Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eesti innukus euroliidus hakkab peagi kätte maksma

9
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kuigi Euroopa Komisjoni regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi juht Marc Lemaître jäi struktuurifondide tulevikust rääkides paljuski diplomaatiliseks, ütles ta välja, et Eesti peab hakkama 2021. aastast arvestama toetuste olulise vähenemisega. | FOTO: Erik Prozes

Eile Eestit külastanud Euroopa Komisjoni regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi juht Marc Lemaître ütles struktuurivahendite tulevikust rääkides, et pärast Euroopa Liitu (EL) astumist on Eesti olnud üks peamisi eurotoetustest kasusaajaid. Pärast 2020. aastat tuleb aga olla valmis suureks muutuseks.

Kohtusite siin olles Eesti rahandusministeeriumi ametnikega. Mis teemadele te keskendusite?

Loomulikult keskendusime Eesti peatsele eesistumisele, mis algab 1. juulil. Ka oli kohtumise eesmärk hinnata, millist mõju on avaldanud ühtekuuluvuspoliitika Eestile pärast ELi astumist. Samuti arutlesime tuleviku üle. Keskendusime ELi tulevikule üleüldiselt, aga vaatasime ka, kuidas arendada edasi ühtekuuluvuspoliitikat (mis juhib Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Regionaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi raha jagamist – toim).

Eestis tuntakse suurt huvi selle vastu, mis saab ELi struktuurivahenditest pärast aastat 2020, kui lõppeb käimasolev toetusperiood. Kuidas toetuste jagamine pärast seda ümber korraldatakse?

Ma loodan, et ei valmista siin pettumust, aga peame selle protsessi kujundamisel järgima teatud loogilist järjekorda. See tähendab, et käimas on ettevalmistused Suurbritannia lahkumiseks EList. Koos sellega alustasime arutelu, millist ELi me tahame nüüd, kui alles jääb 27 liikmesriiki.

Protsess praegu käib ning Euroopa Komisjonina oleme hetkel kuulaja rollis. Osalesin ka täna (eile – toim) pärastlõunal arutelul, kus mind väga huvitas, mida eestlased siin soovivad. Teie soovid määravad selle, mis hakkab alates 2021. aastat toimuma.

Ma saan aru, et struktuurivahendite võimalike ümberkorralduste juures on räägitud sellest, et need riigid, kes on praegu kasusaaja rollis, peavad hakkama eelarvesse rohkem panustama. Kui paljusid riike see puudutab?

Kui me räägime ELi eelarvest, siis Suurbritannia väljaastumine jagab paratamatult kaardid ümber, sest seni on neilt tulnud 15 protsenti ELi SKTst. Korraga oleme palju vaesemad. Peale selle on Suurbritannia olnud ka peamine panustaja ELi eelarvesse.

Kuid ma ei tähtsustaks neid mõisteid – peamised panustajad ja peamised kasusaajad –  üle. ELi eelarve on ühine vahend, mis peab kaasa aitama ühiste eesmärkide täitmisele. Kuigi lõpuks on võimalik lugeda kokku kõiki neid eurosid, mida üks või teine liikmesriik on Brüsselisse saatnud ja kui palju sealt tagasi saanud, ei aita see meid suure pildi mõistmisel.

Näiteks kui me võtame mõne projekti, mida on Eestis ühtekuuluvusfondide abil rahastatud, siis suurendab selle elluviimine ka importi teistest ELi riikidest. Need võivad olla ehitusmaterjalid taristu ehitamiseks, IT-teenused, mis tahes. See ongi viis, kuidas meie ühisturg toimib. Seega, majanduslikus mõttes on kasusaajate ring märksa laiem kui ainult toetusesaajad.

Siiski võib öelda, et tervele hulgale liikmesriikidele ühiseelarvesse panustatava summa suurus kasvab. Kui suur on sellises olukorras tõenäosus, et Suurbritannia ei jää viimaseks EList lahkujaks?

Ma ei näe nende kahe asja vahel mingit seost. Ma ei usu, et Briti inimesed hääletasid referendumil, nii nagu nad hääletasid, sellepärast, et Suurbritannia maksab palju raha ELi eelarvesse. Küsimus on märksa laiem. Nagu ma juba enne ütlesin, ei tohiks liialdada ELi eelarve olulisusega. Iga liikmesriik panustab ELi eelarvesse vaid ühe protsendi oma SKTst.

Need liikmesriigid, kes jäävad ELi, peavad nüüd otsustama, millist kulutaset nad soovivad ELi eelarves näha ning kuidas see toetab nende ühiseid ambitsioone. Seniajani on usutud, et ELi eelarvesse panustamine toob liikmesriikidele rohkem tagasi kui neid vahendeid ainuüksi oma riigieelarve kaudu ümber jagades.

Ma küll ei tea, mismoodi seda nüüd korrigeerima hakatakse, kuid selge on see, et juurdemakstava osa suurus jääb umbes 0,1 protsendi juurde SKTst.

INFOKAST: Marc Lemaître (CV)

  • Pärit Luksemburgist.
  • 1995 bakalaureusekraad majanduses Brüsseli Vabast Ülikoolist.
  • 1996 magistrikraad Euroopa majanduses Euroopa Kolledžist Brugges.
  • 1996 alustas karjääri ELi Luksemburgi esinduses ja töötas seal eri ametikohtadel kuni 2006. aastani.
  • 2006–2007 töötas Luksemburgi välisministeeriumis.
  • 2007 asus tööle Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika voliniku Danuta Hübneri kabinetiülemana. Töötas seal ka pärast volinikuvahetust 2009. aastal.
  • 2010 Euroopa Komisjoni eelarvevoliniku Janusz Lewandowski kabinetiülem.
  • 2013  Euroopa Komisjoni individuaalsete makse haldamise ja maksmise ameti (PMO) juht.
  • Alates 2016. aasta septembrist Euroopa Komisjoni regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi juht.
  • Kõneleb prantsuse, saksa, inglise, itaalia, hollandi ja luksemburgi keelt.

Allikas: Euroopa Komisjon

Aga väikesed liikmesriigid?

Väikeste liikmesriikidega on täpselt sama asi. Kui suur väljaminek saab Eestile olla 0,1 protsenti SKTst? See on täpselt sama, kui Saksamaa hakkab maksma juurde 0,1 protsenti oma SKTst. Sest sellised on meie rahastusreeglid: panused on arvestatud suhtena riigi SKTsse.

Kuid me peame vaatame ka ühiseelarve vahendite jaotust. Liikmesriigid võivad ju öelda, et nüüd, kui Suurbritanniat enam liidus ei ole, ei saa me jätkata endisel kulutasemel. See arutelu on aga alles ees.

Samas rõhutan, et kindlasti ei too see liikmesriikidele väga suuri muutusi summades, mida nad seni ühiseelarvesse maksnud on. Muidugi, kui rääkida ELi eelarve vahenditest ja sellest, kui palju mingid liikmesriigid sealt saama hakkavad, siis seal võivad muutused küll olla märksa suuremad.

Räägime Eestist. Millist mõju hakkavad need muutused avaldama eestlastele?

Kui vaadata asja puhtalt raamatupidamise poolelt, siis on Eesti ELi eelarve järgi üks peamisi kasusaajaid. Ta asub selle nimistu üsna tipus, 3.–5. kohal.

Mõistagi võib Eesti puhul rääkida ka suurest majanduslikust eduloost. Te olete muutunud riigist, mille majanduse arengutase oli alla 50 protsendi ELi keskmisest, riigiks, mille tase on praegu enam kui 75 protsenti ELi keskmisest. See kõik on toimunud vahemikus 2004– 2016 ja seda hoolimata sügavast majanduskriisist 2008–2009. Ning selge on ka see, et mida lähemale jõuab Eesti ELi keskmisele, seda enam väheneb ka Eesti õigus saada struktuurivahenditest toetusi.

Seega, tegemist on täiesti loomuliku arenguga, mis ei sõltu üldse Brexitist. Kindlasti ei pea sellest nägema õnnetust või karistust, et Eestil on nii hästi läinud, kuid solidaarsus on alati olnud üks ELi aluspõhimõtteid.

Eesti majandust mõjutavad palju selle lähimad naabrid. Ühelt poolt Soome, teisalt aga teised Balti riigid, Läti ja Leedu. Kuidas muutub olukord pärast 2020. aastat meie naabritele?

Läti ja Leedu olukord sarnaneb väga palju Eestiga. Ka Läti ja Leedu on ELi jaoks olnud majandustasemete ühtlustamist arvestades edulood. Läti alustas üldse kõige madalamalt tasemelt ja liigub nüüd väga kenasti edasi, jäädes küll Eestile ja Leedule veidi alla.

Olen veendunud, et Balti riigid jäävad ka edaspidi Euroopa Komisjoni erilise tähelepanu alla, et viia lõpuni nende täielik integreerimine ühisturuga. Näiteks pingutame praegu selle nimel, et selle piirkonna riigid oleks ühendatud ühtse energiaturuga, et suurendada teie energiajulgeolekut ja vähendada sõltuvust EList väljapoole jäävast Venemaast. Toetame seejuures igasuguste energiaühenduste loomist lähiriikidega, olgu selleks Soome või Rootsi. Sama on transpordiga, kus me toetame teie täielikku ühendamist ülejäänud ühisturu piirkonnaga.

Majandusarengu mõttes on Soome olukord mõnevõrra teine. Kui rääkida ainult ELi eelarvest, siis Soomele võib see olukord osutuda mõnevõrra teistsuguseks kui Balti riikidele. Küll aga sõltub see põhimõttelistest valikutest, mida ELi tuleviku suhtes lähiaastatel tehakse.

KOMMENTAAR

Siim Kallas, endine Eesti peaminister ja Euroopa Komisjoni asepresident

Siim Kallas kolmapäeval Tallinna Ülikoolis toimunud arutelul. Foto: Liis Treimann

Ma ei räägi rohkem ühtekuuluvuspoliitika või investeerimisfondide sisust, ütlen üksnes, et tegemist on väärt poliitikaga. Kui Euroopas räägitakse sotsiaalsest dimensioonist väga palju, siis minu arvates on see üks kõige olulisemaid sotsiaalseid dimensioone: et jõukamatelt riikidelt jagatakse raha vaesematele riikidele, et nad saaksid oma elatustaset tõsta. Selles mõttes on see (ühtekuuluvuspoliitika – toim) väärt projekt.

Samas on praeguse diskussiooni käigus ja ka Euroopa Parlamendis olnud korduvalt sõnavõtte, et see poliitika tuleks üldse ära lõpetada – kuivõrd selles poliitikas tehakse vigu, kuivõrd ei anta neid tulemusi, mida oodatakse. Eesti peab siin olemas selles mõttes valvel, et selles diskussioonis osaleda ja selle poliitika senise jätkumise eest võidelda. Mis summas see saab olema, seda keegi ei tea.

Tagasi üles