Prantsuse president Nicolas Sarkozy võttis sel nädalal euroala kriisi ja koduste murede kõrvalt aega, et esineda Pariisis peetud Alzheimeri konverentsil, kinnitades oma pühendumist nimetatud tõve vastasele võitlusele.
Sarkozy võitleb Alzheimeri vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellest peaksid eeskuju võtma ka teised juhtivad poliitikud ja avaliku elu tegelased.
Alzheimer vaevab rikastes riikides juba miljoneid inimesi ja tungib jõudsalt ka vaesematesse maadesse.
Lisaks emotsionaalsele koormale asetab Alzheimer ravi- ja sotsiaalteenustele tulevikus ränga ikke. Mõlemaid valdkondi ootavad järsult kasvavad kulutused, kuna inimeste eluiga pikeneb ja teiste haigustega tullakse toime efektiivsemalt.
Üksi Suurbritannias on täna Alzheimer hinnanguliselt 750 000 inimesel, minnes maksma 20 miljardit naela. Aastaks 2021 prognoositakse 1 miljonit Alzheimeri all kannatajat.
USA-le ennustatakse sajandi keskpaigaks 16 miljonit Alzheimeri-haiget, mis läheb maksma 1000 miljardit dollarit.
Poliitikud on vastustega kaugele maha jäänud.
Teadlaste arusaam ja tegevus Alzheimeri arengut aeglustavate (rääkimata ennetamisest või väljaravimisest) rohtude arendamise vallas edeneb aeglaselt.
See ei tohiks aga olla ettekääne teema vältimiseks.
Siiani eraldatakse Alzheimerile vähem raha kui vähile ja teistele tõvedele. Vaja oleks tugevamat ja paremini koordineeritud tuge.
Täiendavad finantsilised stiimulid ravimitootjaile, näiteks patendiõiguste laiendamine, võiksid edendada erasektori investeeringuid. Haruldaste lastehaiguste ja nende ravi jaoks on sellised meetmed juba olemas.
Et ravi oleks efektiivsem, peaks haigust olema võimalik diagnoosida varasemas staadiumis.
Samuti on vaja sügavuti uurida Alzheimeriga seonduvate tervislike seisundite raviks kasutatud rohtude mõju, kuna üha enam kardetakse, et antipsühhootikuid ja antidepressante kirjutatakse patsientidele välja liiga suurtes kogustes, mis nende seisundit aga tahtmatult kahjustab.
Sama oluline on sidusam hoolekanne ja tugi. Alzheimeriga inimesed peaksid saama jääda oma kodudesse nii kauaks kui võimalik, et olla koos perede ja abikaasadega ning tunda rõõmu täisväärtuslikust ja vaheldusrikkast elust.
See aga eeldab väljaõpetatud hoolekandjatelt enamat.
Alternatiiv oleks ebavajalik ja kulukas haiglaravi.
Kui patsiendid hooldekodudesse või haiglatesse suunatakse, suureneb vajadus kõrgel tasemel ettevalmistusega «dementsuse vastu võitlejate» järele. See kõik maksab raha.
Osana laiemast debatist selle üle, kuidas vanurite eest paremini hoolt kanda, tuleks arutada ka seda, millisel määral peaksid nimetatud kulud kandma üksikisikud ja mitte ühiskond.
Arvestades demograafia seaduspärasusi ja teaduse olukorda, ei tohi ühiskond Alzheimerit unarusse jätta.
Sarkozy sõnadele peavad järgnema teod.
Copyright The Financial Times Limited 2011.