Padar: ELi ühises põllumajandus-poliitikas on suur vastuolu
27. mai 2011, 18:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni liikme Ivari Padari sõnul on Euroopa Liidu (EL) ühisesse põllumajanduspoliitikasse aastateks 2014–2020 sisse kodeeritud suur vastuolu, mis peab lahenema paari aasta jooksul.
Padar rääkis Euroopa Parlamendi infobüroo meediahommikul ELi ühise põllumajanduspoliitika reformi arutelust kõneldes, et ühelt poolt on ühise põllumajanduspoliitika puhul suur surve ELi eelarvele, kuna soovitakse põllumajandustoetuste võrdsemat jagamist eri riikide põllumeeste vahel. Tegeleda tuleb keskkonnahoidlikkuse ja toiduohutuse küsimustega ning tähelepanu tuleb pöörata noorte inimeste maapiirkondadest lahkumise probleemile, samuti impordisurvele. Teiselt poolt peab aga põllumajanduspoliitika osakaal eelarves vähenema – praegu on see 42 protsenti.
Tema sõnul on praegu küsimus selles, kas üldse ELi eelarve edaspidi kasvab ja kas väheneb põllumajandusele eelarvest eraldatatav summa – see kõik on praegu lahtine.
Padar märkis, et liikmesriikide sissemaksed ELi eelarvesse on praegu 1,1 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT) ja debatt selle üle, kui suured need võiksid edaspidi olla, on praegu alles algusjärgus. Ta lisas, et tema hinnangul võiksid sissemaksed pigem olla suuremad, kuigi osa liikmesriike soovib nende alandamist.
Padar ütles, et ta usub, et tegelikult paari aastaga väga midagi ei muutu ning et sissemaksed jäävad samale tasemele ja ka põllumajanduspoliitika proportsioon jääb samaks.
Põllumajandusministeeriumi põllumajandus- ja kaubanduspoliitika asekantsler Andres Oopkaup lisas, et sissemakse ametlik ülempiir on 1,27 protsenti SKTst, kuid reaalselt maksavad riigid 1,1 protsenti ja osa ka ühe protsendi SKTst.
Padari sõnul on põhiline rõhuasetus juunis-juulis europarlamendis lõpphääletusele minevas põllumajandusraportis on keskkonnasõbralikkusel ja mahepõllumajandusel, sellega seoses on arutluse all toiduohutusteemalised ettepanekud: geenmuundatud organismide (GMO) kasutamine, toiduainete märgistamine.
Ta lisas, et olulisel kohal on aga ka põllumajandustoetuste teema. Ta tõi välja mõned esialgsed ettepanekud ühise põllumajanduspoliitika osas, mis sisalduvad Euroopa Parlamendi põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni vastuvõetud resolutsioonis.
Padar lausus, et liikmesriigid soovivad, et põllumajandustoetuste tase võrdsustataks ning see oli ka üks tema ettepanekuid. Europarlament pooldab ühtset otsemaksete kava, mis toob otsetoetuste kõikjal ELis õiglase jaotamise huvides kaasa teatud ümberjaotamise ning teeb ettepaneku, et iga liikmesriik peaks sealjuures saama vähemalt kaks kolmandikku ELi keskmistest otsetoetustest.
Põllumajanduskomisjon toetab ka Euroopa Komisjoni ettepanekut seada otsetoetustele ülempiirid, nende ettepanek on, et ülempiiri kinnitamisel arvestataks põllumajandustalu suurust, töötajate arvu ja keskkonnakaitselisi aspekte.
Padar lisas, et toetuste võrdsustamise kõrval on oluline teema ka see, kui palju põllumajandustootja raha tagasi saab. Tema sõnul on see osakaal Eestis 25–35 protsenti ning seda on liiga vähe. Ta märkis, et tuleks kasvatada tootjaorganisatsioonide rolli põllumajanduses ning mõelda, mille arvelt peale eelarveliste vahendite suurendada põllumeestele antavaid toetusi.
Oopkaup ütles, et jaekaubanduse käive on aastani 2005 suurenenud, aga põllumajandustootjate osa käibest selle ajaga vähenenud 1,5 protsenti. Tema sõnul peab põllumajandustootja tegema suuri kulutusi transpordile, samuti on kuludes suur osakaal standardite järgimisel ja erinevate nõuete täitmisel. Ta tõi välja, et kaubandusel on väga suur mõjujõud. Et seda tasakaalustada, on päevakorral teema lubada põllumajandustootjaid koonduda ühistutesse.
Oopkaup märkis samas, et põllumajandusühistute loomist võiks propageerida, kuid samas tuleb iga ühistu puhul detailides kokku leppida ning see ei pruugi olla alati parim lahendus. Ta tõi näite, et kui ostetakse üks põllumajandusmasin mitme põllumehe peale, aga kasutada soovitakse seda ühel ajal, siis tuleb kokku leppida kasutusaegades, samuti selles, kes masinat remontima hakkab.