Poliitikute osalemine riigifirmade nõukogudes rikub head juhtimistava

Rootsi riigile kuuluva metalli ning kaevanduskontserni LKAB nõukogu esimees Björn Sprängare. Foto: SCANPIX

Ettevõtte nõukogu ülesanne on seista hea firma käikäigu eest, mistõttu ei ole õigustatud Eestis laialt levinud poliitikute, riigikogu liikmete ning ministrite osalemine riigifirmade nõukogudes, kinnitavad ettevõtte hea juhtimistava asjatundjad.

«Nõukogu peab mõtlema ettevõtte hea käekäigu peale ja langetama otsuseid ainult sellest lähtuvalt,» kinnitas Rootsi riigile kuuluva metalli ning kaevanduskontserni LKAB nõukogu esimees Björn Sprängare.

Selle põhimõtte järgimisel võivad eri gruppide huvid põrkuda kõigis ettevõtetes, kuid kõige suurem konfliktioht valitseb riigiettevõtete nõukogudes.

Ministritel ning parlamendiliikmetel on erinevad ambitsioonid ja laiemate riiklike huvide järgimine ei pruugi ettevõtte seisukohalt parimaid lahendusi tuua. Ka võib ettevõte muutuda poliitika mängukanniks.

Probleem on Eestile tuttav, sest siinsetegi riigiettevõtete nõukogus osalevad nii riigikogu liikmed kui ka ministrid. Endine õiguskantsler Allar Jõks, kes probleemile juba aastaid tähelepanu juhtinud, tunnistab, et see on tõsine õiguslik küsimus.

«Riigikogu liikmete kuulumine riigi äriühingute nõukogusse kätkeb õiguslikku probleemi. Võimude lahususe põhimõttega ei ole ühitatav olukord, kus riigikoguliikmest nõukogu liige on ministri poolt nimetatav, tema juhistele alluv ja aruandev. Õiguslikule vastuolule lisandub erinev huvide konflikt, kus ei ole selge, kas riigikogu liige peaks riigi äriühingus esindama riigi huve või riigikogus ettevõtte huve,» tõdes Jõks.

Aastad on läinud, aga olukord paraku paranenud ei ole. «Lubadustest hoolimata ei ole nelja aasta jooksul õigusvastast olukorda lahendatud,» ütles ta.
IRLi pressiesindaja Rauno Veri sõnul on küsimust arutatud fraktsiooni tasandil, kuid kaugemale ei ole see jõudnud.

Sprängare toob huvide konflikti näiteks võimaliku majanduskriisi, mille käigus oleks ettevõtte parima toimimise nimel vajalik tegevuse kokkutõmbamine ning inimeste koondamine. Samas on ministri huvi riiklikul tasandil vähemalt töökohtade säilitamine, halvemal juhul ka  tegevuse laiendamine. 
«See on ilmselge riigi kui omaniku ja nõukogu tegevusülesannete vaheline konflikt ning seda ei tohiks mingil juhul lasta juhtuda,» ütles ta.

Norra tööstus- ja kaubandusministeeriumi riigiettevõtteid kureeriva üksuse juhi Morten M. Kallwigi sõnul ei tohi parlamendiliikmed riigifirmade nõukogu töös osaleda, sest see tekitab konflikti ettevõtte tööd tagavate parimate otsuste ning parlamendis hääletusele tulevate küsimuste otsustamise vahel.
«Kui olukord nõuab, tuleb ka riigiettevõtted sulgeda,» kinnitas Kallwig enda kogemusele tuginedes.
«Otsused tuleb langetada ettevõtte huvidest lähtudes,» toonitas Kallwig.

Sprängare sõnul on ettevõtte parimaks tegutsemiseks vajalik usaldus ja meeskonnatöö ning rollide määratlus: mis ülesanded on omanikul, millised nõukogul ja juhatusel.

Nõukogu peab Sprängare sõnul määrama juhatuse ülesanded. See on eriti oluline võimalike konfliktide ärahoidmisel erinevate tegevusstrateegiate ilmnemisel. Näiteks juhul, kui juhatuse esimees sooviks ettevõtet agressiivselt laiendada, kuid nõukogu tahaks hoopis tagasi tõmmata.

Spetsialistide hinnangul pärsivad ettevõtte tegevust ka nõukogu liikmeskonnale võimalikud seadustega sätestatud reeglid ja piirangud. Nii tõi 74 riigis enam kui 30 000 töötajaga Taani farmaatsiafirma Novo Nordisk nõukogu esimees Sten Scheibye näiteks Norra, kus 40 protsenti nõukogu liikmetest peavad olema naised.

«Selline lähenemine on halb ettevõtte tulemustele,» ütles Scheibye, märkides, et nõukogu koosseisu määramine peab olema aktsionäride juhtimisotsus, mitte seaduses sätestatu.

Scheibye toonitas nõukogu poolt juhatusele seatavate eesmärkide ning nende täidetavuse olulisust, sest kui need eesmärgid on liiga kõrged, kaob ka motivatsioon neid täita.

Ekspertide hinnangul ei ole ettevõtte arengu seisukohalt parim lahendus ka täielik riigifirma staatus. Sprängare hinnangul on parim võimalus börsiettevõtte saatus, milles riigil on osalus.
«Saan aru, et riik on omanik, aga 100-protsendilist osalust ma õigeks ei pea,» ütles ta.
Eesti ei ole nõukogude küsimusega vaevlemises sugugi üksi.

Baltimaades ettevõtete head juhtimistava propageeriva ja vastavaid koolitusi korraldava  Baltic Institute of Corporate Governance’i (BICG) president Kristian Kaas Mortensen, kelle eesmärk on Balti ettevõtete viimine Skandinaaviamaadega samale tasemele, hindab oma tegevuse käegakatsutavaks tulemuseks Läti ja Leedu riigivara aastaaruannete avaldamist, mis oleks pidanud toimuma küll juba 20 aastat tagasi.

Kui näiteks Rootsis on ettevõtte hea juhtimistava koolituse läbinud juba ligi 1000 inimest, siis Balti riikides vaid 110, neistki lõviosa Lätist ja Leedust.

«Oleme olnud hambutud endi tõestamisel Eesti ettevõtete seas,» tunnistas Mortensen, mööndes, et Eestis on olukord meie lõunanaabritest parem. Nii puudub Lätis paljudel ettevõtetel nõukogu sootuks. Leedus on need küll olemas, aga tõsine probleem on sõltumatute liikmetega.

«Valitsusliikmeid süüdistatakse alati, et nad on kellegi sõbrad ja töötavad kellegi kasuks. Eesmärk on, et õiged inimesed töötaksid õigetel kohtadel,» selgitas Mortensen.
Samas ei ole ka Eestil põhjust liigselt rahul olla.

BICG hea juhtimistava koolituse läbinud BICG nõukogu esimees, Tallinna Vee juhatuse esimees Ian Plenderleith tõdes, et Eestis läksid taasiseseisvumise järgsed reformid Lätist ja Leedust kergemini, arenguhüpe oli kiirem ja nüüd ollakse endaga rahul.

Selle asemel et Lätile ja Leedule ülevalt alla vaadata, tuleks tema sõnul edasi liikuda.
«Eesti ei ole Soome ega ka Rootsi. Sinnani on veel pikk tee minna ning nii mõndagi tasub ettevõtte juhtimises õppida,» ütles Plenderleith.