Miks mind ei märgata? Kohe selgitame!

Meie oma wunderkind’id: Martin Salo ja Mihkel Jäätma on omast tarkusest ja kogemusest loonud revolutsioonilise pilgujälgimise ning emotsioonide mõõtmise ja analüüsi süsteemi, mida kasutavad juba sellised maailma suurfirmad nagu eBay, Sony, IKEA, Barclays ja paljud teised. Foto: Toomas Huik

Kaks noort taibukat eesti meest on loonud haruldase tehnoloogia, mis aitab moodsas maailmas nii kõige lihtsamat kodanikku kui ka kõige võimsamat suurkontserni.

Mihkel Jäätmale ei meeldi cold calling. Ta on õppinud Oxfordi ülikoolis, ajanud äriasju nii Inglismaal kui ka USAs, ja kui tähelepanelikult kuulata, võib ta kõnes tajuda briti hääldusele omast varjunditki, aga ikkagi peab ta end läbi ja lõhki eestlaseks.

Eestlastel aga ei ole kombeks võtta telefon, valida täiesti tundmatu isiku number ning püüda siis temaga kaupa teha. Just seda cold calling tähendabki. Aga just seda Jäätma ühel kenal päeval mõni aeg tagasi tegigi.

Kuid see polnud suvaline telefonikataloogist leitud firma, mille numbri ta valis. Ta helistas The New York Timesile – kui mitte kogu maailma, siis igal juhul Ameerika kõige autoriteetsemale ajalehele.
Tal oli suurlehele pakkumine.

Pakkumine, millest ei maksa keelduda, nagu leidis Jäätma jutu ära kuulanud naine, kes suunas ta The Timesi hiiglaslikus masinavärgis õige otsustaja juurde edasi.

Jäätma oli nimelt juhtunud lugema, kuidas The Times püüab uurida, mis moodi nende lugejad eelistaks uudiseid tarbida.

Aga just selles vallas oli ta oma kahe kompanjoni, Martin Salo ja aser Elnar Hajiyeviga astunud suure sammu homsesse, kõigist maailma konkurentidest tubli sammu ette.

Kolme noore mehe loodud Eesti ettevõte Realeyes ei jälgi tavaliste veebikaamerate abil ainult seda, mis pälvib tähelepanu arvutiekraanil, vaid suudab mõõta ka vaatamise ajal tekkivaid tundeid ning saadud andmeid imekiirelt analüüsida.

Sedasi saab meeste kunde, näiteks The Times, teha tänu kiirele ja massilisele lugejate tagasisidele oma veebiküljel korrektiive, mis aitab tekstide ja fotode, graafikute ja reklaamide virvarrist tuua paremini esile selle, mida kunde olulisimaks peab.

See omakorda tähendab, et Jäätma ja Salo eestvedamisel on Realeyes loonud tehnoloogia, millest võivad kasu lõigata kõik veebilehtede omanikud – jah, ka sina, lihtne lugeja, kes sa pead blogi või nokitsed oma kodulehe kallal –, aga samuti tarbijauuringufirmad ja disainiagentuurid.

Jäätma ja Salo veendumusel saab nende tehnoloogiat peagi kasutada ka õppetöös, aga samuti igal pool seal, kus on reaalajas vaja teada inimeste tuju ja eelistusi. Ega muidu oleks inglaste peamine telekanal BBC pühendanud aasta tagasi nende tegemiste kajastamisele rohkem kui kaheminutilise uudislõigu.

Kuulsuste paraad
The Timesi otsustajad taipasid Jäätma telefonikõne ajal kohe, et teisel pool toru ei pakuta neile mingit kahtlase väärtusega veebivärki, vaid miskit tõesti väärtuslikku, mis aitaks neil on­line-meediale ülemineku ajastul vähem kobamisi homsesse rühkida. Tulge kohale, teeme testi ära, sai Jäätma selge ettepaneku.

Paar päeva hiljem lendas ta Londonist üle ookeani Ameerikasse. See, mida ta The Timesi tähtsatele ninadele näitas, avaldas noile muljet. Jäätma lõi The Timesiga käed.

