Juhtkiri: hüva nõu
19. aprill 2011, 10:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kus on tasakaal turvalise ja paindliku vahel?
Asjatundlike välisekspertide nõuannetest ei tasu otsida niivõrd kiitust (mida samuti jagatakse), kuivõrd viiteid selle kohta, mis osas saaksime Eestit paremaks teha. Eesti ongi ju Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liige selleks, et saada head nõu poliitika kujundamiseks.
OECD teeb regulaarselt majandusülevaateid kõigi liikmete ja veel mitmete teiste riikide kohta. Võimekus uurida riikide seisu ja poliitikaid nii ühekaupa kui võrdlevalt annab OECD spetsialistide nõuannetele erilise väärtuse – tegu pole «juhusliku vaatega lennukilt», milletaolisi iga mõne nädala tagant siit või sealt lugeda saaks. Teistpidi pole soovitused loomulikult Eestile kohustuslikud, just riikide poliitikaid võrdlevate spetsialistide kõrvalpilguna neid tulebki võtta.
OECD soovitustes on esikohal töötuse probleemistik. Seejärel tähelepanujuhtimised tervishoiusüsteemi riskidele ja võimalustele, kohalike omavalitsuste teenustele ja raha kulutamisele ning maksundusele ja eelarvete vastupanuvõimele kriisides üldisemalt.
Ilmselt pole midagi üllatavat pelgalt tõdemuses, et tööpuudus on praegu Eesti suurim probleem ja me ei saa väita, et Eestis saadaks sellega hakkama parimal mõeldaval viisil. Teame ka struktuurse tööpuuduse riski – ohtu, et varem ühes valdkonnas töötanud praegused töötud ei kohane uute töökohtade vajadustega. Näiteks seda, et ehitustel töötanud mehed jäävadki koju istuma ega leia endale sisukat rakendust isegi siis, kui majandus kasvab.
Kui ümberõpperaha suurendamise peale oleksid rõõmsad nii ametiühingud kui tööandjad, siis teistpidi pole ükski pool huvitatud töötuskindlustusmakse tõstmisest üldiselt kõrgete tööjõumaksude taustal.
OECD soovitustes juhitakse tähelepanu ka sellele, et Eestis on osaajalise töö osakaal väike. Tähtajaliste töölepingute laialdasemaks kasutamiseks soovitatakse veelgi vähendada töölepingu lõpetamisel töötajale antava hüvitise suurust. Sellise soovituse taga on mõte, et töökoha lõpetamise lihtsamaks tegemine alandab ühelt poolt uute töökohtade loomise künnist ja teiselt poolt motiveerivad madalamad hüvitised töötuid kiiremini uut tööd vastu võtma. Tavaliselt aga ei plaksuta ametiühingud soovituste peale teha töölepingu lõpetamist tööandja jaoks lihtsamaks ja odavamaks, sest see võib kahandada tööturu turvalisust paindlikkuse arvelt.
Niisugustest vastuoludest algabki poliitiliste valikute ja vastavate kokkulepete sõlmimise keerukus. Asjatundjad saavad poliitikate tulemusi võrrelda ja lahendusi soovitada, aga üldiselt vastuvõetavas poliitikas kokku leppimine on meie oma ühiskonna ja poliitikute ülesanne.