Enam kui kuu pärast tapvat tsunamit ja maavärinat jätkab Jaapani energiafirma Tepco tööd selle nimel, et Fukushima tuumajaama nelja reaktori üle kontroll taastada. Värske lubadus ütleb, et firma suudab seda aasta lõpuks. Niisamuti kinnitab Jaapani päevalehtede tellitud arvamusuuring, et enamik jaapanlasi pole rahul valitsuse tegevusega õnnetuse tagajärgede likvideerimisel.
Kuigi Eesti välisministeerium soovitab vältida nii Tokyot kui ka pealinnast põhja poole jäävaid Jaapani alasid, pole kõik eestlased saareriigist lahkunud.
Liviko Aasia riikide müügidirektor Marek Luts, milline on elu Tokyos pärast katastroofe?
Tavapäraseks on seda raske nimetada. Tokyos energiakatkestusi pole. Katastroofi mõju on aga tunda energia kokkuhoius, tootmise piiramises ja sellest tulenevalt enam mitte nii külluslikus kaubavalikus.
Näha on, et katastroof on inimesi tõsiselt raputanud. Mina ei tea ühtegi jaapanlast, kes ei mõtleks, kuidas ja mismoodi teisi aidata. Oma panuse andmine algab pisiasjadest. Ei põleta kõiki lampe, hoiad kokku vett, ei käi õhtul oma autole linna näitamas, elad kokkuhoidlikumalt ja annad endast parima, et taastada igapäevane elurütm. Korjandused ja muu heategevus käib loomulikult sellega kaasas.
Kuidas jaapanlased toimunule reageerisid?
Jaapanlaste väline reageering oli ja on vaoshoitud – siinsele kultuurile kohane. Kui ma maavärina ajal majast välja tulin, nägin tänavale tormanud nooremate inimeste silmis küll midagi sellist, mida hirmuks võiks nimetada.
See on arusaadav, sest keegi polnud vist midagi säärast siin kohanud. Samas on mul naabriks tore pensionile jäänud ehitusettevõtja, kellega koos kõikudes ja arutades, mitu palli see ikka on, need kaks esimest lainet tänaval üle elasime – ajaliselt oli see peaaegu kümme minutit. Tundus, et tema rahulik olemine mõjutas ka teisi tänavale tulnud inimesi.
Miks otsustasite Jaapanisse jääda?
Eelkõige seepärast, et ma pole harjunud lahkuma, kui raskused algavad. Olukorda analüüsides ei näinud ma põhjust evakueerumiseks ning eri allikate kohati vastuolulised väited ei suutnud seda vajadust ka põhjendada. Hirm ja paanika tekib inimestel tavaliselt kas info puudumisest või siis infomürast ning inimene kaotab võime orienteeruda.
Kui nüüd tagantjärele vaadata, siis mõnda inimest (räägin siin välismaalastest) haaras emotsionaalne tegutsemistuhin, teised muutusid jälle teo- ja otsustusvõimetuks.
Ma ei arva, et inimesed, kes lahkusid, otsustasid valesti – see oli nende seisukohast kindlasti vajalik ja ainuõige samm, sest nad ei olnud juhtunuks valmis. Kui maavärin toimus, tegutsesin automaatselt – kõik oli enne kümneid kordi läbi mõeldud.
Pärast 1995. aastal oma esimese viiepallise maavärina kogemist ning katastroofide ennetamise õppekeskuse külastamist (kus sain peale teadmiste omal nahal proovida stendil 8-pallist värinat) olen olnud nii vaimult kui ka varudelt valmis kaua ennustatud Tokai maavärinaks, mis eelduste järgi peaks 11/3 toimunust palju suurem ja hullemate tagajärgedega tulema.
Kas teie tuttavad, sõbrad ja kolleegid on tavalisest murelikumad või tõeliste jaapanlastena pigem ei näita negatiivseid emotsioone?
Loomulikult ei ole inimesed Jaapanis sellised nagu nad olid enne katastroofi. Iseasi, kas see kohe ja kuidas üldse välja paistab. Õhtusöögi teemaks katastroof enam ei ole – tundub, et inimesed on sellest väsinud.
Üks on kindel, et sedakorda raputas maa jaapanlaste heaolu alustalasid. Praegu ootavad kõik Fukushima probleemi lahendamist ning see võtab veel aega. Arvan, et nii Tepcol kui ka valitsusel tuleb hiljem selgeks rääkida suur hulk teemasid, mida praegu veel keegi ei puuduta.
Rääkisin jaapanlastega välismaa meedias loetust, et jaapanlased olevat surmapõlgurid ja arvestavad kogu aeg surmaga. Vastuseks oli küsimus, et kas see kirjutaja on vanade samuraifilmide fänn?
Tõdeti, et igasuguseid kummalisi inimesi on olemas ja erinevaid arvamusi sama palju kui inimesi. Nende jaapanlaste arvamus oli, et ei maksa ära segada katastroofi valmidust ja valmisolekut iga hetk surra – see ei ole normaalne.
Samas ei ole ma siin kohanud ühtegi inimest, kes oleks parastanud, et miks nad (kannatanud) sinna mere äärde üldse elama kolisid, kui on teada, et tsunami võib tulla. Või aidaku end ise, kes saab, miks keegi teine peab neid päästma.
Kas toit on poodides tagasi?
Poodides on toit kogu aeg olemas olnud, aga valik oli pärast maavärinat kesisem. Arvestama peab, et tehased ei saanud töötada täiskoormusel, transport toimis bensiinilimiitide tõttu katkendlikumalt. Tokyo puhul võiks seda nimetada pigem varustushäireteks. Näiteks palus mu tuttav poemüüja tulla poodi pärast kella kolme öösel, et lapsele piima osta, sest siis tuli kaubaauto.
Varahommikul olid aktiivsed tädid kõike ostmas. Seejuures ei saanud seda tädidele pahaks panna, sest ega nad seda endale – ka meie naabritädi tõi meile toidukraami. Võib ehk tõdeda, et jaotusmehhanismid toimisid algul natuke teistmoodi.
Kas firmad, poed, koolid, lasteaiad on lahti tehtud?
Ettevõtted toimivad, mõned rohkem, mõned vähem. Kõik püüavad taastada igapäevast töörutiini, aga selge on see, et päris normaalse elurütmini läheb veel aega. Aprillis algas Jaapanis uus kooliaasta. Peaaegu kõik lapsed läksid kooli ja lasteaeda. Näiteks on mu tütre lastesõime kaheksast lapsest üks veel Tokyost ära. Ülejäänud on kõik kenasti kohal. Esimesse klassi minejate hulgas puudujaid ei olnud.
Kui pikalt oli liiklus häiritud?
Liiklus ei ole mõnes mõttes üldse häiritud. Pigem on bensiini müügi limiteerimine (2000 JPY eest korraga) loonud olukorra, et Tokyos nii tavapärased ummikud ei hakanud silma. Üldiselt püüavad kõik asjatut energiakulu vältida.
Heaoluühiskonnas kipub see mõnikord meelest minema, et kõik lambid ei pea kogu aeg põlema ning saab ka muud toredat teha. Mis puudutab ühiskondliku transpordi toimimist, siis vähemalt Tokyos selles suhtes probleeme pole.
Kas välismaalasi on linnapildis vähemaks jäänud? Kas ja kui palju jaapanlasi on Tokyos lahkunud ja läinud lõuna poole?
Elan Tokyos sellises linnaosas, kus palju välismaalasi ei ole, seepärast olen nende puudumist märganud väikestes poodides, kus üliõpilased enne müüjateks olid. Kuuldavasti olevat nad lahkunud Jaapanist.
Samas on mõned minu naabruses juba pikalt Jaapanis elanud välismaalased siin ja pole ära sõitnud. Jaapanlasi pole lõuna poole näinud minemas – seal on meri. Küll aga on mõned jätkuvalt Lääne-Jaapanis, enamasti on tegu inimestega, kes töötasid Tokyos ja sõitsid tagasi oma kodukohta. Et paljud firmad ei saa energia- ja toorainepuudusel täiskoormusega töötada, on see ka üks sunnitud puhkuse põhjustest.
