Küllap tõmbub Euroopa Ülemkogu 23.-24. juunil kokku tulles kuristiku servalt tagasi ja lubab Kreekale uue laenu anda. Alternatiiviks oleks segane ja sogane pankrot juulis.
Münchau: Euroopa poliitilise liidu sünnivalud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahandusministrid on ühel meelel, et osa koormast tuleb tõsta erainvestorite õlgadele. Neil pole aimugi, kuidas seda teha. Aga ma olen kindel, et nad mõtlevad midagi välja.
Ja siis tuleb neil korrata sama sooritust Iirimaaga. Ning seejärel aidata taaskord Portugali. Aastaks 2014. on valdav osa Kreeka, Iiri ja Portugali laenu tagatud teiste liikmesriikide poolt.
Ja mis edasi?
Kui mõni neist maadest maksetega jänni jääb, on koheseks tagajärjeks suur eelarveülekanne kreeditorriikidest.
Ma ei suuda ette kujutada, kuidas sakslased, hollandlased ja soomlased, näod naerul, lihtsalt raha üle kannavad. Kindlasti nõuavad nad, et abisaajad loobuksid osaliselt oma rahanduslikust suveräänsusest. Saajad nimetaksid seda koloniseerimiseks ja nõuaksid, et sama nõutaks kõigilt.
Ja nii sünnikski uus poliitiline liit. Või mitte.
Väljendiga «poliitiline liit» tuleb ümber käia ettevaatlikult. Mõnes mõttes on Euroopa liit juba poliitiline liit. Selle lepetes on riigiõiguse elemente. Ühtlasi on ELi seadused sügavale riikide õigusaktidesse sisse surutud.
Mitteeurooplastest kommentaatorid kalduvad näiteks nägema eurotsooni kui vabatahtlikku klubi, kuhu võib soovi korral astuda ja soovi korral lahkuda. Samas aga ei ole liikmesriigi jaoks euroalast lahkumine võimalik – täpselt nagu näiteks California ei saa dollarit hüljata, et lõigata kasu devalveerimisest.
Praegune poliitiline liit võib olla liiga tugev, et seda õhku lasta, aga samas on ta liiga nõrk, et nagu kord ja kohus toimida. Jätkusuutlikkuse huvides peab EL astuma edasisi samme poliitilise intergratsiooni suunas. Probleem muutub akuutseks siis, kui Kreeka päriselt pankrotti läheb.
Aga missugune poliitiline liit sellest siis tuleks?
Et olla jätkusuutlik, tuleks teostada kolm fundamentaalset institutsioonilist muudatust. Esimene ja ilmselt kõige olulisem oleks luua euroala rahandusministri ametikoht. See ametnik oleks volitatud sõitma üle riiklikest poliitikatest, kui need osutuksid olevat vastuolus kogukonna huvidega. Rahandusministril oleks omaenda ministeerium, mis esindaks eurotsooni rahvusvahelistes isntitutsioonides. Jean-Claude Trichet rääkis möödunud nädalal, et «ülehomme» võiks selline asi aset leida küll. Ja Euroopa esikeskpankuril on õigus. Ilma sellise ametiisikuta on eurotsooni koos hoida keerukas. Kui tuleb kriis, peab keegi sellega igapäevaselt tegelema. Just kriisiohjamises kukkus Euroopa Ülemkogu läbi, raisates talvel kallist aega mõttetute koostööpaktide leiutamisele, sel ajal kui maja põles. Keegi peaks olema tüüri juures.
Teine muutus oleks minimaal-tasandil eelarveliit. See peaks olema midagi tõesti tillukest. ELi eelarvet see kasvatama ei peaks, pigem võiks tsentraliseerida mõned poliitikavaldkonnad, mis oleksid eelarveliidu toimimiseks hädavajalikud. Kõige tähtsam oleks kogu euroala ühine pangakriiside lahendamise fond, mille taga oleks korralik ELi tasemel pangandusjärelevalve amet. Ma ei pea siin silmas koordineerimist. Kriis on meile õpetanud, et rahaliidus ei saa pangandust võtta kui riiklikku tegevust.
Lisaks võiksid olemas olla ka teatud majanduslikud amortisaatorid. Üks mõte oleks üleeuroopaline (sissemaksetel põhinev) töötuskindlustusskeem. Siis ei peaks enam Saksamaa maksma Kreekale, vaid need, kes tööl käivad, maksaksid töötutele.
Üht-teist võiks siia ju veel lisada. Mõelda võiks tööturupoliitikale. Euroalal võiks olla vähemalt koordineeritud palgaläbirääkimiste süsteemid. Iga meetme puhul tuleks lähtuda küsimusest: kas see aitaks tagada makromajanduslikku tasakaalu? Kui ei, siis jäägu asi riikide valitsuste hooleks.
Kolmas mini-eelarveliidu komponent oleks euroala võlakiri. See, et riigid tagavad üksteise võlga, on vastutustundetu nii poliitilises kui majanduslikus mõttes. Kui Kreeka, Portugal ja Iirimaa muutuksid maksejõuetuks, võiks ka Hispaania surve alla sattuda. Kui Hispaania hätta jääks, ei suudaks Itaalia enam oma tagatisi tagada (mis kujutaks endast samuti maksejõuetust). Selleks ajaks aga ei oleks Saksamaa ja Prantsusma enam võimelised süsteemi rahastama.
Euroala võlakiri oleks parim kindlustus mainitud maksejõuetus-nakkuse leviku vastu. Ta peaks olema piisavalt suur, et vajadusel kriise stabiliseerida. Ja niipea, kui võlakiri olemas on, võiks ülejäänud riskiriikide suhtes kerge vaevaga taas «väljaupitamiste keelu» klausli paika panna.
Minu meelest piisaks poliitiliseks liiduks neist kolmest elemendist. Liikmesriigid jääksid ikka suveräänseteks, eelarvepoliitikate vallas kantaks aga ühist vastutust.
Rakendada oleks seda loomulikult raske. Millisele seaduslikule alusele poliitiline liit ehitada? Kas teha seda ELi-siseselt, kõigi vajalike leppemuudatuste rägastiku kaudu? Või väljaspool leppeid? Või on veel mingisuguseid variante?
Need on tähtsad küsimused. Pangem pead tööle.
Copyright The Financial Times Limited 2011.