Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vandeadvokaat: mida ütleb Eesti riik uue maksuga Euroopasse supertehast plaanivale Teslale?

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ameerika Ühendriikides Nevadas asuva supertehase sarnast rajatist plaanib Tesla ka Euroopasse. | FOTO: JAMES GLOVER/REUTERS

Tesla on rajamas Euroopasse supertehast Gigafactory 2 ning mitu riiki on avanud trikoovooru Tesla tähelepanu võitmiseks. On selge, et keegi saab hea õnne korral ühel päeval selgitada Teslale Eesti brändiks olevate rändrahnude tähenduse kõrval ka seda, mis asi on panditulumaks ja mida sellega öelda tahetakse Tesla Eestile, kirjutab arvamusloos advokaadibüroo Sorainen vandeadvokaat Kaido Künnapas.

Olgu meenutatud, et panditulumaksuga plaanib valitsus maksustada kontsernisiseseid nn kasumilaene (tütarühingu kasumi arvelt antavad laenud emaühingule), kontsernikonto kasutamist ja osalema kontserni ühisprojektide rahastamises näiteks garantii andjana.

Vastus Tesla küsimusele saaks olla umbes selline: «Kahe aasta jooksul eeldame, et Tesla korporatsiooni tütar Eestis ja Tesla ise läheb ilmselt pankrotti ja seda laenu tagasi ei maksta, mistõttu tuleb maksusumma riigile tagatiseks anda. Tasuta.» Midagi oluliselt paremat öelda ei oleks – nii jabur, kui see ka ei tundu.

Panditulumaks = välisettevõtete «tõrjevahend»

See näide iseloomustab, kuivõrd kummaline on värskelt valminud tulumaksuseaduse muudatuste eelnõus oleva panditulumaksu kaheosalise idee esimene komponent – kuni kaheaastase kestusega tagatisraha, mida eelnõus on nimetatud maksuks.

Tagatise eesmärk on tagada maksutulu laekumine olukorras, kus maksu kasumilaenult ei ole kahe aasta möödudes võimalik enam sisse nõuda. Panditulumaksu põhiadressaatide – suurkorporatsioonide – osas tundub see küllaltki vähetõenäoline olukord.

Sellest tekib küsimus, miks meil sellist välisettevõtete «tõrjevahendit» küll vaja on? Mida rohkem lugeda selgitusi panditulumaksu vajalikkuse kohta (näiteks Andres Reimeri 17. aprillil Postimehes avaldatud artikkel), seda rohkem hakkab tunduma päevakajalisena küsimus, kas Eesti maksupoliitika hakkab tasahilju eralduma Eesti õigussüsteemist?

Maksupettuste vastu peab võitlema, kuid igasugused sellised meetmed peavad ka vajalikud olema. Sellest lähtuvalt oleks mõistlik meenutada ajaloost paari maksunduse  õppetundi, kus on erinevatele meetmetele pidurit tõmmatud ja millisest võimalusest ei maksaks mööda vaadata ka panditulumaksu puhul.

Õppetund nr 1: kütusekäitlejate tagatise juhtum õpetas, et kõiki ei saa alati ühe vitsaga lüüa

Panditulumaks ehk tagatisraha kehtib valimatult kõigile kasumilaenude andjatele sõltumata sellest, kui rahakad laenusaajad ja laenuandjad on.

Panditulumaksu esimene ja vast sügavaim ebaloogika põhineb eeldusel, et ükski laenusaaja kahe aasta jooksul kasumilaenu tagasi ei maksa ehk kõik kasumilaenu saajad ja andjad – kui maksu tasumise eest vastutavad ühingud – lähevad selle aja jooksul tõenäoliselt pankrotti.

Selline eeldus tuleneb sellest, et kui kasumilaen tagastatakse Eesti tütarettevõtjast laenuandjale kahe aasta jooksul selle andmisest, siis tagastatakse ka panditulumaks. Kahe esimese aasta jooksul ei olegi panditulumaks tegelikult maks, vaid kõige tavalisem tagatis.

Tagatise nõudmine on oma loomult riigi poolt usaldamatuse ülesnäitamine maksukohustuslasele. Panditulumaksu tagatise osaga ehk esimesel kahel aastal näitab riik absoluutselt iga kasumilaenu saaja suhtes üles kahtlust, et sina nüüd küll seda laenu tagasi ei maksa ja pärast pole maksuraha ka tütarühingust enam võtta.

