India keedab keskajast ja 21. sajandist oma suppi

Piisonisarvemariade hõimu kuuluv kaunitar. Foto: Nils Niitra

Reisisihiks valime teadlikult piirkonna, mis jääb New Delhist ja teistest India tõmbekeskustest võimalikult kaugele. Kesk-Indias asuva Chhattisgarhi pealinna Raipurini jõudmiseks tuleb läbida kõigepealt rongiga 1200 kilomeetrit ja sealt Jagdalpuri saamiseks veel päevateekonna jagu bussiga. Valge mees on siin pildistamist vääriv haruldus, inimesed turistidest rikkumata ja vaid üksikud kõnelevad arusaadavat inglise keelt.

Aga kõigepealt tuleb Delhist minema saada ja selleks peab pidama kangelaslikku võitlust pealinna igat masti «ärimeestega», kes üritavad sulle näiteks turismibüroos kahe tunni jooksul selgeks teha, et Chhattisgarh pole mingi õige koht võrrelduna New Delhit ümbritseva nn kuldse kolmnurgaga. Sellesse turismiäri kolmnurka kuulub lisaks Delhile veel Agra oma Taj Mahaliga ja Jaipur Rajastani osariigis.

New Delhi taksojuhtide pealetükkivusega võitlemiseks võib kasutada väga erinevaid meetodeid, aga ükski neist õieti ei toimi. Kui kõige resoluutsema näoga tehtud «ei-le» järgneb ikka küsimus «kuhu te lähete», küsib meie neljaliikmelise reisiseltskonna teine mees Kristjan Piirimäe endamisi, kas ta peaks ehk esitama reisisihi kohta taksojuhile kirjaliku aruande.

New Delhi on privaatsust armastavale eestlasele vastik linn, iseäranis pärast varahommikust lennukilt saabumist. Šaakalid paistavad teadvat, et ajavahest kurnatud eurooplane on neile kerge saak (Eestis on parajasti öö). Ärge laske end eksitada nüüdisaegsest lennujaamast ega petta uhiuuest metroojaamast ning alles veebruaris sõitma hakanud lennujaamaekspressi rongist, milles on isegi söömine keelatud.

Sellest kiiskavpuhtast metroost väljudes näete ettepoole vaadates juba India elu peaaegu kogu tema kirevuses – hulkuvad koerad, hulgaliselt sante ja kerjuseid, punalippudega marssiv kommunistide rongkäik, takso- ja rikša­juhtide jõugud ning muud kiibitsejad. Kõikjal meeletu lärm ja oi-oi kui palju inimesi. Kultuurišokk on ütlemata võimas.

Need inimesed on meie mõistes ääretult vaesed ja sestap ei maksa imestada, et teiega sundimatut vestlust edendav igati asjalik mees küsib ühel hetkel, kas te oma kella ei tahaks ära kinkida.

Aga ilmselt ei luba indialaste religioosne taust neil välisturiste lihtsalt röövida, nagu vististi sageli juhtub Lõuna-Ameerikas – raha tuleb pigem välja trikitada. Sellel alal on nad nii osavad, et terve New Delhi näib kui üks suur vandenõu meie vastu.

Siit ka soovitus – kui te lähete omal käel Indiasse, siis katsuge võimalikult detailselt paika panna, kuidas sellest niinimetatud kuldsest kolmnurgast võimalikult vähese närvirakkude kulu ja rahakaoga minema saada. Lennu- ja vist ka rongipiletid saab Eestis osta. Lennupileteid on võimalik siseliinidele saada ka Indias kohapeal, sellal kui rongipiletid võiks vähemalt nädala jagu ette soetada. Rongides pole vabu kohti.

Odav inimene
Igasuguse reisiostmisega seoses tasuks arvestada seda, et Indias on era- ja riigisektor meie jaoks hoomamatul kombel läbi põimunud. Raudteejaama ametnik suunab teid rongipileteid ostma enda jutu järgi ametlikku büroosse, aga kohapeal avastate, et see kõlava nimega büroo üritab koos piletiga teile hotelle, giide ja mida iganes pähe määrida.

