«Uus» IMF alustas ebalevalt

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvusvahelise Valuutafondi uus tegevdirektor Christine Lagarde.
Rahvusvahelise Valuutafondi uus tegevdirektor Christine Lagarde. Foto: SCANPIX

Oli tõehetk. Kas Rahvusvahelise Valuutafondi juhatusel, mille uus tegevdirektor Christine Lagarde reedel kokku kutsus, on piisavalt usku Kreekasse, et järjekordne abisaadetis Ateena poole teele saata?

Nagu selgus, välditi koosolekul kogu tõde, lootes Euroopa-poolse portsu peale.

Vana kontinendi valitsused olid lootnud selleks ajaks kõikehõlmava ja kaugelevaatava strateegia paika saada, milles oleksid sisaldunud uued majandusreformide tõotused Kreekalt, värsked finantseerimisplaanid euroalalt ning ettepanek kaasata Kreeka võlakirjade restruktureerimisse (loe: pankrotti) erainvestorid.

Selle asemel – taustaks Euroopa avalik jagelemine «korstnassekirjutamiste» üle erasektoris – nõjatub IMF äraootavalt euroala valitsuste ebamäärastele lubadustele, et nad täidavad kõik rahastamisel tekkida võivad augud.

Tõsisem draama haihtus otsuse ümbert juba nädal tagasi, enne veel kui tüür Lagarde’i kätte sai. Fondi juhatus eesotsas esimehe kohatäitja John Lipskyga otsustas, et eurotsooni tõotused on piisavalt tahke kraam hääletama asumiseks.

Euroopa blankotšeki toetusel võib ju fond põhimõtteliselt väita, et ei ole oma osanike raha ohtu seadnud.

Samas näevad eksperdid siin olukorda, kus IMF – Kreeka abipaketis vähemusosanik – annab rumalalt Euroopale suurema juhirolli.

«Mida kaugemale see lugu areneb, seda kõrvalisemale kohale fond lükatakse, kuna ta riskid on väiksemad ja ta sõltub üha enam eurotsooni tagatistest,» ütleb Nicolas Veron uuringufirmast Bruegel.

Fondi ametnikud ja osalejamaad on üha enam häiritud euroala lakkamatutest vaidlustest. Ühtlasi kurdavad mõned neist, et saavad eurotsooni viimastest osamaksetest teada alles ajalehtede vahendusel.

Juunikuus kritiseeris IMFi kõrgeim alaline esindaja Ateenas Bob Traa «euroala-partneride segaseid sõnumeid» ning «ikka ja jälle üles kerkivaid arutelusid erasektori kaasamise teemadel» võlgade restruktureerimisse.

Kui neid sõnumeid võis varasemalt segaseks nimetada, siis nüüd on juba tegemist totaalse segapudruga. Neljapäeval ajas Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet suhted eurotsooni rahandusministritega teravaks, hoiatades neid, et võlgade korstnassekirjutamine võib vallandada finantsnakkuse puhangu üle kogu Euroopa.

Riskantsemate euromaade nagu Portugali, Hispaania, Iirimaa ja Itaalia riigivõlakirjade tootlused on järsult kerkinud.

Jacob Funk Kierkegaard Washingtonis paiknevast Petersoni rahvusvahelise majanduse instituudist ütleb, et nimetatud turukõikumised osutavad IMFi tagaistme-strateegia ohtlikkusele.

«IMF ei tohi nõjatuda toolileenile ja passiivselt pealt vaadata, kuidas eurotsoon pakub välja rahastamismeetodeid, mis destabiliseerivad finantsturgusid ja mõjutavad laiemalt ka nende laenuvõtmise tingimusi,» ütleb ta.

Esialgu ei paista IMFi juhatusest mingit entusiasmi ootame-vaatame-strateegia muutmiseks. Lähedalseisvate allikate sõnutsi kõlavad fondis aeg-ajalt arenevate turgude kaebused, mis on aga koordineerimata ja kujutavad endast pigem stressi maandamist kui alternatiivseid ettepanekuid.

Lagarde, kellel peetakse hoolikalt silma pealt, kas ta mitte Euroopa suhtes liialt soosivaks ei osutu, otsustas oma ametiaja alguses suurt otsust vältida.

Kui turumeeleolud Kreeka päästmise katsete suhtes ei muutu, läheb tagaistmel istumine IMFile aga järjest ebamugavamaks.

CopyrightThe Financial Times Limited 2011.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles