Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Interaktiivne kaart: kuidas kaitseväe radar nurjab tuuleparkide ehitamise

20
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eesti tuuleparkide arendajad on riigiga raksu läinud. | FOTO: Martin Ilustrumm

Kui riik peaks keelama Ida-Virumaale moodsate tuulikute ehitamise, ootavad maruvihased arendajad 1,2 miljardit eurot valuraha.

Kaitseministeerium on viimaste aastate jooksul Ida-Virumaal kriipsu peale tõmmanud kümmekonna tuulikupargi projektile. Põhjus lihtne: liiga kõrged tuulikud segavad Kellavere õhuseireradari tööd, mis avastab Venemaa lennukeid. Veelgi enam häirivad tuulikud aga raadioluuresüsteeme, mille asukohad on salajased.

Teemaga kõige tihedamalt tegelenud kaitseministeeriumi kaitseinvesteeringute osakonna nõunik Mati Kuppar ütles, et seetõttu ei saa enam Ida-Virusse suuri tuuleparke ehitada. Samale järeldusele on jõudmas mullu suvel kaitseministeeriumi juurde loodud ametnike töörühm.

Tuuleettevõtjad on selle jutu peale hämmingus. Mõnigi neist on saanud varem kaitseministeeriumilt tingimusteta kooskõlastuse tuulikute püstitamiseks ja vald on andnud ehitusloa. Arendajad ütlevad, et riik andnud neile selge signaali ja neil on tekkinud õigustatud ootus, et nad saavad Ida-Virumaale investeerida ja tuuleäri ajada.

«Riik on käitunud täiesti sõnamurdlikult,» leidis Andres Sõnajalg, kelle tuulefirmadel on Ida-Virumaal suured plaanid. Seetõttu esitas tuuleparkide arendajaid ühendav tuuletehnoloogia liit eesotsas Sõnajalaga valitsusele küsimuse: kas on veel võimalik mingi kompromiss või võtabki riik vastu strateegilise otsuse, et Ida-Virumaale rohkem tuulikuid ei tule?

Kui peale jääb viimane variant, tahavad arendajad riigilt 1,2 miljardit eurot hüvitist. Summa sisse on arvestatud juba tehtud investeeringud, nagu liitumispunktide ehitamine, maa ost, tööjõukulu, juba ehitatu, aga ka saamata jäänud äritulu.

Mitu arendust ripakil

Arendajate nõuded ei tule õhust. Näiteks vennad Sõnajalad ehitavad Aidu külas Ida-Virumaal Eesti suurimat 30 tuulikuga maismaaparki. Kuigi nad said kõik load ja alustasid ehitamist juba enam kui poolteist aastat tagasi, pani kohus nüüd ehituse seisma. Nimelt avastas kaitseministeerium sel kevadel, et Sõnajalad ehitavad tuulikute alla kuni 15-meetrised killustikupadjad, mistõttu kerkivad tuulikud lubatust kõrgemaks.

Andres Sõnajala sõnul on täiesti absurdne, et riik sekkub alles nüüd, kui Aidu ehitus käib juba ammu täie hooga. Ta põhjendab, et kaitseministeerium ei seadnud omal ajal tuulikute kõrgusele mingeid piiranguid. Seetõttu projekteerisid nad tuulikutele kaks meetrit pikemad labad ja ehitasid tehiskünkad.

Sõnajalg leiab, et projektimuudatusel pole kaitseradari töövõimele mingisugust mõju. Seda kinnitab tema sõnul välismaise ekspertühingu Qinetiq värske uuring. «Oleme Aidu alla pannud 165 miljonit eurot ega kavatse mingil juhul loobuda,» ütles ta. Aidu projekti üle vaieldakse praegu kohtus.

Kaitseministeerium on pidurit tõmmanud ka näiteks Sõnajalgade Mustanina küla 85 tuulikuga pargile, mille maksumus ulatuks 500 miljoni euroni. Tõsi, seal pole veel ehituseni jõutud, kuigi load on juba käes.

Probleeme on teistelgi. Adepte OÜ on aastaid planeerinud Toila valda 28 tuulikuga Päite-Vaivina parki. Ettevõte sai 2016. aastal kaitseministeeriumilt kooskõlastuse, mis paar kuud hiljem siiski tagasi võeti. Põhjuseks toodi tuulepargi mõju raadioluureseadmetele.

Ettevõtte juht Raigo Sõlg polnud enda sõnul raadioluurest varem midagi kuulnud. Täpsemaid selgitusi nad aga ei saanud, kuna luure on salajane asi. Sõlg ütles end olevat veendunud, et ministeerium poeb liiga tihti riigisaladuse ettekäände taha ega põhjenda otsuseid piisavalt.

Sama vilets seis on Lüganuse vallas Varjal, kuhu Adepte planeerib 25 tuulikuga parki. Siingi saadi kaitseministeeriumilt kooskõlastus, mille ministeerium hiljem tühistas. Nii Päite-Vaivina kui ka Varja pargi üle vaieldakse kohtus.

Adepte on Ida-Virumaa projektidesse investeerinud umbes üheksa miljonit eurot. Samas pole see Sõle sõnul kaugeltki kogu kulu, mille sõnamurdlik riik neile hüvitama peaks. «Kui riik ei austa meid, ei austa meie ka riiki – küsime siis nende käest täie rauaga raha tagasi. Riiklik röövimine ei ole ju tänapäevane võte.»

Ei soovi leida lahendusi

Nii Andres Sõnajalg kui ka Raigo Sõlg oletavad, et kaitseministeerium tahab mängida kaardid kätte Eesti Energiale. «See paistab selgelt läbi, et riik tegeleb oma äritegevuse tõhustamise ja konkurentide survestamisega. Eesti Energia saab kõik võimalused,» rääkis Sõnajalg.

Ta tõi näiteks, et kaitseministeerium andis sel kevadel väga kergekäeliselt Eesti Energiale loa suurendada Aulepa tuulepargis tuulikute kõrgust tervelt 50 meetri võrra. «Meie puhul on selline asi välistatud,» märkis Sõnajalg.

Teine tuuletöösturite etteheide on see, et kaitseministeerium on lihtsalt liiga mugav ega viitsi koostöös ettevõtjatega kompromissi otsida. «Välismaal on radarid, mis suudavad eristada tuulikuid ja näha tuulikute vahel lendavaid väikelennukeid. Uued tuuletehnoloogiad on saabunud,» rääkis Sõnajalg, kes oleks nõus nii nõustamisel kui ka rahastamises kaasa lööma.

«Riik peaks otsima lahendusi, mitte vabandusi nagu seni. Venemaa-hirmus piirame praegu Eesti majandust ja ettevõtlust. Need on justkui Venemaa sanktsioonid meile,» ütles Sõnajalg.

Kui riik kompromissi otsimast keeldub, nõuavad arendajad peale 1,2 miljardi kõigi Ida-Virumaale juba püstitatud tuuleparkide lammutamist. Praegu on Ida-Virumaal neli suuremat tuuleparki, mis kuuluvad kas Nelja Energiale või Eesti Energiale. «Kui tuulikud segavad radari ja luure tööd, oleks ju loogiline, et tuleb peatada kõigi tuulikute töö,» põhjendas Sõnajalg.

Kaitseministeerium pole lubanud

Kaitseministeeriumi nõunik Mati Kuppar ütles, et nemad lähtuvad seadustest. «Me ei saa valida, kas üks või teine tuulepark meile meeldib. Kui see häirib riigikaitseliste ehitiste tööd, ei tohi me seda lubada,» põhjendas Kuppar.

Ta lükkas ümber väite, nagu oleks kaitseministeerium vaidlusalustele parkidele alguses kooskõlastuse andnud. «Paljuski on Ida-Virumaa kohalikud omavalitsused andnud arendajatele meiega kooskõlastamata lubadusi ja tekitanud ettevõtjates põhjendamatuid ootusi,» ütles Kuppar.

Aidu tuulepargi kohta kostis Kuppar, et vald andis Sõnajalagadele ehitusloa kaitseministeeriumiga kooskõlastamata ehitusprojekti alusel. «Lisaks on nad tuulikute absoluutkõrgusest välja jätnud taldmiku ehk tuuliku vundamendi. Kui panna kokku tehiskünkad, taldmik ja torn, siis ületavad need lubatud kõrgust oluliselt,» sõnas Kuppar.

Kes peaks sellises olukorras vastutama ja arendajate kulu hüvitama? Kuppar pakub, et probleemide juur võib olla Ida-Virumaa maakonnaplaneeringus, kus tuuakse esile võimalikele tuuleparkidele sobivad kohad. Paljud arendajad võtavad seda ehitamise kooskõlastusena, aga see ei ole nii, sest iga park tuleb eraldi kooskõlastada.

Järgmise probleemina toob Kuppar esile, et kõik Ida-Virumaale kavandatavad tuulepargid on tohutult võimsad ning kolivad pealegi Kellavere radarile ja eelhoiatussüsteemile üha lähemale. «Kui plaanitakse ehitada 250–300-meetriseid tuulikuid, ja veel 50–70 tükki, siis on see nagu suur mets, millest meie süsteemid midagi läbi ei näe,» põhjendas ta.

Kuna Ida-Virumaa praegused tuulepargid on pigem väiksemat tüüpi, kõrgusega 120–150 meetrit, ei ole tarvis neid lammutada, kuna kahju ei ole Kuppari sõnul nii suur. «Kuigi, tõsi, radaripilti häirivad needki,» tunnistas major.

Radarit ümber tõsta kaitsevägi ei kavatse, kuna Kellavere radar on Kuppari sõnul parimas võimalikus asukohas, katmaks tervet Eestit. «Ka on see kõige moodsam nii tark- kui ka riistvara poolest.» Need lahendused, mida arendajad välja pakuvad, ei sobi aga riigikaitse otstarbeks, leidis Kuppar.

Kuppar eitas ka Eesti Energia soosimist. «Aulepa park asub täpselt kahe radari, Muhu ja Ämari vahel. Seega katab Muhu radar ära Ämari jaoks tekkiva varjuala ja vastupidi. Radarid kompenseerivad teineteist, seetõttu meil polegi Aulepaga probleeme,» selgitas ta.

KOMMENTAAR

Meelis Oidsalu, kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler, tuuleparkide töörühma juht

Olen aru saanud, et arendajad tunnevad, et riik on nad üksi jätnud. Siin on riigi jaoks mõttekoht: kui eesmärgiks on võetud tuuleenergia arendamine, siis kuidas saaks riik selle küsimuse lahendada terviklikult?

Muidugi on juhtumeid, kui arendaja on endale ise elu raskeks teinud, kuna ei järgi kõige elementaarsemaid ehitusreegleid (näiteks Aidus) või esinetakse oma ärihuvide edendamiseks alusetute spekulatsioonidega.

Tuuleparkide töörühma eesmärk on tekitada vähemalt Eesti läänepoolses osas võimalus, et me ei pea riigikaitse huvides ühelegi arendusele «ei» ütlema. Kuigi sealgi mõjutavad tuulepargid õhu- ja mereseireradarite töövõimet, on seda erinevalt Ida-Eestist võimalik lisaradaritega kompenseerida. Kaalumisel on ühe või kahe lisaradari paigutamine saartele või siis hoopis ühe lisaradari aerostaadi abil õhku tõstmine. Viimane variant vabastaks kogu Lääne-Eesti maismaa, saared ja mereala riigikaitsepiirangutest tuuleparkidele. Samas maksab see kümneid miljoneid eurosid.

Ida-Eesti probleem on see, et seal on peale radarite märksa tundlikumad sõjalise eelhoiatuse süsteemid, millele alternatiivset lahendust praegu ei paista.

Meid seob meie geopoliitiline asend: kui elaksime sõbralikus naabruskonnas, siis probleemi poleks.

Tagasi üles