Sarkozy: tuumahirm on keskaegne ja irratsionaalne

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nicolas Sarkozy.
Nicolas Sarkozy. Foto: SCANPIX

President Nicolas Sarkozy kinnitas mai lõpus riigi põhjaosas maailma suuruselt viiendat Gravelines’i tuumaelektrijaama külastades, et Prantsusmaa jääb nimetatud tööstusharule truuks.

Sarkozy lisas, et Fukushima-järgsed tuumahirmud on «keskaegsed ja irratsionaalsed». Nimepidi president kedagi ei nimetanud, kuid eks igaüks saa hästi aru, keda ta silmas pidas.

Samuti polnud see kaugeltki esimene kord, kui Prantsuse riigipea Saksamaale ja ta kantslerile Angela Merkelile «tuumahoobi» andis.

Meenub, kuidas ta keeldus loovutamast Siemensile osalust Prantsuse tuumafirmas Arevas vaid seetõttu, et Saksamaa tuumaenergiale moratooriumi kehtestas.

Nüüd on Merkel otsustanud minna veelgi kaugemale. Sel nädalal võttis ta ootamatult nõuks kogu tuumaenergia 2022. aastaks kinni keerata. Alles üheksa kuud tagasi oli ta teinud otsuse, et riigi 17 tuumajaama tegevuse lõpetamine lükatakse kaugemasse tulevikku.

Järsk kannapööre jahmatas lisaks Prantsusmaale mitmeid tööstusriike.

Ja seda mitmel põhjusel. Esiteks näib samm olevat puhtalt populistlik ja poliitiline. Teiseks on ilmne, et kantsleril jäi läbi mõtlemata, mida see temp Saksamaa jaoks pikemas perspektiivis tähendab.

Pole ju raske maha hüüda, et kahekordistagem taastuvenergia kasutust. Ning väita, et niiviisi astutakse rohelise revolutsiooni eririnda. Praktikas on valitud tee aga kulukas, riskantne ja ülimalt ebakindel.

Üldiselt jagavad eksperdid arvamust, et see suur taastuvate energiaallikate propageerimine ajab ärikulud üles, kuna valdkonnas ei kasuta veel keegi peavoolu tehnoloogiat.

Ka tarbijaid ootavad suuremad elektriarved, kuna rohelise revolutsiooni võitu oodates tuleb Prantsusmaalt üha rohkem elektrit importida. Juba üksnes aprillis importis Saksamaa Prantsusmaalt 43 protsenti rohkem energiat, makstes sealsete ametnike andmetel lisaks ligikaudu 60 miljonit eurot.

Nii et kui Merkel üritas oma manöövriga kiiret poliitilist profiiti lõigata, võib kogu lugu talle endale, parteile ja kodumaale lõpuks päris kalliks maksma minna.

Olgem samas ausad: Saksamaa on nähtus omaette. Sealsed rohelised on erakordselt jõulised ning avalikkus ei ole kunagi tuumaenergia suhtes entusiasmi üles näidanud – pigem ikka vastupidi. Kindlasti ei saa üks valitud poliitik lõpmatuseni rahva tahte vastu minna.

Siiski peaks Merkel mõistma, et tuumaenergia näol on ta kiiruga põletanud silla, mille abil saanuks ehitada üles jätkusuutlikuma ja keskkonnasõbralikuma energiapoliitika. Sest ükskõik kui suured on nüüd Saksamaa väljakutsed keskmises perspektiivis, Euroopa probleemid on veel suuremad. Ja veel lähemal.

Nagu hoiatas Jaapani veteran-diplomaat Nobuo Tanaka, kes juhib Pariisis baseeruvat Rahvusvahelist Energiaagentuuri, võib Saksamaa üksiku hundi poliitika lüüa tasakaalust välja kogu Euroopa elektrivõrgud. «See ei ole Saksa probleem. See on Euroopa probleem,» ütleb ta.

Asi ei piirdu aga sellega, et Saksamaal tuleb nüüd naabritelt tuumaenergiaga tehtud elektrit importida. Ta peab ka rohkem gaasi sisse tooma – ilmselt ikka Venemaalt, misläbi sõltuvus Moskvast kasvab. Importida tuleb ka rohkem sütt ja naftat.

Ja vältimatult lükatakse niiviisi üles hinnad ka igalpool mujal. Seega ei mõjuta Saksamaa ühepoolne otsus mitte ainult tema enda tööstuse konkurentsivõimet, vaid kogu Euroopa oma tervikuna – mis on juba niigi surve all ülehinnatud valuuta tõttu, vähemalt dollari suhtes.

Ühtlasi tuleb antud olukorras valuliselt ilmsiks, et Euroopal puudub ühtne energiapoliitika. Fakt, et Saksamaa sai teha ühepoolselt otsuse, mis võib Euroopa partnereid niivõrd tõsiselt kahjustada, osutab taaskord Euroopa projekti piiratusele.

Kui järele mõelda, siis on Saksamaa viimase aasta jooksul ikka ja jälle omaenda huvid Euroopa huvidest kõrgemale asetanud.

Ühest küljest on Saksamaa lihtsalt võtnud endale Euroopas liidrirolli, mis talle õigusega ka kuulub. Loomulikult on kurb, kui sealsed kodused probleemid kipuvad tuhmistama Euroopa-nägemust ja õõnestama usaldust.

Teisest küljest aga võib täheldada tillukest lootuskiirt. Sest Prantsusmaa näib olevat piisavalt söekas, et asuda rajama Penly’sse teist uue põlvkonna EPR-reaktorit.

Võib-olla on Prantsusmaa valmis suured rahad mängu panema, hakkama Euroopa jõujaamaks ja aitama hädast välja need, kes «tuumavõitluses» alla annavad.

Copyright The Financial Times Limited 2011.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles