10 tülikat tendentsi globaalsel energiaturul

Raigo Neudorf
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX.

Analüütikud ja poliitikud püüavad kujundada arusaama ja seada uusi sihte, kuidas mõjutavad hiljutised sündmused Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas kogu Vana-Maailma energiajulgeolekut, kirjutab Märten Kress Finantsvaade.ee blogis.

Matthew Hulbert Šveitsi Tehnoloogiainstituudist toob oma analüüsis välja kümme globaalse energiaturu tendentsi, mis  on USAle ja Lääne-Euroopale üha enam peavalu ning ebamugavust põhjustamas.

1. Lääne-maailma pikaajaline kokkulepe/ vahetusleping Lähis-Ida regiooni riikidega – kohalike monarhide repressioonidest möödavaatamine nafta vastu – on läbi saanud.

Seni oli valdav uskumus, et kuni toornafta hind maailmaturul on piisavalt kõrge, on Lähis-Ida šeigid kaitstud, riigikord tagatud ja naftariikidel ka piisavalt vahendeid stimuleerida oma majandusi.

Hiljutised rahutused toimusid kui nafta hind maailmaturul oli ligikaudu 95 USA dollarit barreli eest, vanade uskumuste kohaselt piisavalt kõrge hind, et Lähis-Ida riigid ja riigijuhid lahedalt ära elaksid.

2. Toornafta hind maailmaturul jääb kõikuma senisest suuremates vahemikes ja on tundlik pea igale järgmisele Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika regioonist tulenevalt uudisnupule.

3. Senine veendumus Saudi Araabia (poliitilise) stabiilsuse suhtes on kadunud.

Mõneti on olukorda leevendanud Saudi Araabia kuninga Abdullah’ lubadus suunata ligikaudu 129 miljardit dollarit ühiskonna sotsiaalsete kitsaskohtade lahendamiseks.

Eeltoodul arvatakse olevat siiski lühiajaline mõju ja kuningas Abdullah’ keeldumine laiapõhjalisematest poliitilistest reformidest hoiab rahutuste riski jätkuvalt kõrgel.

4. Tuneesias, Egiptuses ja Liibüas toimunu on andnud selgelt mõista, et Saudi Araabia on ainus riik maailmas, kellel eksisteerivad mingidki võimalused naftatoodangut vajadusel kiirelt suurendada (vabad tootmismahud).

Eelnimetatud riikides toimunud rahutuste käigus vähenenud naftaekspordi on seni täies ulatuses katnud Saudi Araabia läbi oma tootmise ja ekspordimahtude suurendamise.

Nii Kuveit, Ühinenud Araabia Emiraadid, Alžeeria, Iraan, Iraak, Venetsueela, Angoola kui ka Nigeeria opereerivad kõik oma maksimaalsete tootmismahtude piiril.

5. Toornafta ei ole siiski nõnda kergelt asendatav nagu seni arvatud.

Vaatamata sellele, et Liibüas toimuv vähendas globaalset toornafta pakkumist kõigest 1 protsendi võrra, tõusis toornafta maailmaturu hind ligikaudu 30 protsenti.

6. Täna elame suuresti maailmas, kus toornaftat toodab Saudi-Araabia ja tarbib Hiina ning turuhind kujuneb pikas perspektiivis just nende kahe teguri (pakkumine ja nõudlus) koosmõjul.

7. Läänemaailm ei ole enam valmis ja Euroopa suuteline tagama oma energiaturvalisust ja kaitsma oma geopoliitilisi huvisid kõnealuses regioonis.

Asjaolu, et Euroopa ja ka NATO ei ole suutnud kõnealuses regioonis olukorda stabiliseerida, muudab eelkõige Euroopa väljavaate energiavarustuse osas pikemas perspektiivis suhteliselt murettekitavaks.

Seega ei jää suuresti muud üle kui pöörduda üha rohkem Venemaa poole, kuid ka selles, nagu Euroopa juba teab, peituvad omad ohud.

8.  Hiina on rahul USA strateegilise kohaloluga Lähis-Idas ja ise sinna korda looma ei kiirusta, vähemalt praegu.
Seega jääb Hiina niiöelda geopoliitilise stabiilsuse tarbijaks, mitte selle tagajaks.

9.  Kaks kolmandikku maailma naftavarudest asuvad poliitiliselt ebastabiilsetes piirkondades.

10. Juhul, kui suurimad maailma naftatarbijad tõesti peaksid soovima vähendada oma sõltuvust poliitiliselt ebastabiilsetest riikidest, puudub neil (eelkõige USA, Brasiilia) selleks praktiliselt alternatiiv ning ette tuleb võtta finantsiliselt kallis süvavee puurtornide rajamine.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles