Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tallinn kruiisituristi pilguga: prillikivina läikiv linn meeldiks rohkem

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Kui eestlaste silmis peaks meie pealinna külalistele enim muljet avaldama vanalinn, siis Saksa lõbusõiduturistide arvates leiab Tallinna-suguseid linnu ka Saksamaalt ning elevust tekitavad nende seas hoopis kirikupingid, «Surmatants», mandlid ja orelikontsert.

«Täna on laev noori täis, nii et arvatavasti ei tule ekskursioonidele palju rahvast,» ütleb reisibüroo Estonian Holidays esindaja Mai-Liis Heinsaar, kelle lahkel loal võtan osa hommikusest Tallinna ekskursioonist. Heinsaare sõnul on noored iseteadlikumad ja altimad omal käel linna avastama ning seetõttu on just vanemad inimesed linnaekskursioonide peamine sihtgrupp.

Jõuame koos Heinsaarega kella 8.40ks sagimist täis sadamasse. Eestisse on jõudnud kolme Saksa ristluslaeva jagu külastajaid ning ettevalmistused nende vastuvõtmiseks on täies hoos. Inimesed jooksevad paberitega ringi, kümmekond bussi ja taksot on kaile üles rivistatud ning giidid ootavad vihma eest varjudes huvireisijate maabumist. Märkan busside kõrval ka uhket Mercedest ootamas ning mulle selgitatakse, et nõudlikum rahvas saab seda soovi korral endale koos isikliku giidiga rentida.

Päeva algus pole just paljulubav: väljas kallab nagu oavarrest ning Tallinn näeb välja nukker ja hall. Poole kümneks hakkavad esimesed inimesed laevast nähtavale ilmuma ning bussi sisenejate läbivaks teemaks on kohutav ilm.

«Tänu vihmale me nii ilusad ja värsked välja näemegi,» püüab giid Maire Aigro naljatades tuju üleval hoida. Viimase siseneja pettumust väljendava lausega «Milline ilm!» alustame teekonda.

Kiirelt läbi linna sõites tutvustab Maire üldisi fakte: Eesti on lame maa, meil on palju saari ja enamik Eestist on kaetud metsaga. Esimene sihtkoht on parlamendihooneesine väljak, kuhu jõudes on ilm natuke leebunud ning ka külalistel hakkab eluvaim sisse tulema.

Esimese asjana hakkavad aktiivsemad giidilt uurima meie sotsiaalsüsteemi ja religiooni kohta. Kuna seisame õigeusu kiriku ees, tuntakse huvi, mis usku tunnistab enamik eestlasi.

«Täiesti võimatud töötingimused on siin, linn ei mõtle üldse turistide peale,» põrutab Maire. Tema sõnul häirib riigikogu ees käiv ehitus giiditööd, ent tema jutule on lärmi sees raske keskenduda, sest meie kõrval on samasugune ekskursioon Aasia ja Hispaania turistidele.

Järgmisena seame sammud Kohtuotsa vaateplatvormi poole ning teepeal saan jutule vanahärrade Detlefi ja Hansuga. «Ma usun, et meile näidatakse ainult ilusat osa Tallinnast. Kui saaks väljapoole vaadata, oleks ikka midagi muud,» alustab Detlef vestlust. Tema sõnul oleks huvitav näha «tõelist» elu. «Väga vana on siin kõik,» lisab ta. «Meil on Saksamaal palju samasuguseid linnu, aga inimesed ei satu Berliinist kaugemale,» vahendab esmaseid muljeid Hans. Samal ajal näen, kuidas üks turist märgib giidi räägitavaid fakte püüdlikult märkmikusse üles.

Mööda linna jalutades osutab Detlef grafitiga majale, kust langeb krohvi, ning küsib, miks linn nii tähtsatel tänavatel maju ei renoveeri. Hans on leplikum ja tunneb huvi hoopis Eesti majanduse vastu. Vaateplatvormile jõudes osutab Detlef võidurõõmsalt majale, millelt koordub krohvi ning mille aknad on puruks löödud. «Näe, järgmine katkine maja,» ütleb ta.

Kõrval seisev vanem Saksa abielupaar tunneb äratundmisrõõmu, nähes, et suveniir kirjutatakse eesti keeles peaaegu sama moodi nagu saksa keeles (Souvenir – toim). Hans tunneb katkise maja koha pealt huvi, kas me ikka kasutame Euroopa Liidu raha piisavalt. Tundub, et Tallinn pole vähemalt jutukamatele suutnud veel sügavat muljet jätta.

Äkki tuleb päike välja ja sakslaste ilme läheb palju rõõmsamaks. Kui räägin, et eestlased olid ametis Skype’i loomisega, löövad lõpuks mõlema silmad särama. «Oi, seda ma ei teadnudki,» kommenteerib Hans. Ka Detlef noogutab heakskiitvalt ja tundub, et e-riigi teema on talle meele järele.

Linn on paksult turiste täis ning liikumine vanalinna kitsastel tänavatel keeruline. Jõuame järgmise vaateplatvormini ning hakkame mööda Lühikest jala jalutama Niguliste poole.

