Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mahajäetud mõisast mainekaks restoraniks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Järvamaal Mäo ja Mäeküla vahel, Tallinna-Tartu maantee vahetus läheduses asub vana ja väärikas Põhjaka mõis, millest veel kümme aastat tagasi polnud enamik eestlasi midagi kuulnud. Praeguseks töötab mõisas restoran ja loodud on Põhjaka toodete sari.

«Kui mingi mõte või säde on, et tahaks, siis võiks seda teha, mitte jätta tegemata, kartuses, et äkki linn jookseb minema,» ütles OÜ Põhjaka Mõis üks omanikest Ott Tomik.

«Mida rohkem on ärksaid inimesi, seda rohkem inimesed vaatavad, et ka maakonnas on elu, et ei ole ainult klassikaline ettekujutus sellest, kuidas bussipeatuses istuvad kaheliitriste õlledega mehed ja midagi ei tee. Maal on väga toredad ja palju siiramad inimesed,» lausus teine ettevõtte omanik Märt Metsallik.

Meeste juhitud restorani külastab suvisel perioodil 200–300 inimest päevas ning Põhjaka Mõisa tooted on leidnud oma tee kauplustesse üle Eesti.

Rikkaks pole veel saanud

Kümme aastat tagasi saabusid hakkajad noored mahajäetud Põhjaka mõisa juurde plaaniga sinna omaenda toidukoht rajada. Selle loomine võttis neil aega kolm aastat, sealjuures on mehed esimesest päevast saati südamega asja juures olnud ning jooksvalt õppinud, kuidas restoraniäri pidada.

«Enamik asju oleme alustanud siin nii-öelda rohujuure tasemel, alustad ise ja saad enam vähem aru, mis toimub ja kuhu suunda liikuda, mida töötajatelt oodata,» rääkis Metsallik.

Nüüd, kümme aastat hiljem, kui ettevõtmine on juba edukalt käima lükatud ja jõudsalt laienenud, usuvad mehed, et nende edu aluseks on nende suhtumine. Mõisarestorani näol on ettevõtjate jaoks tegemist elustiiliga, mitte puhtalt äriga.

«Meie äri siin ei ole majanduslikult võib-olla kõige ägedam, aga tänu sellele on see nii pikalt üldse toiminud ka,» märkis Tomik. «Rikkaks pole me veel saanud ja arvatavasti ei saa ka,» lausus ta naerdes.

Kui algselt oli neil plaanis tegeleda vaid restoraniäriga, siis praeguseks on poelettidele jõudnud ka Põhjaka Mõisa oma toodete sari, millest leiab nii leiba kui pasteeti, astelpajunapsi kui porgandisinepit, sibulamoosi ja muud head-paremat.

Põhjaka tootmine sai alguse restorani tarbeks küpsetatud leivast. Külastajatele meeldis leib ja neil tekkis soov seda ka kaasa osta. Samamoodi läks astelpajunapsuga, algselt tehti napsu paari liitri kaupa ja lõpuks juba saja liitri kaupa. Õige pea jõuti arusaamisele, et mõisa köök jääb tootmise jaoks väikseks.

Meeste sõnul kaalusid nad algselt varianti teha koostööd suuremate tootjatega, kuid ei leidnud nendega ühist keelt. «Kuna me pole tootetehnoloogid, vaid kokad, siis me mõtleme ka natuke teistmoodi kui tootetehnoloogid. Teistega rääkides tundus, et kõik tahtsid meie asja teistmoodi teha, nii et otsustasime ise tootmise üles seada,» ütles Tomik. Nüüd asubki tootmine mõisast 20 kilomeetri kaugusel, endise kolhoosisöökla hoones.

Põhjaka mõisa tootmismahud on praegu veel väiksed, täpseid arve ei oska omanikud välja tuua, aga Tomiku sõnul on näiteks leiva koguseks umbes 6000 ühikut kuus. «Maht sõltub muidugi ka hooajast, jõuludel läheb rohkem,» lausus ta.

Meestel on plaanis samm-sammult tootmist laiendada. Näiteks kui siiamaani on napsi jaoks piiritust hangitud Rakverest, siis nüüd on neil olemas juba oma destilleerimisseadmed, kuid tegevus seisab lubade taga, sügiseks loodetakse ka need kätte saada.

«Meist saab Eesti väikseim piirituse- või õigemini maitseviina tootja,» sõnas Metsallik entusiastlikult.

Põhjaka mõisa tooraine tuleb nii nende enda õue pealt kui ka teistelt Eesti tootjatelt. Kunagi olid neil sead ja kitsed, praegu jooksevad hoovi peal ringi lambad, kuudis on kanad ja põllult saab värsket kraami.

Tomik lausus, et kuigi nad eelistavad eestimaist, siis liiga karmid nad toiduainete valikul ei ole ehk vanillikaun ja vürtsid tulevad ikkagi välismaalt, sidrunit päris ise ei kasvatata.

Põhjaka mõis annab kulinaaria, viinaköögi ja restoranina suvel tööd umbes kolmekümne viiele inimesele, aastane keskmine töötajate arv on 15. «Kui me alustasime, oli meil seitse töötajat koos meiega – see arv on kasvanud jõudsalt,» rääkis Metsallik.

Enamik töötajaid on Järvamaa inimesed, kuid on ka neid, kes tulevad Tartust, Põlvast või Paidest.

