Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maris Lauri: riik peab raskeks ajaks reserve koguma

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Maris Lauri | FOTO: Liis Treimann

Mõne aasta pärast praegune kiire majanduskasv pidurdub ning selleks ajaks peavad riigil olema reservid, mida häda korral kasutada, kirjutab reformierakondlane ja majandusanalüütik Maris Lauri oma blogis.

Järgneb Maris Lauri blogipostitus täies mahus:

Eesti majanduskasv tuleb sellel aastal 4-5%. Tegemist on mitmete ühekordsete tegurite koosmõjuga, mistõttu järgmisel aastal on kasv tagasihoidlikum ehk 3,5% kandis. Seega kasvab Eesti majandus nii sel kui ka järgmisel aastal kõrgemal tavapärasest tasemest. See positiivne dünaamika sisaldab endas siiski väga mitmeid pingeid, mistõttu võivad suhteliselt juhuslikud välised või sisemised tegurid või sammud tuua kaasa kiired ja ulatuslikud nihkeid, mis võivad viia Eesti majanduse sügavasse tasakaalustamatusesse.

Majapidamiste kulutuste kasv jääb sel aastal oluliselt väiksemaks möödunud aasta omast, kuid järgmisel aastal võib taas oodata kasvu ajutist tugevnemist. Sellise dünaamika põhjuseks on ühelt poolt märkimisväärselt kiirenenud hinnatõus ja teisalt järgmisel aastal jõustuvad tulumaksumuudatused. Viimastel on ühekordne positiivne mõju tarbimisele, kuid samuti toetab see inflatsiooni püsimist suhteliselt kõrgel tasemel. Tõenäoliselt on nii sel kui ka järgmisel aastal tarbijahinnakasv keskmiselt ligi 4%.

Selle aasta majanduskasvu põhiliseks vedajaks on investeeringud, sealjuures kaks olulisemat on ELi struktuurifondide toel tehtavad ja ettevõtetes tootmistehnoloogiat puudutavad investeeringud.

Struktuurifondide kasutamine venis loodetust kauem ja mitmed algselt planeeritud projektid käivitati hiljem, tulemuseks on mõningane investeeringute kuhjumine sellesse aastasse. Ehk siis: sel aastal on kasv küll tugev, kuid järgmisel aastal selle võrra väiksem. Ehitussektoris suurenevad töömahud tõstavad hindasid, kasvab töötajate nappus (ja seega on palgakasv kiirem, mis tähendab veelgi kiiremat hinnatõusu), mistõttu võib projektide lõpetamine hakata ühel hetkel venima ja ehituskvaliteet langema.

Avaliku sektori suuremad tellimused teevad erasektoris investeeringute tegemise ehitistesse kallimaks ja keerulisemaks, mistõttu seal tehakse üksnes hädavajalikku, ülejäänud lükatakse edasi või loobutakse neist üldse. Üldine hinnatõus ehituses hakkab mõne aja pärast mõjutama ka avaliku sektori investeeringuid – sama rahaga saab vähem, mõned projekti peatuvad, hakatakse küsima lisarahastust jne.

Tööturul valitsev seis sunnib ettevõtteid juba mõnda aega investeerima uutesse masinatesse ja seadmetesse, sealjuures ka digitehnoloogiatesse. Esmane vajadus on tulla toime napi tööjõupakkumise ja kerkiva palgatasemega, kuid samuti tuleb tõsta toodete kvaliteeti ja otsida võimalusi toota kõrgema lisandväärtusega toodangut. Seda laadi investeeringud ongi viimasel ajal kasvanud. Selliseid investeeringud on mahukad, mistõttu üldjuhul on laenuvõtmine paratamatu.

Asjaolu, et kevadest alates on pankade poolt ettevõtetele antavate laenude kasv järsult pidurdunud, osutab kasvanud ebakindlusele ettevõtetes ja sellele, et vähemalt osad investeerimisplaanid on pandud ootele. Toimunul on otsesed tagajärjed selle ja järgmise aasta investeeringute dünaamikale ning pikemas vaates tootmismahtude kasvule. Põhimõtteliselt on sellega kärbitud Eesti potentsiaalset majanduse tootmistaset, kui palju, see sõltub ettevõtete ebakindluse püsivusest ja ulatusest.

