Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Keskpangad teavad väga hästi, et tegelevad suure eksperimendiga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
SEB Grupi ökonomist Daniel Bergvall. | FOTO: EERO VABAMÄGI/PM/SCANPIX BALTICS

SEB Grupi ökonomist Daniel Bergvall räägib usutluses, et keskpankade ekspansiivne rahapoliitika oli arusaadav finantskriisi ajal 2008. ja 2009. aastal, aga selle jätkamine – Euroopa Keskpanga, aga eriti Rootsi Riksbanki poolt – on raskesti mõistetav. Postimees rääkis analüütikuga pärast tema ettekannet SEB panga äriklientidele.

-Näib, ja teie ettekanne kinnitas seda, et kaheksa aastat pärast finantskriisi puhkemist on kõik jälle korras. Aktsiaturud kasvavad igal pool, majandus kasvab kogu maailmas. Kuid mis saab edasi?

Kui vaadata paari järgmist aastat, siis väljavaade on roosiline ning näib hea. Kuid samal ajal on palju ebakindlust. Meil on näitajaid, mis osutavad positiivsele suunale – indikaatorid on ilusal tasemel, näeme positiivseid arenguid väga paljudes maailma osades. See on sünkroonis. Keskpangad toetavad majandusprotsesse.

On aga ka terve rida murekohti. Poliitiline ebakindlus on suurem, kui oleme harjunud, ees on mitmed valimised, meil on terav olukord Põhja-Koreas, Süürias, Ukrainas, Venemaal, nafta hind on madal, mistõttu naftariigid on surve all. Siiski näeme, et kasvu põhjustav vundament on piisavalt tugev, et pidada vastu vähemalt osale tagasilöökidele poliitilisel areenil.

Kui vaadata poliitilisi arenguid ja seda, kuidas poliitilised arengud mõjuvad makromajandusele ja finantsmajandusele, siis ajalugu on näidanud, et kui pikemas perspektiivis on poliitilised muutused majandusele märkimisväärsed, siis lühiajalist efekti, kui on näiteks tegemist negatiivse makroökonoomilise šokiga, valimistulemustega, ehkki finantsturud on teatud juhtudel väga küünilised, me väga tihti ei näe.

Selged sellised näited olid eelmisel aastal Suurbritannia ja USA, kus enne hääletusi joonistati tumedaid stsenaariume. Ühendkuningriigis nägime, et aktsiaturud kukkusid, aga kolme päeva pärast olid endisel tasemel tagasi.

USAs muutusid pärast presidendivalimisi tunded täielikult. Enne valimisi öeldi, et Trump on halb, Tump on majandusele halb, aga pärast valimisi pöördusid tunded 180 kraadi. Need muutusid, sest tekkis lootus, et Trump muudab maksusüsteemi efektiivsemaks, teeb investeeringuid infrastruktuuri, kiirendab majandust.

Need on kaks näidet, kuidas valimiste-eelne analüüs võib muutuda. Nüüd nähakse Trumpi osatähtsust finantsturgude seisukohast marginaalsena.

-Jah, aga lisaks poliitilistele riskidele leiavad paljud analüütikud ja finantsspetsialistid, et varade hinnad on liiga kõrged. Sellele vaatamata on turgudel suva, aktsiaturgude volatiilsusindeksid ehk nn hirmuindeksid on mitme aastakümne madalaimal tasemel.

Paljud muretsevad, et erinevad varad (aktsiad, kinnisvara) on väga kõrgetel tasemetel. Praegu on täiesti uus olukord, mida varasema ajalooga võrrelda ei saa. Keskpangad ajavad rahapoliitikat, mida pole varem nähtud, ja nüüd me näeme selle poliitika tulemusi.

Me ei tea, kuidas turud reageerivad, kui keskpangad tõmbavad praegusest ekstreemsest stimuleerimisest tagasi. Intressimäärad on väga madalad, mis lükkavad üles varade väärtust – mida madalamad on intressimäärad, seda kõrgemale tõuseb vara hind.