Hans soetab poole tee peal mandlid ning tuleb rõõmsalt minu juurde. «Need mandlid on isegi soojad veel, nii head, proovi,» pakub ta. Ka Detlef on mandlitega rahul: «Ma ei saa rohkem võtta, muidu jäängi neid sööma.»

Niguliste kiriku juurde jõudes olen selgeks saanud, et turistidele meeldib kõike Saksamaaga võrrelda ja sealjuures enda ajaloost rääkida. «See maja siin meenutab mulle Ida-Berliini 1990. aastal,» osutab üks grupist vanalinna majale. «Minu kodulinnas on täpselt samasugune maja,» räägib teine.

Vahepeal tuleb Hans uurima, mis on meie rahvustoit. «Ja meie arvasime, et hapukapsas on meie rahvustoit,» naerab ta. Mandlite rõõm on Detlefil kiirelt meelest läinud ja ta teatab, et talle ei meeldigi tegelikult üldse suurtes gruppides reisida ning meie linnapildis pole piisavalt palju ingliskeelseid silte. Lõpetuseks uurib ta, kas ta peab kontserdile, mida teised turistid põnevusega ootasid, tulema.

Jätan mehed õue arutama ning liigun teistega Niguliste kirikusse. Kirikus juhatatakse kõik istuma, nägu oreli poole, ja algabki kontsert. Pärast paari lugu liitub organistiga võimsa häälega naislaulja. Kontsert on väga ilus ning hilisemate juttude põhjal jättis kuulajatele sügava mulje. Kontsert paneb heldima ka Detlefi karmi südame, kes veel pool tundi tagasi alles kaalus, kas üldse tulla kontserti kuulama. «Laulja oli tasemel, «Ave Maria» oli vaimustav,» lausub ta.

Järgnevalt tekitavad turistide seas elevust Niguliste pingid. «Kas sa oled kunagi varem näinud kirikupinke, millel istujad oleksid suunatud oreli, mitte altari poole? Kas Eestis ongi sellised kirikud?» uurib üks. Varsti näeme aga, kuidas turvamees tõstab pinkide seljatoed lihtsalt jälle teisele poole – tuleb välja, et nende seljatuge saab kergesti ümber sättida.

Seejärel vaatame üle Bernt Notke maali «Surmatants» ja suundume tagasi õue. «Ah, ma unustasin Arvo Pärdist rääkida,» ahhetab giid õue jõudes.

Aigro jutustab mulle, kuidas üks mees arvas päeva alguses, et Eesti on Venemaa osa, ja tänas giidi teadmise eest, et Eesti on osa lääne kultuuriruumist. «Nende hetkede nimel ma tööd teengi,» räägib giid oma missioonitundest ja teeb vahelduseks saksa turistidele komplimendi selle kohta, kui ilus on nende keel. Vanemad prouad on selle kommentaariga silmanähtavalt rahul.

Keskpäevaks jõuame Raekoja platsile, kus lõpeb ekskursiooni ametlik osa ning algab vaba aeg. Räägin enne ekskursioonigrupi laialiminekut selle noorima liikmega, 11-aastase Jakobiga. «See pilt surnutega pani mind tõesti elu üle järele mõtlema ja giid selgitas seda pilti väga hästi,» lausub poiss. Enim meeldis talle kontsert Nigulistes.

Ainuke asi, mis poissi häiris, oli vihm. «See varjutas päeva alguses selle kauni linna ilu, aga kõik muu meeldis mulle,» ütleb Jakob ning lisab, et tema arvates on Tallinn puhas, rahulik ja hubane linn ning tulevikus tuleks ta siia hea meelega tagasi.

Kui inimesed on läinud oma teed vaba aega nautima, räägin paar sõna veel giidiga juttu. Aigro sõnul oli turistigrupp väga tore ja tundis Eesti vastu suurt huvi. Ta räägib, et üks mees tuli ekskursiooni lõpus tema juurde juba traditsiooniliseks saanud küsimusega, mis õigused me oleme siinsetele venelastele andnud või jätnud. Mees oli uurinud, kas neil valimisõigus on. «Selgitasin Eesti kodanike, Venemaa kodanike ja kodakondsuseta inimeste õigusi, mees jäi silmanähtavalt rahulikuks,» lausub Aigro.

Infokast

Ristluslaevade peamine hooaeg on maist septembrini.

Üksikud ristluslaevad tulevad Tallinna ka aprillis ja oktoobris.

Kõrghooajal on ühel ajal sadamas 5–6 lõbusõidulaeva.

Suurim Eestis käinud alus on 3800 inimest mahutav MSC Fantasia.

Enim on saabunud Saksa ristluslaevu, järgnevad Itaalia ja Hispaania.

Ühele laevale pakutakse kuni 15 Tallinna ekskursiooni.

Tallinnas ostab ekskursiooni keskmiselt 35 protsenti reisijatest.

Populaarsemad muuseumid on Lennusadam ja Kadrioru kunstimuuseum.

Allikas: Estonian Holidays ja Tallinna Sadam

Tagasi üles