Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Õhus on särtsu: «tuuleärikaid» ei rahulda ministri otsus

8
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Majandus- ja taristuminister Kadri Simson | FOTO: Madis Sinivee

Majandus- ja taristuministri Kadri Simsoni 10. juuli vastus Tuuletehnoloogia Liidule (TTL) on ilmekas näide sürreaalsest olukorrast Eesti energiamaastikul, mida iseloomustab valetamine, vassimine ja manipulatsioon või siis hullemal juhul äärmuslik rumalus, kirjutab tuuleettevõtte Adepte OÜ juhatuse liige Gregor Raudvere arvamusloos, mille Postimees avaldab täismahus.

Nimelt, vaatamata TTLi poolt esitatud argumenteeritud probleemkohtadele on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi vastus lakooniline ja sisu suunatud hoopis oskuslikult taastuvenergia toetusele. Jääb mulje, et ministri vastuse eesmärk on eelkõige kutsuda esile avalikkuse viha tuuleettevõtjate vastu ja mitte midagi enamat.

Ütlen taastuvenergia tasu, mõtlen «tuuleärikas»

Võib tunduda uskumatuna, aga taastuvenergia tasu eksistents ei ole mitte tolleaegsete ettevõtjate (või ärikate – nimetagem kuidas tahate) oskusliku lobitöö tulem, vaid tingitud reaalsest vajadusest toetada tehnoloogia arengut.

Taastuvenergia tasu makstakse paljudes teistes riikides ja see ei ole omane vaid Eestile. Samuti ei ole taastuvenergia tasu omane mitte üksnes tuulest toodetud elektri tootmiseks, vaid ka muudest taastuvatest allikatest (biomass, vesi, päike) elektri tootmiseks. See tähendab, et tarbija elektriarvel olev taastuvenergia tasu ei lähe ainult tuuleettevõtjatele.

Käesolevaks aastaks on prognoositud, et tarbijatelt kogutud taastuvenergia tasudest makstakse 42 protsenti tuuleenergia toetamiseks, 47 protsenti biomassist toodetud elektrienergia toetamiseks ning 11 protsenti hüdroenergiast, päikeseenergiast, biogaasist ja biomassist väikeste elektrijaamade poolt toodetud elektrienergia toetusteks.

Biomassist moodustab seejuures valdava enamuse hakkepuit. Ometi on taastuvenergia tasust rääkides tavaliselt hambus just ja ainult tuuleettevõtjad. Muide, «ahnete tuuleärikate» hulka ei arvata miskipärast kunagi Eesti Energiat, kuigi igaüks saab Eleringi kodulehelt näha, et just Eesti Energia (Enefit Taastuvenergia OÜ) on suurim taastuvenergiatoetuse saaja.

Ehk siis suur osa teie arvetel näidatud taastuvenergia tasust, mida makstakse toetusena tuuleenergiale (meenutan, et see on kokku vaid 42 protsenti taastuvenergia tasust), liigub riigiäriühingule Eesti Energia, mitte «tuuleärikatele». Ja suure osa Enefit Taastuvenergiast kavatseb Vabariigi Valitsus panna nüüd börsile ehk siis maha müüa (teha sellest viimaks ometi samuti «tuuleärika»?).

Taastuvenergia rahastamisest

Taastuvenergia rahastamise mudeli väljatöötamisel oli aastaid tagasi sisuliselt valida kahe võimaluse vahel – kas taastuvenergia tasudest makstav toetus või riiklikud otsetoetused. Tõenäoliselt poleks riiklik otsetoetus tekitanud nurinat (Auvere elektrijaama rajamine sellisel moel ju ei tekitanud), sest see poleks selgesõnaliselt kajastunud elektriarvel.

Selliselt subsideeritakse täna suures mahus põlevkivielektrit, et hoida selle tegelikku kõrget hinda vähegi konkurentsivõimelisena, ja mitte keegi miskipärast ei nurise, kuigi kinni maksame me kõik selle ikkagi. Aga paljude jaoks kehtib paraku arusaam, et «kui ma seda ei näe, siis pole seda olemas».

Kehtiv elektrituruseadus näeb ette, et tuuleparke toetatakse taastuvenergia tasust 12 aastat ning pärast seda toetus lõpeb, kuigi tuulepargid jätkavad tööd, mitte neid ei demonteerita. Praktiliselt võttes on need 12 aastat see aeg, millega tasub tuuleettevõtja tagasi tuulikute soetamiseks võetud laenu.

Loogika seisneb selles, et tuulikutootjale tuleb tuulikute eest tasuda kohe ning kuna sellist raha ei ole reeglina kohe taskust võtta, tuleb kasutada võõrkapitali. Sama kehtib ka näiteks kodu soetamisel, kus inimesel ei ole kogu raha täies ulatuses kohe maksta ning nii kasutatakse pangalaenu, mille pank on omakorda hoiustajatelt korjanud.

Taastuvenergia tasu puhul ei ole kasu aga vastupidiselt kodu ostmisele otseselt käega katsutav. Kasu siiski on olemas, aga paraku ei saa inimene, kes arvab, et elekter tuleb lihtsalt seinast, sellest aru. Ilmaasjata ei ole näiteks Ida-Virumaal keskmine eluiga märksa lühem kui mujal Eestis.

