Mati Pallasma: kas põhjendatud optimism või kontrollimatu avantürism?

Mati Pallasma
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mati Pallasma
Mati Pallasma Foto: SCANPIX

Eesti Energia võtab järjest ette avantüristlikke projekte, ja riik, kes peaks endale kuuluvat ettevõtet kontrollima ja suunama, paistab olevat kõige toimuvaga lapsemeelselt päri, kirjutab kauaaegne Kiviõli Põlevkivikeemia Tehase ja VKG töötaja Mati Pallasma.

Järgnev arutlus puudutab riigiettevõtte Eesti Energia (EE) tegemisi ja valitsuse (valitsusringkondade) suhtumist toimuvasse, st EE tegemistesse. Sellel teemal mõtlema ja arutlema ajendasid üha uued suurejoonelised plaanid, millega hüperaktiivsed EE juhid välja on tulnud ning mis Eesti riigi piiratud võimaluste juures tunduvad rohkem kui kahtlase väärtusega.

Tihti ei jõua üks «suur» mõte ajaleheveergudelt veel kaduda, kui juba on uus platsis. Küll rajame tuumajaama kahasse Leedu või Soomega, küll teeme selle Eestisse, seejärel läheme Jordaaniasse, kusjuures ei saagi aru, kas tehnoloogiat müüma või õlitehaseid ehitama. Eestisse hakkame rajama 22 miljardi kroonist õlitootmiskompleksi, ehitame tohutul hulgal tuulegeneraatoreid ja rajame väikelinnadesse koostööjaamad.

Vahepeal tullakse maa peale ja räägitakse ka vajadusest uuendada Narva elektrijaamade katlaid, tagamaks oma riigi energiavarustatus, kuid siis käib uus pauk – Eesti Energia ehitab Ameerikasse (!) põlevkiviõli tootmiskompleksi tootmisvõimsusega kuni 57 000 barrelit ööpäevas! Maa ja põlevkivi on juba ostetud ning projekteerimisele kuluva kolme-nelja aasta järel ehitatakse see kolme aastaga valmis. Super!

Milles probleem, küsite? Tehnoloogia põlevkivi töötlemiseks meil on, põlevkivi on Ameerikas ja Jordaanias küllaga, las ehitavad. Nii lihtne see siiski pole – põhiprobleem on selles, et seadmeid, mis töötleksid ööpäevas 6000 tonni põlevkivi, pole veel katsetatudki. Esimest alles hakati ehitama, kuid just selliste seadmetega kavatsetakse see õli nii siin kui seal kätte saada. Probleem on kümnete selliste seadmete ehitamises üheaegselt nii Eestis, Ameerikas kui Jordaanias.

Kusjuures tähtaegadest kinnipidamiseks tuleb seda teha ajal, mil esimest seadet alles käitatakse ning seetõttu pole jõutud teha muudatusi ja täiustusi. Nii tehnilisi kui tehnoloogilisi; probleem on nende seadmete mehitamises; probleem on selles, et näiteks Jordaanias vastutab EE Jordaania riigi ees, juhul kui projekti ebaõnnestumine toob Jordaania riigile kahjumeid.

Probleem on selles, et rahaliselt pole need projektid EE-le jõukohased (tegelikult ka Eestile), ja kuna suhtumine näiteks Jordaania projekti on pessimistlik (muide isegi VKG, kes on praegu kindlasti põlevkivitööstuse lipulaev, hindas riski liiga suureks), siis on raske leida investoreid ning on väga võimalik, et lisaks arendusse pandud raha kaotusele tuleb maksta kopsakaid trahve. Pange tähele, kõik need õlitootmisseadmed nii Eestis, Ameerikas kui Jordaanias tahetakse õli tootma panna seitsme aasta pärast – selle on Eesti Energia juhid oma esinemistel välja kuulutanud.

Et mitte jääda oma kriitikas üldsõnaliseks, püüan kahtlusi lühidalt ka põhjendada. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et olen lõpetanud 1965. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi (praegune tehnikaülikool;  kitsam eriala tahkete kütuste tehnoloogia). Pärast lõpetamist töötasin ligi 30 aastat Kiviõli Põlevkivikeemia Tehases (lõpupoole peatehnoloogi ja peainsenerina), viimased kümme aastat enne pensionile jäämist olin vabariigi 2009. a parimas ettevõttes VKG OIL AS direktori abi – seega elementaarseid teadmisi, kogemusi ja silmaringi ning ka põlevkivialast infot peaks justkui jätkuma, st eelnev ja järgnev jutt pole lihtsalt emotsioonide väljaelamine.

Niisiis, probleemidest.

Plaanide suurejoonelisus (Eesti ja EE jaoks). Nagu juba öeldud, on kavas toota USAs 57 000 ja Jordaanias 38 000 barrelit põlevkiviõli ööpäevas, lihtsamalt öeldes vastavalt 9000 ja 6000 tonni. Arvestades õli saagiseks Ameerikas umbes 10% ( Liive hinnang ühes esinemises), on  9000 tonni õli saamiseks vaja põlevkivi ümber töötada ligi 90 000 tonni ööpäevas (!).

