Minu arusaam 2008. aasta valitsussektori eelarve positsiooni osas ühtib suurustes piirides Eesti Panga prognoosiga.
Vaadates eelarve maksuliste ja mitte maksuliste tulude laekumist võib hinnanguliselt öelda, et lõpetame aasta ca 1,5% defitsiidiga.
Käibemaks ja aktsiiside laekumine kukub jätkuvalt, novembrist eeldatavalt lisandub ka nö teise ringi efekt läbi sotsiaalmaksu ja tulumaksu laekumiste kukkumise.
2009. aasta osas ja majanduse taastumise osas vaadates Euroopas toimuva hakkavat julgeksin olla siiski Eesti Pangast pessimistlikum. Ja seda ka eelarvepositsiooni osas.
Valitsus lasi käed rippu
Eelkõige on lähtuvalt valitsusepoolsest hoiakust - valitsus tundub olevat leppinud eelarve defitsiidiga. Käed on lastud rippu. Seda tunnistas ka rahandusminister 2009. aasta eelarve eelnõu esimesel lugemisel Riigikogu ees, valitsuse jõud kulusid koomale tõmmata on otsas.
Hetke stsenaarium paistab pigem olevat - 2008. aastal poolteist protsenti defitsiiti, 2009. aastal väike pluss või miinus Maastrichti 3% tasemest, 2010 samade eeldustega kindlasti alla 3% defitsiidiga eelarvet kokku ei pane.
Isegi potentsiaalipõhine majanduskasv ei too valitsussektori eelarvet siis enam tasakaalupositsiooni tagasi. Krooni fikseeritud kursi juures on just tasakaalustatud eelarvepoliitika olnud peamine valitsuse käes olev fiskaalpoliitiline instrument.
Eesti Panga prognoos pole ilmselt 2009 aasta osas uudis inimestele, kes avatud silmadega maailmas ringi vaatavad. Aga ta võiks veenda täiendavalt neid, kes viimase paari aasta jooksul pole reaalsust uskunud.
Koalitsioonileppega ei saa edasi minna
Ehk on siiski põhjust enne teist lugemist koalitsiooni juhtidel korra tõsiselt maha istuda ja teha mingi reaalne plaan 2009-2010 aasta kohta. Üks on selge, siit kohast Eesti riik vähegi mõistlikult ilma selge plaanita edasi ei saa.
Koalitsioonileping see plaan enam ei ole. Ja selle plaani juhtmõtete peab olema eelduste loomine euroga liitumiseks.
2007. aastal lasti euroga liitumine lörri. Kui nüüd reaalse majanduskonvergentsi peatumine euroalaga ja kõik nõudluspoolsetetest inflatsiooniteguritest lähtuv võiks tuua Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmise käega katsutavusse kaugusesse, ja me laseme enda võimaluse defitsiidis eelarvega põhja, siis võime ennast põlema panna.