The New York Times on tegelikult vaid üksainus lüli eestlaste kompanii üha pikenevas klientide ketis. Sinna kuuluvad ka sellised hiidfirmad nagu maailma suurim online-oksjonite korraldaja eBay, jaapanlaste elektroonika- ja meediakonglomeraat Sony, Euroopa võimsamaid tarbekaupade tootjaid Unilever, globaalse haardega Briti pank Barclays ja Prantsuse turu-uuringute firma Ipsos, Rootsi kuulus mööblitootja IKEA jt.

Ent nende maailmakuulsate nimede taustal ei maksa unustada, et Jäätma ja Salo tehtu suudab aidata väga otseselt ka igaühte meist. Selgitamaks, kuidas, meenus mulle järgmine kahe kuu tagune olukord.

Asusin mõni aeg tagasi täitma panga kodulehel elektroonilist tuludeklaratsiooni. Igasugu kaste ja linke leidub seal lademes, aga
e-maksuamet nende seas silma ei hakanud. Kui viie-, võib-olla lausa kümneminutilise otsimise järel närv mustaks läks, haarasin telefoni ja helistasin klienditeenindajale.

Oma meelepaha vägisi vaos hoides palusin, et ta mind otsitud kohta juhataks. Mida ta ka tegi. Kuid ega pahameel raskesti leitava lingi üle seepärast veel vaibunud.

Siinkohal tulnukski kutsuda appi Jäätma ja Salo, kes aitaks panga veebiküljel korda luua. Sest vaevalt olen ainus, kes e-maksuameti leidmisega seal jänni on jäänud. Aga selleks, et paremini mõista, millise ime Jäätma ja Salo korda suudaksid saata, tasub hetkeks minna nendega ajas mõni aasta tagasi.

Juhuslik kohtumine
Inimeste silmade liikumist nii ajalehe küljel kui ekraanil on uuritud juba kümnendeid – siin pole midagi uut. Kuid need uuringud on jäänud valdavalt teadlaste pärusmaale. Ehk laboritingimustesse. Neli aastat tagasi viis Jäätma Oxfordi ülikooli ärijuhtimistudengina need uuringud laborist välja.

Ta sai ühelt Rootsi firmalt, kus ta konsultandina praktikat läbis, neli spetsiaalse tarkvaraga ekraani (igaühe hind 30 000 eurot), mille seadis üles Starbucksi kohvikutes, kaubanduskeskustes ja lennujaamades.

Seega seal, kus vooris palju inimesi, ning kus sai neid mõneks ajaks ekraani ette paluda. Nende silmakestas tekkivaid peegeldusi mõõtes ja analüüsiks keerulisi algoritme kasutades võis kerge vaevaga andmeid koguda.

Aga häda oli selles, et kalleid eriekraane tuli ikkagi ühest paigast teise vedada. Selle probleemi lahendamise võtsidki Jäätma ja Salo kahekesi koos ette.

Nad olid kohtunud kolm aastat tagasi täiesti juhuslikult Tallinnas veebiteemalisel konverentsil. Jäätma (31), kes on lõpetanud Tartu Ülikoolis rahanduse eriala ja töötanud võlakirjade fondijuhina, pidas seal ettekande pilgujälgimisest. Salo (26), kes alustas programmeerijana juba 11-aastaselt ja sai 8. klassi poisina tööd tarkvaraarendajana, rääkis e-kaubandusest. Teda paelus küsimus, kuidas teha veebikülgede kasutamine lihtsamaks, ning see teema ta Jäätmaga kokku viiski.

Teedrajav uuendus seisnes selles, et Real-eyes töötas välja viisi, kuidas jälgida inimese pilku kõige tavalisema veebikaamera abil, ükskõik kus maailma nurgas inimene parajasti ei asu. Ja töötas välja ka emotsioonide mõõtmise viisi. Selleks arendasid Salo ja Jäätma tarkvara, mis koostab ekraani ees istuja näost ja silmadest 3D- ehk kolmemõõtmelise mudeli.

Naaseme nüüd panga tuska tekitanud kodulehele. Lihtne veebikaamera näeks, et kodulehele tulnu on kimbatuses, ja tuvastaks spetsiaalsete markerite abil – nagu huulte, kulmude, suunurkade jms asend üksteise suhtes –, et panga klient on pahane. Realeyesi tarkvara kogub kõik need andmed kokku ning annab pangale nobedat tagasisidet, millised on kodulehe nõrgad kohad ja puudused, et pank neid kohe kõrvaldama võiks asuda.

Seda, milliseid võimalusi Jäätma ja Salo loodud ettevõte veel võiks pakkuda, piirab vaid kujutlusvõime.

Salo, kahest mehest pealtnäha tõsisem ja asjalikum, kirjeldab, kuidas nende tarkvara võib muuta tõhusamaks õppimist, tõmmates tähelepanu teksti olulistele osadele, ja teha hõlpsamaks lugemist, tuues võtmesõnad küljel reljeefsemalt esile.

Akadeemik Jüri Allik näeb nende tehtul suurt potentsiaali psühholoogias. Järgmisel kuul, kui kõik sujub plaanipäraselt, algab koostöö maailmasuure uuringufirmaga, mille nime Jäätma, kelle roll on olla tormakam ja jutukam, paraku veel avaldada ei tohi.

Lakkamatu rügamine
Jäätma ja Salo senitehtu on sedavõrd innovaatiline, et konkurentidest on nad selgelt ees. Tugevalt riskikapitalile toetuv rootslaste Tobii, millel on harukontoreid mitmes riigis, tegeleb küll pilgujälgimisega, aga emotsioonidega mitte. Aasta tagasi USA läänerannikul loodud GazeHawk püüab samuti eesti meestele kannule astuda, ent Jäätma väitel ei tule nad nõudlike suurklientide soovide rahuldamisega veel toime.

Realeyesil, kuhu Eesti Arengufond otsustas äsja koos professionaalseid investoreid koondava Belluse grupiga paigutada 240 000 eurot (3,75 miljonit krooni), on samuti harukontor nii Londonis kui Bostonis. Jäätma veedabki enamiku ajast Inglismaal.

Töö nõuab, et tulevaste klientidega tuleb suhelda näost näkku – muidu ei teki usaldust ega maksa loota, et su kõnedele vastatakse. Rumal oleks arvata, et alati veab, nagu vedas cold calling’uga The Timesile. Salo veedab enamiku ajast küll Tallinnas, ent näiteks mullu detsembris pidi ta iga nädal lendama korra Londonisse.

Mõlemad mehed on viimased kolm-neli aastat rüganud suurema hingetõmbepausita. «Ühe korra elus võib ju lasta täie auruga,» sõnab Jäätma, kes leiab ometi aega ka rattasõiduks, jooksuks ja ujumiseks. «See töö on nii põnev,» lisab Salo, «et mõnikord hommikul kell neli vaatad, et nüüd peaks magama ka minema.»

Lihavõttepühade ja Inglismaa kuningliku pulma aegu tuli Jäätma veidi pikemaks ajaks Tallinna, sest 17 töötajaga ettevõte vajab laiendamist. Ta otsis Saloga neljale vakantsele kohale inimesi. Septembrist tahavad nad Eesti tiimi laiendada 20 arendaja võrra.

Praegu teevad nad koostööd hoopis Ungaris palgatud matemaatikute meeskonnaga. Kuid nõudmised on kõrged. Selleks et leida Eestis üksainus vajalike oskustega inimene, pidid Salo ja Jäätma viima läbi veerandsada tööintervjuud, kõik kolmetunnised. Sedasi on 20-liikmelise meeskonna sügiseks kokkusaamine enam kui küsitav, tunnistab Jäätma.

Realeyesist huvitatud Ameerika investorid, mõistes, kui paljulubav on see, mida eestlaste ettevõte maailmale pakkuda suudab, pommitavad neid küsimusega, ega nad taha firmat USAsse kolida.
Kui Euroopas järgmise ringi investeeringut kokku ei saa, siis – «ega me jäärapead ole...» lausub seepeale Jäätma.