Praegu EEs ja VKG OILis juba töötavate põhimõtteliselt samasuguste seadmete projekteeritud ööpäevane läbilask on ainult 3000 tonni põlevkivi, seega oleks selliseid seadmeid USAs planeeritava õlihulga tootmiseks vaja 30 tükki. Jordaanias, kus põlevkivi on tunduvalt orgaanikavaesem, oleks ööpäevase 6000 tonni õli saamiseks vaja läbi lasta koguni ca 120 000 tonni põlevkivi ööpäevas ehk selliseid seadmeid oleks vaja 40 tükki. Suuremaid, ööpäevas 6000 tonni töötlevaid seadmeid, nagu EE esimest praegu ehitab ja milliseid ta lubab ehitada nii USAsse, Jordaaniasse ning lisaks juba ehitatavale ka Eestisse, oleks seega vaja seitsme aasta jooksul püsti panna umbes 35–40. Lõpptähtajaks on igal pool aasta 2018.  

NB! Ühe 6000-tonnise seadme maksumuseks Eestis on planeeritud kolm miljardit krooni, see peaks andma ettekujutuse ettevõtmise suurusest. Ühe sellise monstrumi ehitus kestab vähemalt aasta ja see sisaldab hoonete ehitust, seadmete ja torustike montaaži, automaatika ja elektriseadmete paigaldust jne. Kuid kui kohapeal puudub infrastruktuur?

Tehnoloogilised ja tehnilised riskid. Tegemist pole lihtsalt ehitamisega, tegemist on nüüdisaegsete suurkeemiaettevõtete ehitamise, komplekteerimise, töölepaneku ja projekteeritud võimsusele viimisega. Samas puudub 6000-tonnise seadme puhul ehituste alguseks katsetusfaas. Võimsuse suurendamine kaks korda ei tähenda lihtsalt kaks korda suuremat reaktorit või jämedamat torustikku. Isegi hiljuti Kohtla-Järvel valmis saanud Petroteri-seadme (3000 tonni põlevkivi ööpäevas) omandamine kestab juba teist aastat, kuigi kogemus Narva näol on olemas.

Juba projekteerimise ajal tehti hulgaliselt uuendusi võrreldes töötavate Narva seadmetega, omandamise käigus on lisandunud veel hulgi tehnilisi ja tehnoloogilisi täiustusi, nii põhimõttelisi kui lihtsalt vigade parandusi. Praeguseks on Petroter paljulubavas olukorras, kuid selleks on VKG OILi juhtivspetsialistid olnud rakkes nii ööd kui päevad, nii argi- kui ka puhkepäevadel. Kaua kestab 6000-tonnise seadme omandamine, ei oska keegi ennustada, see võib kesta ka aastaid. Kinnitada praegu, et seitsme aasta pärast on meil 35–40 sellist töötavat seadet, on vastutustundetu.

Rahaline külg. Täpseid kalkulatsioone on võimatu teha, kuid ettekujutust kulutuste suurusjärgust peaks olema võimalik leida. Nagu öeldud, on praegu Eestis ehitatava 6000-tonnise seadme maksumuseks hinnatud ca 3 miljardit krooni, seega kui kõik seadmed saaks kätte Eesti hinnaga, oleks kulutused 35 seadme ehitamiseks ca 105 miljardit krooni.

Ühelt poolt võib oletada, et osa kulusid jääb ära, kuna mahutipargid, põlevkivi vastuvõtu- ja transpordiseadmed jne on mingis osas ühised, teisalt võib oletada, et osa kulusid (tööjõud, materjalid jne) on vähemalt Ameerikas tunduvalt kallimad. Eestis 2018. aastaks valmiva kompleksi kuludeks hindas Liive 22 miljardit krooni, seega koos Jordaania ja Ameerikaga kokku ca 127 miljardit Eesti krooni ehk üle kaheksa miljardi euro ehk peaaegu 1,5 Eesti riigi eelarvet seitsme aasta peale.

Kuid ärgem unustagem kulutusi Eestis EE põhiülesannete täitmisel (uued põlevkivikatlad jne). Vaevalt et eelnevad arvud on näidatud suuremana, kui need tegelikkuses kujuneksid, pigem vastupidi. Võrdluseks olgu öeldud, et ainuüksi  Jordaania projekti üldmaksumuseks on hinnatud 100 miljardit krooni. Jordaania kohta oli eelmise aasta lõpus uudis, et EE-l õnnestus müüa 35% osalusest Aasia firmadele. Need firmad hakkavad tegelema elektritootmisseadmetega. Kuid mis juhtub, kui EE ei jõua valmis oma tootmisseadmeid või nende käikulaskmine jääb venima? Kas tulevad trahvid? On öeldud, et meid, Eesti riigi kodanikke, kõik need kulutused ei puuduta. Kuid kust tulevad sellised kasumid, kes on need investorid ja mille arvel loodetakse saada laene, et katta selliseid kulutusi? Kas kavas on ikkagi elektrihinna pidev ja järsem tõus?