Mõlemad rääkisid, et tööjõu leidmine ei ole lihtne, nende sõnul on kokki isegi Tallinnas keeruline leida, nii et leida kedagi, kes tahaks Tallinnast ära maale tulla, on topelt keeruline. «Palgasurve on ka viimastel aastatel nii suur olnud, ostetakse ju vahetuste kaupa kokkasid üle uutesse restoranidesse ja see teeb olukorra veel keerulisemaks,» nendib Metsallik.

Ainult palk inimesi ei motiveeri, küll aga hea töökeskkond, teavad mehed. Näiteks on nende töötajatel kindel lõunapaus kolmest neljani ja restoran suletakse õhtul kell kaheksa. «Kui Tallinna restoranis sa alles hakkad kell kaheksa tööle, siis siin on selles mõttes mugavam ja mõnusam minu arust,» lausub Tomik.

Maal elamine on luksus

Küsimusele, mida riik saaks maakohtade väikeettevõtjate heaks ära teha, vastab Metsallik, et tegemist on valusa küsimusega. «Kui mina nüüd juba varsti 15 aastat tagasi Järvamaale tulin, siis elas siin üle 30 000 inimese suvel, praeguseks on see juba alla 30 000, see juba näitab seda, et palju raskem on maal hakkama saada,» ütles ta.

Nende sõnul peaks riik peatama inimeste voolu linnadesse, selleks võiks maaelanikele luua näiteks maksueelistusi. «Mõtteviis on linnale suunatud, et tõstame aktsiisi ja siis sõidetakse linnas vähem, aga maainimene saab sellest kaks korda rohkem pügada jälle,» lausus Tomik.

Kui Tallinnas sõidavad inimesed tasuta transpordiga tööle, siis neil endil tuleb päevas sada kilomeetrit asjaajamiseks maha sõita. Ka maaliinide ühendus pole piisavalt arenenud.

Tuleviku koha pealt on meestel rohkelt ideid.«Meil on mitu lehekülge plaane, aga eks kõik nõuab investeeringuid, aega ja raha,» kirjeldab Metsallik.

Ettevõtjad leiavad, et kulinaaria ja viinaköögi poole pealt on neil veel palju teha, samuti on neil majutusasutuse mõte peast läbi käinud. Põhjaka mõisa teisel korrusel oleks magamiskohtadeks ruumi, kuid selle plaani on mehed maha matnud. Parema meelega ehitaksid nad mõisa lähistele ööbimiskoha, mis ei segaks restorani tööd.

Tomiku sõnul ei oleks kellegi jaoks meeldiv olukord, kus inimesed tulevad hommikul mõisa sööma ja leiavad eest hotelli külastajad, kes alles istuvad oma hommikumantlites ja joovad kohvi.

Kuigi mõlemad ettevõtjad on pärit Tallinnast, nad linnaelu taga ei igatse. «Niipalju kui ma Tallinnas käin, siis ma tulen alati rõõmsalt siia tagasi. Siin ei ole mingeid pseudoprobleeme, millega tegeleda, nagu parkimine, järjekorrad ja kõik muu jama,» lausus Tomik.

Samas tõdes ta, et paari-kolme aasta pärast, kui ta lapsed kooli lähevad, jääb talle kaks võimalust, kas kolida lähedal asuvasse linna, et lapsed saaksid ise kooli minna, või tuleb arvestada sellega, et ta peab päevas mitu tundi kulutama nende ringi sõidutamisele, sest alternatiivne transpordivahend puudub.

«Maal elamine on tegelikult luksus,» tõdes Metsallik. Küll lisas ta, et nad on end Järvamaale ilusti sisse sättinud ja keskkond on ikkagi tore. «Kui sa unustad ratsionaalsed põhjendused ära, siis emotsionaalselt on pigem jällegi maaelu tore,» ütleb Metsallik.

LISALUGU

Töötajad tunnevad end väärtustatuna

Põhjaka mõisa üks kokkadest, Kadri (32), sattus mõisa tööle praktika kaudu, kui ta õppis Tartu kutsehariduskoolis. Praeguseks on ta seal töötanud juba kolm suve ja on oma tööga rahul. «See ongi ainuke koht, kuhu ma olen tahtnud tagasi tulla, selle pärast olen ma ka siia käima jäänud,» ütles ta. Kadri sõnul meeldib talle Põhjaka puhul eelkõige just see, et ta näeb, kust toit tuleb ja saab ise põllul sellel järel käia, see on tema jaoks väga oluline.

Tema sõnul on Põhjaka juhtidele töötajad tähtsad. «Kui muidu on kokal ebainimlikult pikad päevad, siis siin ei ole, lisaks sellele on pikad lõunapausid,» ütles ta. Kadri sõnul on töökollektiiv kokkuhoidev ja kõik töötajad pigem sõbrad kui lihtsalt kolleegid.

FAKTIKAST

Põhjaka mõis eraldati eri allikate järgi 1811., 1813. või 1814. aastal sama kihelkonna Koordi mõisast ning enne seda oli tegemist Koordi mõisale kuuluva külaga.

1816 ostis mõisa krahv Karl Gustav Mellin, kes lasi ehitada ka mõisa peahoone.

2. juunil 2010 avati Hannes Tamjärvele kuuluvas mõisas restoran.

Mõisa kõrvalhoonetest on säilinud vaid neogooti stiilis vesiveski.

Aasta lõikes külastab Põhjaka mõisa restorani keskmiselt sada inimest päevas.

Allikas: Postimees

- -

Tegemist on esimese looga Postimehe majandustoimetuse suvesarjast, kus kirjutame Eesti maal tegutsevatest väikeettevõtjatest.

Tagasi üles