Jaanuari lõpus sai Estonian Air Kanadast kätte oma esimese kauaoodatud Bombardier CRJ900 lennuki. Õhulaev anti üle otse lennukitootja tehases, kuhu lubati tootmist kaema ka väike grupp Eesti ajakirjanikke.
Pilk lennukite Lotte ja Bruno sünnikodusse
2. aprill 2011, 13:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
24. jaanuar 2011 on Kanadas erakordselt külm päev – 20 kraadi alla nulli. Kuigi eestlased võiksid olla sellise miinusega harjunud, ei taha grupp Tallinnast Montreali lennutatud ajakirjanikke ja Estonian Airi esindajaid siiski eriti õues olla, mistõttu oodatakse bussiuste avanemist hotelliakna juures ning esimesel võimalusel joostakse uuesti sooja.
Sõit Mirabelis asuvasse Bombardieri CRJ-tüüpi lennukeid valmistavasse tehasesse kestab Montrealist umbes tund aega. Tegemist on Montreali loodepoolse eeslinnaga, paigaga, kus elab alla 40 000 inimese.
Bombardieri tehas asub kohe linna põhilise atraktsiooni – rahvusvahelise lennujaama – juures. Oma nimele vaatamata ei ole siiski tegemist eriti suure liiklusega lennujaamaga, sest «rahvusvaheliseks» pole see kunagi kasvanud.
Sellegipoolest on õhus mitmeid lendavaid objekte näha. Tegemist on otse tehasest tulnud lennukitega, millega uute omanike piloodid proovilende teevad ning masinat tundma õpivad.
Kui tavapärane vaatepilt lennujaama lähedal on, et lennuk tõuseb rahulikult õhku või maandub, siis siin on näha igasugust trikitamist: lennuk hakkab maanduma, kuid pehmelt asfaldi puudutamise asemel lendab väga lähedalt rajast mööda ning tõuseb jälle kõrgemale.
Järgmisel hetkel on lennuk aga end õhus külili keeranud ning natukene kõrgust kaotades võiks tiivaga maapinda puudutada. Õudne vaatepilt, mis tekitab heameelt, et ise pardal ei ole.
CRJ700, CRJ900 ning CRJ1000 lennukeid tootvas tehases töötab umbes 1000 inimest. Et siia tööle saada, ei pea olema tingimata erialase haridusega. Bombardieri kommunikatsiooniosakonna juhi Bert Cruickshanki sõnul koolitab ettevõte inimesed oma vajaduste kohaselt välja.
Sellegipoolest on suur osa töötajatest juba varasema kogemusega, sest majanduskriisi ajal lasti ümberkaudsetes tööstusfirmades palju inimesi lahti ning lennukompaniil on valik lai olnud, lisas Cruickshank.
Tehas ise on jagatud kaheks osaks. Paremas tiivas asub lennukite kokkupanek ning vasakpoolses värvitakse lennukid nende tulevaste omanike logodega üle.
Fotoaparaadid valmis, tahame alustada tehase ringkäiguga, kui tuleb
uudis, et salvestusseadmeid tehasesse ei lubata – «tahame kaitsta töötajate privaatsust» kõlab põhjenduseks. Lohutuseks lubatakse hiljem jagada ettevõtte enda palgatud fotograafi pilte.
Ringkäiku alustatakse paremast tiivast, kus, nagu öeldud, toimub lennukite kokkupanek. Oluline on märkida, et suurem osa lennukite osadest ei valmistata Kanadas, vaid imporditakse erinevatest Euroopa riikidest, väiksemad elektroonikadetailid osaliselt ka Aasiast. CRJ operatsioonide juht Jean-Guy Blondin, kellega kohtusime lennukikabiiniga kaunistatud koosolekuruumis, ütles, et selle põhjuseks on hind, mis tuleb niiviisi märksa väiksem.
Tehase parem tiib on jagatud kaheks: vasakul toimub kere montaaž, paremal tiibade. Parajasti on kokku pandud üks lennuk ning käsil ühe kere monteerimine. Tiibu, mis võtavad vähem ruumi, on valmistamisel rohkem.
Üpris harjumatu on näha lennukikere ilma istmeteta, põrandata, tiibadeta, värvita ning täidetud erinevate juhtmete ja voolikutega, mille olemasolu tavapärasel lennureisil paljud ei teadvustagi.
Lennuki tiib läbib oma teekonnal kereni mitu etappi, kus igaühes lisatakse vajalikud komponendid. Kui enamikul lennukitel koosneb tiib kahest osast, siis CRJ-mudelitel on see üks suur tervik.
Kere valmides tõstetakse see tiiva keskkohta, kaks osa kinnitatakse üksteise külge ning lennuk transporditakse teise angaari värvimist ootama.
Teises, vasakus tiivas asuvas hallis, on lisaks Estonian Airi värvides CRJ900-le ootamas veel Air France’i ning Iberia tütarfirmade lennukid.
«Konkurentide» lennukitesse ajakirjanikel asja ei ole – veelgi enam, nende olemasolu soovitatakse esmalt üldse ignoreerida.
Küll jääme aga korraks nende ette seisma, kui meie giid pahuralt ühe veel pooleli oleva lennuki juurde marsib ning tiival askeldavat töömeest noomima hakkab. Nähtavasti polnud, kas ajakirjanike juuresoleku või tõesti rangete turvanõuete pärast sugeda saanud töölisel olulist turvavarustust – kiivrit.
Lennukeid on angaaris suhteliselt vähe. Sellegipoolest kiitleb Bombardier, et neil on tellimusi umbes sajale CRJ-mudelile.
Oma osa selles numbris on ka Estonian Airil, mis lisaks jaanuaris kätte saadud kahele, Bruno ja Lotte nimelisele lennukile, on tellinud veel ühe ning omab optsiooni osta veel kaks lennukit.
Ametlikult maksab üks CRJ 900 NextGen 22 miljonit eurot. Mitteametlikult on aga selle hind umbes 30 protsenti väiksem.
Lähiajal plaanib Bombardier tehast laiendada, sest hakkab seal tootma uusi CS-seeria lennukeid, mis mahutavad 110 või 130 inimest. Erinevalt CRJdest on CS-seeria mudelitel mootor tiiva küljes, mitte taga.
Ajakirjaniku reisi- ja majutuskulud katsid Estonian Air ja Bombardier.
Rongidest väikelennukiteni
Kanada ettevõte Bombardier on pigem rongi- kui lennukitootja. Ronge toodetakse 1970ndatest, lennukiäri alustati 1980ndatel, kui osteti väike Canadair-nimeline firma.
Kui rongitootmine asub peamiselt Euroopa pinnal, siis lennukeid valmistatakse kodumaal.
Viimastest kõige kuulsam on tõenäoliselt ärilennukite klassi kuuluv Learjet, mille on endale ühiselt soetanud ka Eesti ärimehed: Nordeconi suuraktsionär Toomas Luman, Tallinna Kaubamaja suuromanik Jüri Käo ja kinnisvaraärimees Margus Reinsalu.
Bombardier ei tooda suuri õhulaevu nagu Boeing või Airbus, vaid keskendub väiksemate, umbes 100 istmega lennukite valmistamisele.
Ettevõtte käive oli möödunud aastal ligi 19,4 miljardit dollarit, 2009. aastal 19,7 miljardit ning kasum vastavalt 0,7 miljardit ja 1 miljard dollarit.
Bombardieri palgal töötab 62 900 inimest ning firmal on 68 tehast 23 riigis.