuta. Teistega, näiteks ruublaalaga, läks sootuks teisiti.
Copyright The Financial Times Limited 2011.