Veskimägi soovitab elektri tootmisel põlevkivi asemel panustada maagaasile

Eleringi juhatuse esimees Taavi Veski­mägi. Foto: Peeter Langovits

Eleringi juhatuse esimehe Taavi Veskimägi hinnangul tuleb kõrvale heita arusaam, et peame lõviosa Eestis tarbitud elektrist ka siinmail tootma.

Kuidas lahendada ummikseis, sest Eesti energiamajanduse kaardid olid laotud sellele, et saame põlevkivielektrijaama ehituseks komisjonilt riigiabi loa?

Eesti energiamajandust ei tohi käsitleda isoleerituna Euroopa Liidust. Kui Eesti paigutada Põhja-Balti ühtse elektrituru konteksti, on lahendused hoopis teistsugused. On suur erinevus, kas teha investeering elektritootmisesse, mis peab olema tasuv umbes 8 TWh elektritarbimise juures, nagu see on Eestis, või umbes 425 TWh juures aastas, nagu see oleks Põhja-Balti ühtsel elektriturul.

Kui me riigiabi luba ei saa, siis laome kaardid ümber nii, nagu ülejäänud Euroopa. Probleemi lahendavad uued ühendused teiste energiasüsteemidega ning turupõhiselt ehitatavad teist tüüpi elektrijaamad, eeldatavasti näiteks gaasielektrijaamad. Gaas kui väikseima CO2 emissiooniga kütus on kogu Euroopas käsitletav sildkütusena, mis liigub fossiilsete kütuste maailmast taastuvenergia maailma.

Meie valitavad elektritootmise lahendused peavad olema vabaturul elujõulised. Tuleb loobuda elektritootmise riiklikust toetamisest. Mõistlik oleks ühtlustada regiooni toetussüsteemid. See peaks hoidma ära ka meie tootjate diskrimineerimise.

Toetus on vaja siduda elektri turuhinnaga nagu näiteks Taanis, mis on sees ka meie elektrituru seaduse muutmise seaduse eelnõus.

Kui kalliks läheb maksumaksjale LNG terminal, mis on eelduseks teie pakutud gaasielektrijaama ehitusele?

Praegu on mõistlik käsitleda elektri ja gaasi varustuskindlust ühiselt. Samas ei ehita keegi alternatiivset gaasi tarneahelat näiteks LNG terminali näol ainult gaasielektrijaama pärast.

Gaasituru liberaliseerimisega tuleb liikuda loogilist rada pidi. Kõigepealt otsustada turu liberaliseerimine, siis on põhjust ehitada uusi gaasijuhtmeid ühest riigist teise, näiteks Eesti-Soome gaasijuhe.

Siis tekib juba piisavalt suur turg. Leedu-Poola ühendus toob meieni ka juba ehitatava Poola LNG terminali mitmed võimalused.

Infrastruktuuri kulud tuleb Euroopa Komisjoni seisukohalt vaadates jagada kõigi nelja kasusaaja riigi tariifidesse. Seega peaks investeeringud nii uutesse ühendustesse, praeguse süsteemi vajalikku tugevdamisesse kui ka terminali jagama sisuliselt Soome-Balti ühtse umbes kümnemiljardilise tarbimismahuga gaasituru peale. Tarbija saab tulevikus tänu sellele parema gaasihinna.

Koalitsioonilepe ütleb, et energiajulgeolek tuleb tagada võimalikult odavalt. Kas julgeolek on ikka odav lõbu?

Odavaim viis tagada energiajulgeolek peitub energiasüsteemide võrgustamises. Näiteks elektrimajanduses tähendab süsteemide ühendamine Euroopa Komisjoni hinnangul orienteerivalt 25 protsenti väiksemat kulu kõigile eurooplastele võrreldes investeeringutega tootmisvõimsustesse isoleeritud energiasüsteemides.

Seega peame endalt ikka küsima, kas on mõistlik koormata tarbijat kahekordselt, esiteks lastes tal kinni maksta ühendused naabritega ning siis veel subsiidiumid konkurentsivõimetutele elektrijaamadele.

Ühiskonnas on teisigi tähtsaid asju peale energiajulgeoleku, näiteks majanduse konkurentsivõime.

Mis kasu oleks mitmekordselt tagatud energiajulgeolekust, kui elektri hind läheks nii kõrgeks, et tööstus kolib Eestis ära?