Hiljem oleme juba veidi targemad ja ostame piletid tõepoolest otse riiklikult raudteekompaniilt. Süsteem ise on aga siingi absurdselt keeruline. Esiteks ei saa pileteid raudteejaamast, vaid ühest teisest sellest eemal asuvast hoonest. Teiseks ei osta te sealt mitte piletit ennast, vaid broneeringu-laadset toodet.

Ostame pileti esimese klassi konditsioneeritud kupeesse ja ostu ajal saame teada, et mõistlik oleks sõita linna teises servas asuvasse raudteefirma peakontorisse ja üle küsida, kas meile müüdud piletiga vagunis on ka tegelikult võimalik kohta saada.

Pikema motorikša­sõidu kaugusel asuvad ametnikud teevadki selgeks, et kohti selles klassis ei ole. Siis tuleb minna tagasi raudteejaama lähistel asuvasse hoonesse ja vahetada veidi madalama klassi pileti vastu. Aga see ei ole veel kõik – päev enne reisi tuleb minna uuesti linna servas asuvasse kontorisse ja saada lõplik kinnitus, et nüüd on kohad kindlad.

India riigi odavaim vara paistab olevat inimene ja sestap on loodud hulgi igasugu madalapalgalisi töökohti, mis on lääne ühiskonnas otstarbetud. Velorikšaga liikumine on meie maailmanurgas eksklusiivne lõbu, mille eest kasseeritakse turistidelt kenake summa. Indias on aga kõige kallim sõiduvahend takso, sellele järgneb poolavatud kolmerattaline motorikša ja odavaim on velorikša.

Igal juhul on minusugusel veidi ülekaalulisel eurooplasel lausa füüsiliselt valus istuda velorikša rääbakavõitu tagaistmel ja vaadata, kuidas kaks korda kergem kondine tegelane mind mäest üles üritab vändata. Meil napib inimesi, neil aga tehnoloogiat, sellal kui inimesi on slummide kaupa üle. Kui inimene on odav, siis ei ole vajadust investeerida efektiivsusesse.

Ja kui tegu on tohutu siseturuga, kus elab 1,2 miljardit inimest, võib ju endale lubada luksust olla ebaefektiivne. India saab ise hakkama seda enam, et nõudmised elule on tagasihoidlikud.

Öisel teekonnal vestlen pikalt moslemist taksojuhiga, ühega neist tõeliselt toredatest inimestest, keda Indias kohtan. Tema elab India oludes oma suure perega suhteliselt kenasti ära, mis tähendab aga seda, et liha võib perekond endale lubada vaid erijuhtudel. Suur osa indialastest on vegetaarlased ja seda sageli ka praktilistel kaalutlustel – liha on kallis.

Kõikjal linnade tänavail hulkuvate lehmade kohta ütleb too taksojuht, et aeg-ajalt kipuvad pühad lehmad tänavailt ka kaduma. Üldiselt aga lehmadega Indias nalja ei tehta – sul võib haprasti minna ka siis, kui mõne sellise maanteel tahtmatult surnuks sõidad. Kõige vaesem rahvas laseb ka slummides tuhnivatel pisikestel karvastel sigadel hea maitsta.

Aga vaesed on nemad seal vaid meie mõistes. Ikka ja jälle saan vestlustest teada, mis on tegelikult indialase jaoks õnn – see on tema perekond. Naine, lapsed, vennad ja õed ning mõistagi vanemad. Ja iga mees kaitseb kõhklematult asjaolu, et abielu leppisid kokku vanemad ja tema nägi oma naist esimest korda alles pulmas.

«Kas mul on põhjust kahelda selles, et minu isa ja ema tahavad mulle parimat naist,» küsib Jagdalpuri giid Awesh Ali.