Asukoht, töötajad. Jordaania – infrastruktuurita kõrb, kahtlase kütteväärtuse ja suure väävlisisaldusega põlevkivi. Kui usaldusväärne on Ameerika, kes nafta nimel ja demokraatia egiidi all alustab sõdu. Mõni aeg tagasi «koostöö» käigus patenteerisid ameeriklased meie fenooltooted ning möödus mitu aastat, enne kui saime jälle Euroopas  fenoolidega rahulikult kaubelda. Kuigi ameeriklased peavad praegu põlevkivi kasutamist ebarentaabliks ning tegelevad ainult mingil määral arendusega, kasutavad nad kindlasti ära iga võimaluse targemaks saada. Kes hakkavad Jordaania ja USA seadmetel tööle, kus ja kes nad välja õpetab, pealegi nii lühikese aja jooksul?  Neid läheb vaja palju – ca 100 inimest seadmele, kokku seega 3500–4000.

Kõiki töötajaid, kes nendel seadmetel tööle hakkavad, võib julgelt nimetada spetsialistideks, sest need seadmed on nagu uued autod automaatikat täis topitud. Kõige suuremaks probleemiks saab vajadus tippspetsialistide järele. Kohtla-Järvel on ainult kaks sellise kaliibriga tippspetsialisti (VKG ­OILis), kes on kodus nii teoorias kui praktikas nii tehnilistes kui ka tehnoloogilistes küsimustes, kes on võimelised juhatama ja kooskõlastama seadmete projekteerimist ja tegema ehitusjärelevalvet, kes on võimelised seadet käivitama ning selle tööd juhtima, analüüsima, vigu leidma ja neid ka kõrvaldama, kes on võimelised õpetama välja ITP ja ka töölisi. Vaevalt et Narvaski selliseid asjatundjaid rohkem on. Kust võetakse tippspetsialistid nende ligi 40 seadme projekteerimiseks, ehitamiseks, käivitamiseks, ja veel ühekorraga?

Kes tarnib põlevkivi? Nagu avaldatust paistab, ostis EE Ameerikas põlevkivimaardla. Kes hakkab kaevandama? Kuigi sellest pole kusagil sõnagi, peaks see olema EE kui omaniku asi. Sellisel juhul läheb plaan ikka õige hulluks ja kalliks kätte.

Eesti Energia tegevus sarnaneb laias laastus planeerimatu avantüüriga, põlevkivialaste teadmiste eksport sellisel kujul on aga sulaselge aferism. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, Eesti Energia ülesanne on varustada ettevõtteid ja elanikke elektrienergiaga. Riik, kes peaks endale kuuluvat ettevõtet kontrollima ja suunama, paistab olevat kõige toimuvaga lapsemeelselt päri. Või on tegemist juba tuttava suurustamisega, nagu Eesti viie rikkama riigi hulka, meil on kõik parimas korras, 1000 elektriautot jne. Oo püha lihtsameelsus!

Kuidas edasi?
1.  Kiiremas korras tuleks kaevandused taas lahutada Eesti Energiast, st taastada Eesti Põlevkivi, ja teha seda enne, kui kellelgi tekib jälle soov Eesti Energia erastada kas otse või läbi börsi või kui EE oma ettevõtmiste tulemusena pankrotti läheb. Kui lahutust ei toimu, võib Eesti põlevkivi minna võõrastesse kätesse.

2. Eraldada õlitootmine Eesti Energiast, ja mitte tütarettevõttena, vaid täiesti eraldi seisva riikliku (ja ainult riikliku) ettevõttena. Saagu sellest näiteks Eesti Riiklik Õlitööstus. Praegune EE juhtkond võiks hakata selles ettevõttes oma plaane ellu viima. Kas sellele ettevõttele anda ka õigus know-how levitamiseks (turustamiseks)? Ei usu, selleks oleks rohkem teadmisi vaja.

3. Valitsusel (või riigikogul) tuleks kiiremas korras kaasata Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu, riigikogu vastav komisjon ja komisjonidevälised spetsialistid ning paika panna pikaajaline energeetikaalane julgeoleku ja arenguplaan, mis on EE-le seaduseks. Vastasel juhul võib ilmuda uus messias oma juhitamatute ideedega.

4. Riigikogu peaks kiiresti looma organi riigi finantsjulgeoleku arutamiseks. On tõenäoline, et euro kriisiabi osamakse tuleb maksta täies mahus (ca 1,3 miljardit eurot, st umbes veerand riigi eelarvest), sest meist mitu korda kõrgema elatustasemega lõunapoolsete riikide elanikud peksavad ennem oma riigi segi, kui lasevad alandada oma palku, sotsiaalseid garantiisid jne. Kui siia lisada EE kavatsus kulutada oma aferistlikele plaanidele miljardeid eurosid, on Eesti riik peagi pankrotis. Ja kui nii läheb, siis ei päästa enam ka pensionide vähendamine, siis tuleks vähendada ka (hoidku jumal!) riigiisade palku ja riigikogu kuluhüvitisi. Nii et mõelgem, härrased Toompeal!

P. S. Need ettepanekud haakuvad täielikult koalitsioonilepingu osaga «Energiajulgeolek».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles