Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eestlane asub tööle Nike peakontorisse

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kristjan Luha. | FOTO: Sander Ilvest

Kakskümmend aastat Nikega seotud olnud Kristjan Luha on alates 1. juulist suurfirma globaalne asepresident jalgpalli alal. Septembri alguses kolib ta koos abikaasa Agega juba viiendat korda, et asuda tööle Nike peakontorisse.

Luhad peavad jätma oma värskelt valminud ruumika maja Tallinna lähedal Tammneemes. Suurepärase merevaatega elutoas istudes nendib Kristjan Luha, et see on rahvusvahelise karjääri varjupool – juured kaovad ära. Eneseteostust on see-eest aga kõvasti.

- Te olite ka varem Nike 200 asepresidendi hulgas, juhtides Venemaa üksust. Nüüd olete globaalne asepresident. Kuidas teie töö muutub?

Asepresidente on Nikes nagu Saudi Araabias printse – neid on palju. Uus töö on aga teisel tasandil. See on meile ka uus kogemus. Oleme Nikes töötades kolinud juba viis korda: Eestist Hollandisse, Hollandist Venemaale, Venemaalt Kreekasse, siis tagasi Venemaale. Praegu oleme veel Tallinna ja Moskva vahel. Nüüd kolime Ameerika Ühendriikidesse Portlandi Nike peakontorisse.

Portlandist on kujunenud sporditööstuse Silicon Valley, kõik on kohal. Adidas, Under Armour, Columbia. Kõik otsivad talente samast valdkonnast.

- Ütlesite, et asepresidente on nagu printse Saudi Araabias. Kui palju on selle taseme asepresidente, kelleks te nüüd saite?

Vast veidi rohkem kui ühe käe näppudel lugeda. Ma ei oska täpset arvu öelda, mõned. Ettevõte on ka suur, 75 000 inimest. See on hoopis teistsugune töö. Riigi tasandil tütarfirmat juhtides, nagu Venemaal näiteks, on võimalik asju ellu viia, näed oma töö tulemusi kohe. Oled nagu pika toru ühes otsas ja tarbija on teises otsas, sa näed teda. Nüüd liigud justkui selle toru kohale, tarbijast eemale. Globaalse peakontori töö on palju rohkem visiooni kristalliseerimine ja nägemine, kuhu see suur organisatsioon peaks liikuma. See töö nõuab palju rohkem kogemust ja küpsust.

- Nike on nii hiiglaslik ettevõte, et kui palju seal on üldse võimalik oma nägemust ellu viia?

Kuna ettevõte on tõesti suur ja tegevusvaldkondi palju, kategooriaid on nii palju, milles me üritame tarbijaga õiget sidet leida, on ka lähenemine neile kategooriatele erinev. Oluline on võimekus luua tooteid, mida pole võimalik kopeerida, millega sportlastel on parem joosta ja hüpata.

- Kui vihane võitlus käib suurtel spordibrändidel populaarsemate alade pärast omavahel?

Ikka võrreldakse turuosi ja vaadatakse, kes mingis valdkonnas kiiremini kasvab ja rohkem müüb. Mitu jalgpallurit on muruplatsil kelle jalatsiga. Muidugi loeme neid arve regulaarselt. Nike on pikaaegne turuliider, umbes 50 protsenti suurem kui Adidas.

Mõttekam on keskenduda oma potentsiaali realiseerimisele kui konkurendist parem olemisele. See on mulle palju võimsam missioon. Teiseks on kõigi ühishuvi arendada sporti ja kasvatada osalust spordis, harrastajate arvu.

- Mõni aeg tagasi kaotasite Manchester Unitedi Adidasele. Kas see oli valus hoop?

Klubid tulevad ja lähevad. Samas on sellest hooajast Nike klubi Chelsea, mis oli enne Adidase klubi. Adidas lõpetas Chelseaga lepingu seetõttu, et nad tegid Manchester Unitediga lepingu. Kõigil on ju piiratud ressursid. Need on ülisuured lepingud, sadades miljonites dollarites. (Adidase leping Manchester Unitediga ulatub 980 miljoni dollarini – toim).

Sponsorrahas on üle maailma toimunud minu hinnangul väga suur inflatsioon. Kui sada miljonit dollarit aastas tundus Unitedi lepingu sõlmimise ajal (2002. aastal – toim) uskumatu arv, lihtsalt ebaratsionaalne, siis enam see nii pole.

- Kes on praegu kõige olulisemad sportlased, keda reklaamides kasutate?