Samas kui ei ole põhjust uskuda, et laen tagasi ei laeku või siis kahe aasta pärast tulumaksu ära ei maksta, siis ei ole ju põhjust ka sellist usaldamatust üles näidata. Seega on panditulumaks vähemalt nende adressaatide suhtes ülereageering.

Riigikohus on kütusekäitlejate tagatiste kontekstis 2012. aastal märkinud, et «on põhjendamatu, et seadusandja on andnud maksuhaldurile õiguse kaaluda nende isikute tagatise vähendamist, kes on kütuseturul tegutsenud vähemalt kolm aastat, leides, et nt kaks aastat kütuseturul tegutsenud ettevõtjate tagatise vähendamist ei või ühelgi juhul kaaluda.»

Kuigi siit võib teha mitu järeldust, siis üheks järelduseks on see, et kõiki potentsiaalseid maksukohustuslasi ei saa kohelda ühtemoodi – igaühel neist on oma «potentsiaal» olla kahe aasta pärast võimetu maksu mitte maksma. Tagatiste määramisel tuleb arvestada iga maksumaksja individuaalse võimekusega.

Teiseks järeldub sellest lahendist, et selline ühe vitsaga löömine maksutagatiste kehtestamisel ei ole päris see, mida meie põhiseaduse koostajad on kunagi seda kirja pannes mõelnud.

Õppetund nr 2: ärme reguleeri seda, mis on juba reguleeritud – nn preventiivsed tõkendid juba võimaldavad tagatiste seadmist ja seda juba olukorras, kui on kahtlus, et maksukohustus võib olemas olla

Nii nagu õiguses, on elus põhimõte, et lahtisest uksest pole vaja sisse murda. Lisaks sellele, et Eesti õiguses on juba piisavalt selged reeglid laenude dividendideks ümberkvalifitseerimiseks olemas, on riigile olemas ka seadusest tulenevad vahendid reageerida maksukohustuslase maksejõuetuse ohule – maksukorralduse seaduse § 136’ toodud preventiivsed tõkendid.

Need võimaldavad määrata tagatist maksusumma tasumiseks, kui tekib põhjendatud kahtlus, et võib-olla on olemas maksukohustus ja võib-olla ei ole maksukohustuslane suuteline seda tagasi maksma. Korduvalt riigikohtus vaagimist leidnud paragrahvina võib öelda, et selle rakendamise osas on viimase kaheksa aasta jooksul teatud selgus kujunenud.

Näiteks peab maksukohustuslane olema tõesti oma tegevusega andnud põhjuse arvata, et ta ei suuda oletatavat maksu tagasi maksta ja alles siis on põhjust tagatisi seadma hakata.

Jääb arusaamatuks, miks ei kasutata maksejõuetusega segunenud maksupettustega võitlemisel juba olemasolevaid lahendusi. Arsenali täiendamine panditulumaksu tagatise osaga ei ole vajalik. Põhiseaduse § 11 ütleb muuhulgas seda, et põhiõiguste piirangud peavad olema muuhulgas vajalikud.

Õppetund nr 3: kui koormame maksumaksjaid preventiivsete meetmetega, siis peaks eelistama kõige vähemkoormavamat, mis oma eesmärgi sellegipoolest täidab

Üldiselt peavad igasugused omandiõiguse piirangud, mida panditulumaks ehk tagatis on, olema võimalikult vähekoormavad. Seda on kinnitatud kohtupraktikas korduvalt. Kui panditulumaks on tagatis, siis võiks sarnaselt kõigi muude tagatise olukordadega ka antud juhul anda maksumaksjatele võimalus pakkuda riigile vähem kulukamaid tagatisi – pangagarantii, käendus või muud sarnast.

Raha hoiustamine kontol on üks kulukamaid lahendusi ettevõtjale ning jääb arusaamatuks, miks on riik eelistanud just ainult raha ja jätnud kõrvale muud võimalused – positiivset mõju riigieelarvele teised tagatised muidugi ei too.

Kokkuvõtteks võib öelda, et panditulumaksu kaheaastane tagatis on ülereageering, kuna selliste maksupettuste võitlemise arsenal on juba olemas. Tesla plaanile Eestisse tulla see kohe kindlasti särtsu juurde ei anna, kui kontserni ühisprojektides ei saa enam tagatisigi normaalsel viisil maksuvabalt anda, rääkimata laenudest.

Tagasi üles