On loomulik, mida kauem varade hinnad tõusevad, seda rohkem on põhjust muretseda, ja kui meil on madalad intressimäärad ja hulgaliselt likviidsust olukorras, kus paljudel investoritel on keeruline tulusust saada, liiguvad nad riskantsematesse varadesse.

Minu ülesanne pangas ei ole soovitada, kuidas investeerida, aga kui ma kohtun erinevate tasemete klientidega, siis mõned kliendid, kes on seni investeerinud ainult valitsusvõlakirjadesse, mis on kõige turvalisemad, on liikunud ettevõtete võlakirjadesse.

Investorid, kes seni on investeerinud ettevõtete võlakirjadesse, on liikunud rämpsvõlakirjadesse, investorid, kes seni on investeerinud ainult võlakirjadesse, on liikunud aktsiaturgudele. Me näeme, et tulususe saamiseks liiguvad investorid riskantsematesse varadesse.

Ja kui samal ajal vaadata üleüldist võlakoormust maailmas, mis on märkimisväärselt tõusnud, ja seda ajal, mil me räägime finantsvõimenduse vähendamisest, sest finantskriis tekkis sellepärast, et võlga oli liiga palju, on koguvõlg maailmas alates 2008. aastast märkimisväärselt kasvanud.

Seega me oleme maailmas, mis on intressimäärade suhtes palju tundlikum, sest võlakoormus on suurem, on tundlik finantsturgudel toimuva suhtes, sest investorid on liikunud riskantsematesse varaklassidesse.

Järgmise paari-kolme aasta jooksul kasv jätkub, keskpangad liiguvad aeglasema bilansimahu kasvu suunas, Föderaalreserv jätkab intressimäärade tõstmist, EKP jätkab varaostuprogrammi vähendamist. See kõik toimub väga aeglaselt. Ma arvan, et keskpangad teavad väga hästi, et tegemist on väga suure eksperimendiga, millega nad praegu tegelevad.

-Kas majanduskasvu kiirenemise põhjuseks on keskpankade rahatrükk või on see toimunud sellele vaatamata?

Ma ütleks, et ei ja jaa. Loomulikult on keskpangad teinud majanduse toetamiseks palju head, samal ajal kui poliitikud ei saanud kriisi ajal sellega hakkama, mistõttu peaksime keskpanka selle eest tunnustama. USA Föderaalreserv on hakanud baasintresse tõstma, aga kui rääkida Euroopa Keskpangast (EKP) ja eriti Rootsi Keskpangast, siis üha enam inimesi vangutab pead.

Rootsis ütlevad paljud, et ekspansiivsest rahapoliitikast nad saavad aru, aga neil on raske aru saada negatiivsetest intressimääradest. Neil on raske aru saada keskpanga viimasest otsusest, et nad jätkavad võlakirjade ostmist neil tingimustel, kui meie majandus kasvab kolm protsenti aastas, elamute hinnad kasvavad, elamuasemelaenude maht kasvab liiga kiiresti ja oleme olukorras, kus laiapõhjalise majanduskasvu tingimustes on üha keerulisem leida kvalifitseeritud tööjõudu.

Ma saan aru, et 2008.–2009. aastate hapra majanduse ja problemaatilise taastumise tingimustes oli ekspansiivne rahapoliitika õigustatud, on aga raske mõista, miks eurotsoon ja Rootsi vajavad praegu ekstreemset kriisipoliitikat. Ekspansiivne poliitika on üks asi, ekstreemne kriisipoliitika – oli võib-olla asi, mida me vajasime paar aastat tagasi – aga teine.

-Mida te mõtlete kriisipoliitika all?

Ma mõtlen näiteks seda, et Rootsi Keskpank on kehtestanud negatiivsed baasintressid. Meie majandusmootoris töötavad kõik silindrid täie võimsusega, kui vaadata tööturgu, siis on väga keeruline leida kvalifitseeritud tööjõudu, aga Rootsi Keskpangal on kõige madalamad intressimäärad maailmas. Sellist kombinatsiooni on keeruline mõista.

