Ameerika ja Euroopa upuvad üheskoos

Foto: SCANPIX

Washingtonis vaieldakse laenulimiidi üle, Brüsselis põrnitsetakse võlakuristikku. Probleem on aga sisuliselt sama: nii USA kui ELi riigirahandus on käest ära lastud, poliitilised süsteemid on aga olukorra lahendamiseks liiga halvatud.

Ameerika ja Euroopa on ühes ja samas uppuvas laevas.

Nii USA kui ELi võladebatid on aga niivõrd introvertsed ja ähmi täis, et seost märkavad üllatavalt vähesed. Ometigi on täiesti ilmne, et kriisis on kogu Lääs.

Tänaseks on selge, et mõlemal Atlandi kaldal toimus kriisieelne majanduskasv suurelt jaolt ohtliku ja lühinägeliku krediidibuumi toel. USAs olid kriisi keskmes koduomanikud, Euroopas aga terved riigid nagu Kreeka ja Itaalia, mis kasutasid ära soodsaid intressimäärasid, et end sisuliselt lõhki laenata.

2008. aasta finantskrahh ja selle järellainetus andsid hoobi riigirahandustele, riigivõlad lendasid lakke. Nii Euroopas kui USAs raskendavad ühekordset šokki ka demograafilised surved – beebibuumerid on jõudnud pensioniikka ja eelarved kärisevad.

Ning mõlemal pool Atlandi ookeani on poliitika majanduskriisi tõttu teravalt polariseerumas, nii et võlaprobleemidele mõistlikku lahendust leida on väga raske. Tõusuteel on populistlikud liikumised: USAs Tea Party, Euroopas hollandlaste Vabaduspartei ja Põlissoomlased.

Tõsiasi, et Euroopa ja USA kujutavad endast sama kriisi kahte tahku, on aeglane kohale jõudma, kuna mõlema poole eliidid on aastaid korrutanud, kuivõrd erinevad on USA ja Euroopa mudelid.

Kes jõuaks kokku lugeda neid konverentse Euroopas, kus vastastikku olid kaks leeri: üks igatses USA-stiilis paindlikku tööturgu, teine kaitses kirglikult Euroopa sotsiaalset mudelit, mida vastandati Ameerikale.

Samamoodi kõlas ka Euroopa poliitiline debatt. Üks grupp tahtis teha Brüsselist Washingtoni, tõelise föderaalse liidu pealinna. Teine rühmitus ei väsinud kinnitamast, et Euroopa Ühendriikidest ei tule iial midagi välja.

Üksmeel valitses vaid selles suhtes, et majanduslikus, poliitilises ja strateegilises mõttes on USA ja Euroopa kaks eri planeeti. Mars ja Veenus, nagu ütleb Ameerika akadeemik Robert Kagan.

USA poliitilises debatis lähtutakse siiamaani eurooplaste «teistsugususest». Obamat süüdistatakse euroopaliku sotsialismi sissetoomises, andes mõista, et president on eba-ameerikalik. Vasakleeris on mõned seda meelt, et Euroopas aetakse asju teisiti ja mõneti isegi paremini – näiteks üldise tervishoiu valdkonnas.

Samas on mõlema piirkonna dilemmade ühisjooned nüüdseks rabavamad kui erinevused. Mõelge ise: kuhjuvad võlakoormad, nõrgad majandused, üha kallimad ja mittereformitavad heaoluriigid, hirm tuleviku ees ja poliitiline patiseis.

USA raskused sotsiaalkindlustuse ja tervishoiu kulutuste vaoshoidmise vallas on ju väga tuttavad valukohad ka (pensionäride armeega silmitsi seisvatele) Euroopa liidritele.

Paljud eurooplased uskusid varem, et Ameerika poliitikutel on tõelise föderaalsüsteemi tõttu tohutud eelised. Mõned väidavad siiamaani, et ainus viis eurot pikemas perspektiivis stabiliseerida on liikuda USA mudeli ja föderaalse rahanduse suunas.

Samas aga on Washingtoni poliitika hetkel veelgi düsfunktsionaalsem kui Brüsseli oma. Olukord, kus tõsine debatt võla ja kulutuste üle (rääkimata probleemi lahendamisest) näib olevat võimatu, muudab USA poliitilise süsteemi kui eeskuju Euroopa jaoks naeruväärseks.

Loomulikult on debatid Atlandi eri pooltel paljuski ka erinevad.

Dollaril on tagataskus pikk ja usaldusväärne ajalugu. Euro on alles veidi üle kümne aasta vanune.

Poliitilised erimeelsused, mis Euroopa süsteemi kõige edukamalt halvavad, on rahvuslikku laadi. USAst näiteks kreeklaste ja sakslaste kibedatele erimeelsustele paralleeli ei leia.

Euroopas ei kõla vastuolulisena mõte, et kuhjuvatele võlgadele on lahenduseks maksukergitused. Ameerikas keerlebki poliitiline võitlus just selle ümber, et vabariiklased ei taha maksude tõstmisest kuuldagi.

Olles keskendunud omaenda probleemidele ja eripäradele, pole ameeriklased ja eurooplased tähelegi pannud, kuivõrd seotud nende kaksikprobleemid omavahel on. Muu maailma analüütikud panevad neid ühiseid trende küllap palju terasemalt tähele.

Hiina liidrid ja intellektuaalid viitavad juba üsna harjumuspäraselt sellele, et igat sorti läänlased peaksid lõpetama hiinlaste õpetamise – võttes arvesse, kui sügavad on nende endi poliitilised ja majanduslikud hädad.

Lääne kriitikud Hiinas näevad Euroopa ja USA dilemmasid distantsilt ning seetõttu halastamatu selgusega. Samas läheb neil oma uhkuse ja upsakuse tõttu meelest, millisel määral Hiina, India ja teiste tõus jõukast ja enesekindlast Läänest sõltunud on.

Kui Lääne haigus ägeneb, tekib kiusatus katsetada uute ja radikaalsemate ravimitega. Käiku võivad minna protektsionism ja kapitalikontrollid.

Kui globaliseerumisele aga tagasikäik antakse, võib Hiinat tabada omaenda majandus- ja poliitkriis.

Copyright The Financial Times Limited 2011.