Ahto Lobjakas: europõrsad ja turuhunt
5. august 2011, 09:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On ehk aja märk, et eurovõlakriisist sotti saamiseks pakub suurepärase alguspunkti muinasjutt kolmest põrsakesest.
Esiteks, meil on olemas kattuvad dramatis personae – põrsakesed Euroopa äärealadel ja kuri hunt rahaturgude näol. Rõngassabasid on küll rohkem kui kolm, aga loo moraal sellest ei muutu (pigem saab jõudu juurde). Kreeka, Portugali ja Iirimaa õlghütid on maha puhutud. Järge ootavad Hispaania ja Itaalia puuehitised. Taamal kõrgub Saksamaa kivikants.
Teiseks on kattuv sündmuste loogika, mis keerleb hundi psühholoogia ümber. Hundi loomuses pole peatuda enne, kui miski ta peatab.
Kolmandaks on ainet variatsioonideks ja mõtisklusteks. Kas peavarjuta jäänud põrsakesed võetakse Saksamaa kivikantsi või jäetakse omapäi välja peale? Milline saatus ootab turuhunti Saksamaa kivimüüride vahel? Ümber ta neid ei puhu, aga võimatu pole, et arstiabi vajavad lõpuks kõik asjaosalised.
Tähendus on nii muinasloos kui võlakriisis vaid algusel ja lõpul. Kõik vahepealne – majakeste ümberpuhumine ja ELi abipaketid – on ajatäide ning põrsakesed narratiivi kahuriliha. Loo moraal on, et määrav roll pole mitte poliitilisel visioonil (Barroso/van Rompuy: turud ei mõista meid) ega majanduslikul kalkulatsioonil (Itaalia on kaugel pankrotist), vaid turgude (massi)psühholoogial.
Itaalia ja Hispaania alla on investorite kriitilise massi vaimusilmas heiastunud järsk ja libe nõlv, tasast maad enne Saksamaad ei paista.
Turgudel pole probleemi heaoluriigiga või majandusliku saamatusega (erinevalt Eesti valitsuse spinnist). Saksamaa laenuintress on väga soodne, samuti laenaksid turud meeleldi edasi USAle.
Turud vajavad mõlemat stopperite, kindlate kantsidena. Kui ka nemad peaksid kukkuma, hukkuks nende müüride all pimedas öös ühtviisi nii põrsakesed kui hunt. Rahamaailmast kaoks lunastaja.
Kapitalismi süsteemse krahhini asjad ilmselt ei jõua. Toompea ja Kadriorg loodavad, et tuleb väiksem Majasoku-Euroopa, kus väiksemad poisid annavad jäätiseraha vabatahtlikult perekonna ühiskassasse. Küsitav on aga, kas saksa valija viitsib üldse tulevikus mingeid veksleid välja anda.
Kindlasti ei tule kahte eurot, üht põhjas ja teist lõunas. «Teist eurot» ei hoiaks koos mitte midagi. Enne võtaks lauale kallatud keefir taas paki kuju.
Kui euro kokku kukub, jääks Euroopa Liidust poliitiliselt järele tühi kest. Kesksed organid funktsioneeriksid mõnda aega edasi autopiloodil. Tegelik võim kurseeriks aga üha enam laissez-faire-printsiibil pealinnade vahel, üheks jokkeriks segilöödud kaardipakis Venemaa.