Mis puutub eurotsooni, siis Euroopa Keskpanga jaoks on probleem madal inflatsioon, aga inflatsioon on madal struktuursete põhjuste tõttu. Inflatsioon on Euroopas madal sellepärast, et Lõuna-Euroopa konkurentsivõime on madal. Nad peavad korrigeerima palgakulu.

Kui vaadata Kreekat, kui vaadata Hispaaniat ja Itaaliat, siis nad peavad suurendama oma konkurentsivõimet, mis tähendab, et nad peavad kas tõstma produktiivust või aeglustama palgakasvu. Nemad hoiavad palgakasvu madalana.

Kui me aga vaatame samal ajal Saksamaad, siis vaatamata hästi funktsioneerivale majandusele ja väga väikesele tööpuudusele on palgakasv madal. See on globaalne fenomen, et palgasurve on väiksem, kui senini on olnud, ja sellepärast on meil ka madalam inflatsioon.

Samal ajal on meil keskpangad, kes ei võta neid strukturaalseid asjaolusid arvesse. Nad võivad öelda, et ajutiste struktuursete põhjuste tõttu on meil madal palgakasv, mis tähendab ka madalamat inflatsiooni, ja nad võivad võtta seda arvesse.

Nad saavad mõjutada intressitaset ja selle kaudu valuutakursse, aga nad ei saa muuta majanduse teisi osiseid, sellepärast nad jätkavadki väga ekspansiivset rahapoliitikat.

Rahapoliitika jaoks on samuti probleem, kui majanduses osalejad ei saa täielikult aru, miks keskpank teeb, mida ta teeb. Ma ütleks, et Rootsi Keskpanga viimasest intressimäärade alandamisest ja viimasest lisavaraostude programmist, mis hiljuti vastu võeti, on raske aru saada, kuidas need muudavad majanduse funktsioneerimist paremaks.

-Mitmed meie analüütikud ütlevad, et suurim risk Eesti majandusele on Rootsi eluasemeturg.

(Naerab) Ma mõistan seda. Tavaliselt, kui eluasemeturg langeb, hakkavad kodumajapidamised püksirihma pingutama – nad vähendavad kulutusi, nad säästavad rohkem, mis põhjustab majanduslangust või teeb majanduslanguse suuremaks, juhul kui see on juba alanud.

Olukorras, kus majandus on läinud üles mitmeid aastaid, on lihtne olla murelik, aga olenevalt sellest, milliseid andmeid me vaatame, võite olla nii murelik kui ka tunda end kindlana. Kui vaadata hinnaliikumist, siis on see muidugi murettekitav, aga kui vaadata, kuidas kodumajapidamised maksavad intressikulude eest, siis vaatamata suurematele laenudele, mis on stabiilsed või kasvavad, sest intressimäärad on madalad, meil on väga kiire elanikkonna kasv.

Kui uskuda makromajanduse positiivset stsenaariumi, on väga keeruline aru saada, miks eluasemehinnad ei peaks kerkima.

Mina olen kõige rohkem mures regulatsioonide pärast. Juhul kui reguleerijad otsustavad lisada liiga palju uut regulatsiooni, see võib põhjustada eluasemeturule tugeva tagasilöögi. Lühiajalises perspektiivis olen ma isiklikult kõige rohkem mures selle pärast.

Aga 2018. aastal tulevad meil valimised, ja mida lähemale me valimistele jõuame, seda ebapopulaarsemaks muutuvad poliitikute hulgas muudatused eluasemelaenuturul, sest see võib viia kiiresti valimiskaotuseni.

See on põhjus, miks ma ei ole lühiajalises perspektiivis väga murelik, aga regulatiivsed muutused võivad põhjustada suuremaid muutusi, kui reguleerijad usuvad. Ja sellest võib saada täiesti uus tegur.

CV

Daniel Bergvall

SEB ökonomist – alates 2009. aasta oktoobrist

Rootsi rahandusministeerium, eelarveosakonna vanemspetsialist – 2008–2009

OECD, projektijuht – 2005–2008

Rootsi rahandusministeerium – 2000–2005

Rootsi statistikaamet – 1999–2000

Haridus: Linköpingi ülikool, majandus

Tagasi üles