Need, kes on juba osa Nike identiteedist, on varasematest aastatest näiteks endine korvpallur Michael Jordan ja mõni kergejõustiklane. Aga nüüd ka näiteks korvpallis LeBron James, Kevin Durant. Jalgpallis on Nikel lepingud peaaegu 7000 jalgpalluriga. Tippe teavad kõik, näiteks Eden Hazard või Cristiano Ronaldo.

Või näiteks Neymar, kes otsustas just eile (eelmisel neljapäeval – toim) minna Barcelonast Paris Saint-Germaini peaaegu 200 miljoni naela eest. Uskumatud arvud!

- Nikel on üsna geniaalne tunnuslause «Just do it!». Kas juhid on kunagi tõsiselt arutanud, et seda muuta?

On proovitud. 1990. aastatel oli üleval teema, et ehk on lause liiga võidule orienteeritud, et igaüks ei taha olla teistest parem. Et see lause jätab justkui suure hulga inimesi kõrvale.

- Seda võib ju ka nii võtta, et hakka lihtsalt trenni tegema.

Muidugi, igaüks saab seda enda jaoks defineerida. Aga 1990. aastatel lansseeriti uus kampaania «You can!». See ei läinud üldse inimestele korda! Seal polnud impulssi, mis motiveerib inimesi pingutama, oma eesmärke täitma.

- Kui palju teevad konkurendid teile pakkumisi? Kui tihti üritatakse teid üle osta?

Ikka helistatakse ja kirjutatakse. Sporditööstuses inimesed teavad üksteist. Headhunter’id (värbajad – toim) helistavad tihti. Mitte ainult sellepärast, et mulle pakkumist teha, vaid selleks, et küsida, kas mul on äkki kedagi mõnele kohale soovitada. Huvi on ikka, loomulikult.

- Kas on tulnud ka selliseid pakkumisi, mida olete tõsiselt kaalunud?

On ikka. On tulnud ka väljastpoolt sporditööstust, näiteks Apple’ist, sest Nikel ja Apple’il on ühesugune kultuur.

- Kuidas Nike peakontorisse tööle minek teie sissetulekut mõjutab? Kas see tähendab suurt hüpet?

Ma ei tee enam raha pärast selliseid samme. Nike kompenseerib konkurentsivõimeliselt ja hoolitseb hästi oma töötajate eest. Me ei pea paljude asjade pärast muretsema, näiteks kuidas sinna kolida või kus elada või kas on tervisekindlustus. Põhikompensatsiooni osa on tegelikult juba väiksem kui muud hüved sinna juurde, aktsiaoptsioonid ja muu selline.

- Mida tuleb elus õigesti teha, et olla ühel hetkel Nike asepresident?

Natuke peab muidugi õnne olema. Eestist pole kerge saada jalga ukse vahele, sest suured ettevõtted pole ise Eestis kohal. Esimene hea samm on minna välismaale õppima, otsida seal praktikakohti. Samal ajal tuleb silmas pidada, et paljudele ei sobi see eluviis, niimoodi ringi liikuda ja pidevalt kolida, seal on täiesti omad väljakutsed.

Tasub mõelda, millised väärtused sul endal on, millises ettevõtlusvaldkonnas tahaksid olla. Ja kindlasti mõelda pikas perspektiivis, millises ettevõttes sul on hea olla, mitte hüpata veidi kõrgema palgapakkumise peale kohe mujale. Kui sinu väärtused ja ettevõtte väärtused on ühesugused, siis saad seal pikalt olla ja areneda. Kui rahvusvahelises ettevõttes hakkama saad, on lennurada lõpmatu. Rahvus ei mängi üldse mingit rolli. Isegi Venemaal pole see kunagi esile kerkinud.

Mingeid eneseabi asju lugedes jääb kõlama, et tööd tuleb teha kirega. Nüüd jääb 18- või 20-aastane mõtlema, mille vastu tal kirg on. Mina arvan, et kirg tuleb selle vastu, millega tegeled. Ega muidu vanarahvas ütle, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Hakka lihtsalt kusagilt pihta.

- Te olete Nikes olnud nüüd juba 20 aastat.

Kui Jalajälje (Nike maaletootja Eestis – toim) aja ka juurde arvestame, siis on juba 20 jah. See, et me Are Altrajaga (Jalajälje üks omanikest – toim) spordisaalis kokku saime, oli puhas juhus, ja ka see, et nad just siis uut inimest otsisid.

- See oli nüüd see õnn, millele enne viitasite?

(Naerab.) Ega tegelikult shortcut’e (otseteid – toim) ei ole. Mingi mootor peab endal sees olema, mis hommikul voodist välja ajab ja paneb asju ära tegema. Lugesin hiljuti Burger Kingi juhi intervjuud, kes ütles, et sa pead töötama väga kõvasti, et jõuda olukorda, kus sul on õnne.