Naised ja buum
Mehed paistavad olema oma naiste üle õnnelikud ja pole ka ime, sest Indias on töökad naised. Meestel on siin aega niisama istuda ja juttu puhuda, aga naisi naljalt niisama tänaval lobisemas ei näe. Sihvakas ja kaunis naine oma pea peal turukraami või üüratut potikuhilat kandmas on tüüpiline vaatepilt. Ja alati on tema kõnnak tõtlik, sest töö tahab tegemist.

India paljulapselisi naisi kohtab muu hulgas ka korvaluselt segumasinasse tsementi viskamas. Praegu on ju majandusbuum ja siin ehitatakse palju. Miks muidu näeb tänavail peaasjalikult kahe kauba reklaame – esiteks muidugi mobiiltelefonid, mis on jõudnud tänu teenuse odavusele ka päris vaeste inimesteni. Aga teiseks tsement. Härjarakendiga betooni sisse raudvardaid vedav mees on vaid üks näide sellest, kuidas 21. sajand põimub Indias läbi keskajaga.

India majandusbuumist saab aimu ka öösiti, mil linnadevahelistele teedele lubatakse raskeveosed ja need täituvad rekkade katkematu vooriga. Majanduskasv oli siin mullu neljandas kvartalis 8,2 protsenti. Sestap kurdavad inimesed kasvuga kaasneva hinnatõusu mõjude üle. Indias võib kaubelda paljude asjade, aga mitte toidu üle. See on siin täpselt nii odav kui võimalik.

Päevasel ajal on Chhattisgarhi pealinna Raipuri ja teistegi osariigi asulate teeääred tulvil kauplejate kokkuklopsitud putkasid, kus müüakse üsna ühesugust kaupa põsktubakast joogiveeni.

Reisikaaslane Kristjan Piirimäe küsis, miks ei ole keegi tulnud selle peale, et osta ära kümme järjestikku paiknevat putkat ja teha nende asemele üks korralik kiosk? Pakun vastuseks, et ühe kioski avamine kümne praeguse asemele võtaks sissetuleku üheksalt perekonnalt. Seepärast ei sünni selline kiosk suure tõenäosusega kunagi.

Piisonisarvemariad
Raipur jääb Delhist 1200-kilomeetrise rongisõidu kaugusele, aga meie reisisiht on lõuna pool asuv Jagdalpur ja selle ümbruses elavad draviidi hõimud. 300 kilomeetri läbimiseks kulub veel terve päev. Bussipiletite saamine on muide palju lihtsam kui rongipiletite ostmine, sest tegu on eraäriga.

Tuleb lihtsalt bussis endale koht leida ja pilet osta. Pikema sõidu bussidel on sarnaselt rongidega teise korruse sleeper-kohad. Mõnus on siis visata siruli, avada aken, lasta tuulel end jahutada ja vaadata, kuidas näiteks röögatu suured nahkhiired end puu otsa on riputanud.

Omapäi reisides on Lonely Planet suurepärane taskuteatmik. Jagdalpuri reisijuhtidest kiidab Lonely Planet taevani Awesh Alid, kes on oma oskuste hinda kuhjaga väärt. Ali viib meid kõigepealt piisonisarvemariade hõimu turupäevale.

Veel mõne aasta eest võis turule sattunud valge mehe juurde astuda napsitanud kohalik, kes viskas pilgu tema imelikele riietele, lõi siis talle lahtise käega vastu nägu ja hakkas totakalt itsitama. Ali on näinud piisonisarvemariade harimisega vaeva ja enam nad nii ei tee. See on sõjakas hõim, mille rituaalide hulka kuulub piisonisarvedega maskide kandmine. Neil on tavaks püstitada suuri puust mälestustahvleid surnute eluloopiltidega.

