87-aastane Melville Atkinson kössitab päevinäinud ratastoolis ega küündi kuidagi vaatama üle vanglaõue ümbritseva okastraadi.
Vanainimeste vangis pidamine kisub kulukaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vägistamise eest tänase seisuga 21 aastat ära istunud Teise maailmasõja veteran on paigutatud spetsiaalsesse vanurite vanglasse nimega Deerfield Correctional Centre keset Virginia ja Põhja-Carolina piiridel laiuvaid laasi.
Atkinsoni ja ta eakate kaasvangide ümber keerleb USAs hoogne arutelu: kuidas tulla toime vanade ja haigete vangide ülalpidamise kasvavate kuludega – olukorras, kus avalikkus toetab kaljukindlalt eluaegseid vanglakaristusi.
Uuringufirma Pew Centeri andmetel vajavad Atkinsoni aastates kinnipeetavad erinõuetele vastavat toitu, arstirohtusid ja ööpäevaringset õendusabi kokku keskmiselt 70 000 dollari eest aastas.
Mõni vang «maksab» aga koguni 1 miljon dollarit aastas.
Vanur-vangide arv kasvab tempokalt. Osalt USA karistuspoliitika pärast, osalt aga seetõttu, et beebibuumerid on jõudnud pensioniikka mõlemal pool vanglamüüre.
«Parandusasutused on ühiskonna peegel,» ütleb Deerfieldis raviprogrammi eest vastutav Bridget Grant.
Eeloleva 20 aastaga peaks eakate vangide koguarv kasvama neli kuni seitse korda. Tegemist on kõige kiiremini kasvava vanusegrupiga vanglates.
Mõned akadeemikud on välja rehkendanud, et aastaks 2030 on üks kolmandik USA vangidest (tänase seisuga 1,6 miljonit inimest) üle 55 aasta vanad.
«See on hall tsunami. Ja ta on teel meie poole,» ütles Deerfieldi vangivalvur Keith Davis.
Kulud on hakanud kasvama olukorras, kus riigieelarve on niigi pingul ja ainuüksi käesoleval majandusaastal tuleb täita 83,9 miljardi dollariline auk.
Igal aastal kulub kurjategijate parandamiseks 68 miljardit dollarit ehk 7 protsenti riigieelarvest.
Trellide taga istub iga sajas ameeriklane.
Välismaailmas valitsevad karmid olud ning seetõttu on paljud vanemad vangid väga rahul, kui saavad lõpuni vangis olla.
«Ega paljud meil siin panegi tähele, et aed ümber on. Ja mis neil vahet, kas selle asja nimi on vanadekodu või vangla,» ütles 56-aastane vang Herbert Hale, kes Deerfieldis muusikaõpetaja tööd teeb.
Maksumaksjate jaoks aga seisneb vahe selles, et vangid oma ülalpidamise eest ei maksa. Ja üha enam on isegi konservatiivide seas neid, kes kutsuvad USAd üles seda maailma suurimat ja kalleimat vanglasüsteemi koomale tõmbama.
Mõned osariigid, nende hulgas New York, Alabama ja Põhja-Carolina võtsid hiljuti vastu eakamate vangide vabastamise seadused, mida on seni siiski vähe kasutatud. Virginias vabastati majandusaastal 2010 vaid 16 eakat vangi, kuigi kvalifitseerunuks tervelt 650.
Atkinson on vaimustunud võimalusest aasta lõpu poole tingimisi vabadusse pääseda.
«Kui koju saan, siis hakkan kohe oma kirjadele vastama,» ütleb ta.
Samas on ta šansid väikesed. «Me esitame igal aastal 70 vanurist kandidaati, aga läbi läheb neist ainult üks või kaks,» ütles Deerfieldi vanempsühholoog Bill Robinson. «Miks nad selle seaduse vastu võtsid, kui nad kedagi vabaks lasta ei taha?»
Virginia Parole Boardi juhataja William Muse’i sõnutsi ei soovi paljud vanuse poolest kvalifitseeruvad vangid aga vastavat avaldust kirjutada.
Pärast 40 trellide taga veedetud aastat ei ole enamikel vangidel ei peret ega sõpru. Ja neil puudub motivatsioon lahkuda asutusest, mis aastas 70 000 dollarit nende tervishoiule kulutab.
«Väljas päris maailmas tuleb valida: kas toit või arstirohud,» ütleb Grant. «Siin saad sa kõik. Ma ise ka viskan vahel nalja, et kui 80 turjal, siis ma sooritan mingi kuriteo – siis makstakse tervishoid kinni.»
Mõned väidavad, et osaliselt on vanade vangide rohkuses süüdi 1990. aastail vastuvõetud seadused, mis nõuavad, et vangid peavad teenima ära vähemalt 85 protsenti oma karistusest.
Nimetatud seadusi on aga raske muuta. Poliitikud kardavad, et neid hakatakse tembeldama «kurjategijate poputajateks».
«Keskmise valija jaoks on vastuargument see, et kui eakad kurjategijad paigutatakse vanadekodudesse, langevad nende ohvriks sealsed niigi abitud elanikud,» ütleb eakate vangide alase uurimistöö autor Tina Chiu.
Copyright The Financial Times Limited 2011.