Kas ise võtsite jooditablette?
Ei ole võtnud. Olen kogu elu proovinud vältida igasuguste preparaatide manustamist kui ehk aspiriin välja arvata, mis praegusel juhul ei aitaks. Joodipreparaadid on ette nähtud manustamiseks radioaktiivse saaste korral. Seda ei ole tuvastanud Tokyos ei ametivõimud ega hästi varustatud saatkonnad ega ka lugematud harrastuskiirgusmõõtjad, kes oma töövõitudest internetis teada annavad.
Tegelik kiirgustase ei ole Tokyos vist tegelikult väga kõrge?
Tokyo kiirgusfoon on praegu madalam kui igapäevane looduslik kiirgusfoon paljudes kohtades maailmas, kus inimesed elavad. Ega see isegi kõrghetkel normaalset taset palju ei ületanud.
Praegusel juhul on suurimaks ohuallikaks ikkagi Fukushimas toimuv ning pidevad järeltõuked, mis loodetavasti ei sega Fukushima probleemi lahendamist.
Mitu päeva maavärinad kestsid?
Maavärinad kestavad siiani edasi ning suure tõenäosusega veel peaaegu aasta jooksul on tunda keskmiselt tugevamaid tõukeid. See on tavaline. Huvitav on see, et kui enne 11/3 pani tähele üle nelja palli maavärinat ja sellest räägiti, siis praegu ei tehta suurt välja ka 5–6-pallistest värinatest – taustsüsteem on muutunud.
Kuidas on lood vee ja toiduainetega? Maailma meedias räägitakse palju saastunud toidust, kas ka Jaapanis?
Poodide veega varustamine on tasapisi taastunud. Kui ma lähen kodu lähedal poodi, siis on juhtunud, et letis küll vett ei ole. Aga poemüüja, kes mind tunneb, toob tagant ruumist laste jaoks kaheliitrise veepudeli. Déjà vu.
Kui Jaapan kontrollib ülima täpsusega sissetoodud toiduaineid, siis sisese toodangu puhul see niimoodi ei toimi. Igal maal leidub inimesi, kes turul kassi jänese pähe müüa üritavad. Siin päästab ainult teadmine, kust ja kelle käest sa oma toidupoolise hangid.
Jaapanis vaatavad mõned inimesed (ka mina) poes silte, et kust üks või teine toode pärineb, aga on ka neid, kes ei vaata. Igatahes ostetakse tooteid ka sellistest piirkondadest, mida mina väldin.
Kas abi kannatada saanud inimestele on piisav? Millest kõige rohkem puudus on?
Valitsus jagas esimese abina igale katastroofis kannatanud inimesele miljon jeeni. Kuigi number tundub ilus, siis arvestades siinset hinnataset, seda just väga palju ei ole. Üldiselt võin ma kohalikku meediat jälgides arvata, et kannatanute eest hoolitsetakse nii hästi kui võimalik.
Aga selge on see, et kaotatud kodu rahaga ei asenda. Kõige suurem puudus on vahest energiast. Ilma elektrita ei saa toimida tehased, transport ja muud taristud.
Kuidas läks sellel aastal hanami (kirsside õitsemise pidustused)?
Hanami läks nagu igal aastal. Pere, sõprade ja kaameratega. Mulle meeldib hanami ajal loodust ning õisi imetleda ja avastada, kui palju üks või teine aasta tagasi nähtud puu on suuremaks kasvanud. Pikniku pidamiseks sobivad pigem soojemad kuud.
Kas reklaamid on tänavatel vilkuma hakanud või hoitakse nende arvel elektrit kokku?
Elektri säästmine on asjade loomulik jätk. Fukushima tuumajaama reaktorid enam elektrit ei tooda ning seega tuleb puudujääv osa kokku hoida. Tark ei pane kõiki mune ühte korvi ja nii on siis praegune omlett mõnevõrra õhem. Samas on ka neid inimesi, kes lasevad tuledel vilkuda ega lase ennast millestki häirida. Inimesi on erinevaid.