Kes vihjest aru ei saa, siis tegemist on osati põlevkivist toodetud elektrienergiast põhjustatud kahjuga elukeskkonda. Tohutust keskkonnareostusest ei maksa rääkidagi.

Taastuvenergiatasud minetanud oma tähtsuse

Rääkides taastuvenergia tasudest üldisemalt, siis sellisel kujul on need tänast tehnoloogiat arvesse võttes oma tähtsuse enamjaolt minetanud. Tehnoloogia on muutunud odavamaks, aga ka efektiivsemaks ning juba on tuua maailmast näited, kus tuulepargid töötavad täielikult ilma toetuseta.

Paraku ei ole igasuguse taastuvenergia toetuse maksmise lõpetamine veel mõeldav, küll on aga mõeldav, aga ka julgustav senise süsteemi ümbervaatamine. Võimalikuks lahenduseks on kvoodikaubandusest saadavad vahendid, et osa neist saadu tasuda taastuvenergia toetuseks.

Nii võidaks riik, võidaksid arendajad, aga kõige enam tarbija, kes oma elektriarvel ei otseselt ega kaudselt taastuvenergia tasu rida nägema ei pea. Kvoodikaubanduse edukas käimalükkamine eeldab aga valitsuse siduvat lubadust, millega ka rahastajad rahule jääksid.

Neile, kellele aga lihtsalt ei meeldi tuulikud, on samuti lahendused pakkuda. Eesti üleriigiline planeering «Eesti 2030+» näeb ette, et endised Ida-Virumaa kaevanduste maad on sobilikud maad tuuleparkide rajamiseks.

Sobivus seisneb eelkõige selles, et need maad on väga hõredalt asustatud ja nii ei sega need kedagi ei heliliselt ega visuaalselt. Ometi leidub ka neid, kes sellega ei nõustu. Nimelt, viimastel aastatel on kaitseministeerium asunud takistama valitud arendajate Ida-Virumaale planeeritavate tuuleparkide arendusi.

Annan sõna, võtan sõna

Olgu öeldud, et mitte ükski tuuleparkide arendaja, keda tean, ei sea oma ärilisi huve riigikaitselistest huvidest ettepoole, vaatamata mõningate inimeste soovunelmatele. Konfliktid arendajate ja kaitseministeeriumi vahel kerkivad esile seetõttu, et teatavaid tuuleparkide arendajaid saadab soosiv suhtumine, teisi aga takistatakse igal sammul.

Eestis on mitmeid tuuleparkide arendajaid, kes on heas usus (saades varasemalt ka kaitseministeeriumi positiivsed kooskõlastused) arendanud tuuleparke ning äkitselt üllatunud, kui kaitseministeerium nende projektidele vee peale tõmbab, võttes antud kooskõlastused tagasi.

Rõhutamist väärib asjaolu, et tuulepargi arendamine ei ole pelgalt mõne torni püstitamine. Igaüks, kes on planeerinud ja ehitanud omale näiteks elamut, teab, kui keerukaks ja kulukaks võib kujuneda üks planeerimismenetlus.

Kujutage nüüd ette olukorda, kus projekteerijatele, maaomanikele maakasutuse eest ning võrguettevõtjale elektriliitumispunkti väljaehitamise eest on tasutud mitmed sajad tuhanded ja tihti mitmed miljonid eurod ning äkitselt keegi tuleb ja ütleb, et tegelikult ikkagi võtame oma sõnad tagasi ja kirjutage oma senised investeeringud korstnasse, oodatavast tulust rääkimata.

Kui riigikaitse oleks tõesti argument, siis ei jätkaks Eesti Energia tuulikud, otse Narva linna lähedal, Vene piiri külje all pöörlemist; kõrgemate tuulikute lubamisest rääkimata.

Mis on keskne probleem?

Dialoogi viimine taastuvenergia tasude ning riigikaitse teemadele on kujunenud oskuslikuks demagoogiavõtteks avalikkusega manipuleerida. Keskne probleem seisneb arendajate tegevuste ebaseaduslikus piiramises.

Valitsusasutuste senine suhtumine annan sõna, võtan sõna seab õiguskindluse printsiibi tugeva löögi alla ning see toob endaga paratamatult kaasa usaldusväärsuse kriisi. Näiteks paljud tänased Eestis tegutsevad suuremad pangad keelduvad tuuleparke finantseerimast, viidates ebakindlale olukorrale.

Kindlust ei anna ka juurde uue elektrituruseaduse ümber toimuv, kus ebamäärasus on valitsenud juba mitmed aastad ning protsess on piinlikult kaua vindunud. Huvitaval kombel kerkivad kogu selle segaduse seest esile Eesti Energia huvid, kes sellest olukorrast ainult kasu lõikab.

Nii võiks arvata, et piiratakse kõigi teiste arendajate projekte, et börsile mineku raames ettevõtte väärtust suurendada. Patt on mõelda ligimesest halba, aga harva osutub see valeks.

Tagasi üles