Eesti tööturg on leidnud teatava tasakaalu, kuid see on ülimalt habras. Töötuse määr jääb lähiaastail tõenäoliselt ligikaudu praegusele tasemele: kasvav aktiivsus (sealjuures töövõimereformi tõttu) ei too kaasa töötuse ulatuslikku kasvu, kuna tööjõu nappus on akuutne ja paljud ettevõtted ei ole asunud oma tootmiskorralduses tegema tööjõu vajadust oluliselt vähendavaid muudatusi. Lisaks eksisteerib püsiv võimalus tööjõu liikumiseks Soome (või mujale Euroopa Liitu), kui kohalikul turul tööd ei leita või palk piisav ei ole.

Pingeline tööturg tähendab olulist survet palkadele, mistõttu palgakasv jääb suhteliselt tugevaks. Võib arvata, et madalate brutopalkade kasv on järgmisel aastal suhteliselt mõõdukas, kuna järsult suurenev netopalk (maksuvaba miinimum) annab ettevõtetele võimaluse ise palgatõusule vähem lisada. Teisalt võib oodata, et vähemalt osaliselt kompenseeritakse kõrgemapalgalistele nende netopalga vähemine kasvanud maksukoormuse tõttu. See pole ettevõtjatele kindlasti meeltmööda, kuid kõrgemapalgalised on üldiselt rohkem väärtustatud ja seal on töövõtjatel tihtipeale suhteliselt tugev vaidluspositsioon.

Suhteliselt tugeva bruto- ja netopalga tõus ei tähenda aga reaaltulude samaväärset kasvu: kasvav inflatsioon võib viia keskmise reaalpalga kasvu paari protsendini.

Oluline ehitustegevuse kasv tähendab ka suuremat ehitajate vajadust. Vaatamata tehnoloogilistele muutustel võib oodata teatud ulatuses 2006.-2007.aastal toimunu kordumist: kasvav vajadus suurendab palgapakkumisi, mistõttu ehitussektorisse hakkab liikuma järjest enam töötajaid muudelt erialadelt, kus seejärel tõstetakse palku, mistõttu ehitussektor tõstab omakorda palku jne. Tõenäosus, et asi tolle ajale omaselt paigast täiesti ära läheb, on suhteliselt mõõdukas, kuid arvestatav. Täiendavad ehitustellimused avalikust sektorist on sellistes oludes vastutustundetud.

Ekspordis jätkub mõõdukas kasv tänu Euroopa majanduse elavnemisele, kuid Eesti ettevõtjate jaoks on olukord hoopis teistsugune võrreldes varasemate aegadega. Kasvavad tootmiskulud (oluline komponent on siin tööjõukulu) nõuavad kallima ehk kõrgema lisandväärtusega kaupade tootmist ja eksporti, see tähendab, et tuleb müüa kas valmistoodangut (soovitavalt ise, sest siis on teenitav kasum suurem) või liikuda tootmisahelas kohta, mis võimaldab suuremate kulude kõrval siiski vähemalt rahuldavat kasumit teenida. Mõlemad variandid eeldavad ettevõttesiseseid ulatuslikke ümberkorraldusi, sealjuures tootmises ja turustamises.

Sellised muutused ei ole lihtsad ja võtavad ka aega. Edu saadab neid ettevõtteid, mis on juba antud suunal tegutsema hakanud. Hea on see, et nende hulk on praeguseks juba piisavalt suur, et üldistesse majandusnäitajatesse positiivset nihet tuua. Konkurents lõppturul ja kõrgema lisandväärtusega tootmisahelas on tihedam ja karmim, mistõttu igasugune lisanduv määramatus, eriti kui see puudutab majanduskeskkonda, vähendab vajalike muutusi ette võtta soovivate ettevõtjate arvu.

Küllaltki hea majanduskeskkond seab oma nõudmised ka valitsuse majandus- ja eelarvepoliitikale. Esiteks tuleb vältida majanduse ülekuumenemist ja vältida tasakaalustamatuste tekitamist. Valitsus ei tohi inflatsiooni kütta ja suurendada pingeid tööturul. Teiseks tuleb mõista, et Eesti majandus kasvab praegu oma keskmisest tasemest kiiremini, seda ka tuleval aastal. Struktuurne eelarvetasakaalu nõue tähendab, et praegu peaks riigieelarve olema ülejäägis ja riik peab koguma reserve.

Majandus on tsükliline ning tõenäoliselt jõuame 3-4 aasta pärast seisu, kus majandus kasvab oma tavapärasest tempost aeglasemalt. See on aeg, mil riigil tuleb majandust stimuleerida.  On oluline, et selleks ajaks oleks Eestil olemas reservid, mida kasutada. Kui peame võtma laenu, siis tuleb arvestada, et laenu tagasi maksmiseks tuleb tõsta makse, mis majandusaktiivsust pärsivad.

Tagasi üles