Erinevalt aarialastest hindudest on siinsed draviidid suured kärakasõbrad. Nende tähtsaimaks valuutaks on mauapuu õied, millest destilleeritakse üsna kanget 30–40-kraadist jooki. Mehed võtavad seda kangemat, naised aga lahjemaid kääritatud mauajooke. Ali selgitab, et turul lokkab suuresti naturaalmajandus ja piisonisarvemariad vahetavad üksteisega pigem kaupa, kui küsivad raha.

Üldiselt aga on turg piisonisarvemariade jaoks sotsiaalse suhtlemise keskus, kuhu tullakse lausa paarikümne kilomeetri kauguselt jala kokku, et siis koos juttu puhuda, tõmmata enda kasvatatud tubakat ja tublisti napsitada.

Awesh selgitab, et nende hõimude kultuuris tähendab alkohol jõu ja energia allikat, mitte potentsiaalset ohtu ühiskonnale. Aga välismaalased peaks siin siiski kenasti Ali lähedusse hoidma. Õige pea saabub Jagdalpuri ka Prantsuse telekanal, et teha koos Aliga piisonisarvemariadest dokumentaalfilmi.

Siinkandis liigub muide ka maoiste, aga igasugu terroristlikke organisatsioonikesi on Indias üldse palju ning reeglina nad võõrastesse ei puutu – nemad sõdivad ametnikega. Sestap ka kõikjal nähtavad sõjaväelased.

Õhtul kümne paiku hakkab teise draviidide hõimu dhurvade suur igakevadine pidu, mis kestab kuueni hommikul. Alles see oli, kui nad ohverdasid inimesi, seekord läheb suurte rituaalide saatel tulle kukeke. India on koht, kus nähtavat on tegelikult üsna raske vähegi samaväärselt kirjeldada.

Teil on tõepoolest võimalik käia kohtades, kus keegi ei tee turistidele raha eest palagani ja kõik on vägagi ehtne. See võib olla erakordselt intensiivne ja psühhedeelne kogemus. Kõigepealt tuleb muidugi leida üles kõik need tuhanded kohad, kus veel ei tajuta turismiäri raha hõngu.

Chhattisgarh oma Bastari regiooni koskede, omanäolise käsitöö ja suurepäraste rahvusparkidega üritab end India turismiäris samuti tõestada. Aga selle India ühe noorema osariigi investeeringud turismi toovad endaga mugavusturistile rõõmu, ehedust jahtivale rändurile aga mure.

Võimsa Chitrakoti joale avaneva vaate on hõivanud vahvad osariigi kulul rajatud turistide majakesed. Mööda mäekülge alla jõeorgu ronides näeb seal veel ühepuulootsikus kalastavaid ja veiseid karjatavaid hõimlasi.

Mida rohkem tekib sinna turiste, seda suuremaks muutub tõenäosus, et ühel heal päeval loobuvad need pärismaised oma elulaadist, tõmbavad selga euroopalikud hilbud ja tulevad meile kõige tavalisemat Hiinas toodetud suveniirirämpsu müüma. Ja siis muutuvad nad samasugusteks poolkerjusteks nagu too Delhi tänaval käekella norinud mees.

Mustusest
Indias käinud ei saa oma meenutustes kunagi üle mustusest, mis seal kõikjal valitseb. Tänaval jalutades vahelduvad küpsetiste aroomid inimroe haisuga. End korralikuks pidavates hotellides on raske saada ihu alla plekkideta linu.

Tänavaputkadest toidu ostmise võiks eurooplane endale rangelt keelata, sest kogu saadaval olevate haiguste diapasoon ületab kodus tehtud vaktsineerimiste hulga. Isegi parimates restoranides süües peate arvestama, et kõhulahtisust tuleb sel reisil kogeda vähemalt ühel korral.

Päris kurb on sattuda keset Raipuri asuva järvekese äärde nägema, millist kahju võib inimkond loodusele tegelikult tekitada. Aga säärane on India ja kui olete veendunud, et ei suuda seda kõike välja kannatada, siis jätke parem minemata. Mina lähen kindlasti veel.