- Millest te praegu tööalaselt veel unistate? Mis on järgmine siht? Nike presidendiks?

Ruumi areneda on Nikes veel kõvasti. Arvan, et samas pole ka mõtet mõelda kogu aeg kümme aastat ette, pigem mõelda, mida on võimalik kahe-kolme aastaga ära teha. Võib-olla tuleme paari aasta pärast tagasi Euroopa peakorterisse, ka seal on palju huvitavaid asju, mida teha. Võib-olla jääme Portlandi kauemaks. See selgub käigu pealt.

- Kui pikad teil tööpäevad on praegu?

Nikes ei mõõdeta niimoodi, et mis kell tulid, mis kell läksid. Hommikul hakkavad tulema meilid Euroopa ajavööndist ja Moskvast, kellega on üks tund vahet. Kella kuuest hakkavad tulema meilid Portlandist kuni hommikul kolme-neljani välja. See rütm on kogu aeg peal. Ma pole kümme aastat out of office’it oma meilboksis kasutanud, kogu aeg olen kättesaadav. Võib-olla mingil algtasandil on ettevõtetes oluline jälgida, mis kell tulid ja kui kaua oma laua taga istusid. Mina mõtlen niikuinii kogu aeg töö peale.

Üks kanadalasest kolleeg kolib praegu Moskvast Tokyosse, aga ta pole seal veel päriselt kohal. Temal on eriti keeruline, sest peab olema konverentsikõnedel, mis toimuvad kolmest kuueni varahommikul. Aga paari nädala pärast on ta Tokyos kohal.

- Kui palju te ise sporti harrastate ja millised on eri riikide erinevused tervisesporti teha?

Suured vahed on. Meil on hobused ja Age treenib ja võistleb, nendega ei saa igale poole minna. Ma ei tea, kuidas me näiteks Shanghais hobustega hakkama saaksime. Portlandis on see lihtne ja ka Moskvas olid hobused kaasas.

(Abikaasa Age Luha ütleb vahele, et tal on üks hobune, kes on perel koguni kuues riigis kaasas olnud.)

Venemaal on plahvatuslikult kasvanud tervisespordiga tegelemine. Venelastele seostus sport pikka aega maailmameistrivõistluste ja olümpiamängudega, aga noorte jaoks on see kiiresti muutunud. Gorki pargis joostes on oma silmaga näha, kui palju oli seal jooksjaid aastal 2009 ja kui palju on seal jooksjaid, rulatajaid, rattaga sõitjaid praegu. Vahe on väga suur.

Mööda maailma ringi kolides on kõige keerulisem see, et kui hakkad kuskil riigis paari aasta möödudes looma mingeid suhteid väljaspool tööd, pead juba mujale kolima. Perekonnas on väga raske mõlemal töötada, sest kahte karjääri sel kombel üles ehitada on väga keeruline.

Ühe korra kaheks nädalaks reisile minna on kihvt, aga kui pead seda terve elu tegema, siis hakkab midagi puudu jääma. Juured kaovad ära. Eestis tunned ka end nagu turist. Age on selle maja ehitanud, aga meile pole ka selge, kas me jääme siia. Meil endal on üks kauge hägune plaan, et tuleme siia tagasi, aga kas see on viie või kahekümne aasta pärast… Ei tea.

- Keerulised küsimused.

See on kõige raskem asi, mis suurfirmades ringi liikuvatel inimestel lahendada. Ka lastel pole sõpru. Kogu aeg oled rahvusvahelises koolis, üks-kaks aastat siin, siis jälle teises kohas. Räägid võib-olla nelja keelt, oled hästi avara vaatega, 10–15-aastaselt juba palju kihvte kogemusi, aga lapsepõlvesõpru pole.

CV

Kristjan Luha (42)

Haridus

  • 1993–1998 Tallinna Tehnikaülikool, välismajandus ja turundus
  • 1998–2001 EBS, ärijuhtimise magistrikraad (MBA)

Töökäik

  • Juuli 2017 – Nike globaalne asepresident jalgpalli alal
  • Juuli 2014 – juuli 2017 – Nike asepresident Venemaal
  • Juuli 2012 – juuni 2014 – Nike Kreeka ja Küprose piirkonna juht
  • August 2009 – juuli 2012 – Nike Venemaa müügidirektor
  • Juuni 2002 – juuli 2009 – erinevad juhtivad ametikohad Nike Euroopa peakontoris Hollandis
  • Jaanuar 1997 – mai 2002 – Nike edasimüüja Balti riikides

Räägib nelja keelt: eesti, vene, inglise, soome

Tagasi üles