Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Les misérables: Millal tuleb järgmine Prantsuse revolutsioon?

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Giljotiin | FOTO: imago stock&people

Prantsusmaad iseloomustab majanduslik stagnatsioon, poliitiline seisak ja sügavalt pessimistlik rahvas, riik on püsinud sisuliselt muutumatuna juba aastakümneid.

Võim on Prantsusmaal põrganud paremalt vasakule ja tagasi, kuid juba pikka aega ilma suuremate majanduslike reformideta, kirjutab The Economist. Poliitika vanad kalad ei ole suutnud riiki edasi viia, tugevdades ainult paigalseisu ja stagnatsiooni.

Tulemas on presidendivalimised, mis on tõenäoliselt viimaste aastakümnete kõige huvitavamad. Sotsialistlik partei ja vabariiklased on võimu hoidnud Viienda Vabariigi loomisest saadik 1958. aastal, kuid mõlemad võivad kaotada oma positsiooni pärast 23. aprillil toimuvaid valimisi.

«Mässumeelsed» kandidaadid, natsionalistliku Rahvarinde juht Marine Le Pen ja liberaalse liikumise En Marche! («Edasi!») juht Emmanuel Macron võivad vallandada muutuste ahela.

Le Pen ja Macron on vaid järjekordne näide globaalsest tendentsist, et enam ei ole nii oluline parem- ja vasakpoolsuse kui avatud ja suletud maailmavaate vastandumine. Mis tahes tee Prantsusmaa valib, selle järelkajad raputavad tervet Euroopa Liitu, mis kas taaselustab raskustes süsteemi või lõhub selle täielikult.

Radikaalsete muutuste taga on valijate frustratsioon valitseva eliidi suhtes. Sotsialistist president François Hollande on nii ebapopulaarne, et ta ei hakanud uuesti kandideerima. Opositsioonil ei lähe aga sugugi paremini. Vabariiklaste lootused hävisid, kui selgus, et nende juht François Fillon on uurimise all selle eest, et maksis peaaegu miljon eurot maksumaksja raha oma naisele ja lastele töökohtade eest, mida polnud olemas.

Mullu tehtud uuring näitas, et prantslased on kõige pessimistlikum rahvas maailmas. 81 protsenti kurtis, et maailm muutub üha hullemaks paigaks ning ainult kolm protsenti leidis, et asjad lähevad paremaks.

Üüratu riigiaparaat imeb endasse 57 protsenti SKTst. Veerand noortest on töötud ja töötavatest noortest on paljudel vaid madalapalgaline ajutine töö. Vanema põlvkonna stabiilsed ja tasuvad ametid on nüüd vaid unistus. Kõrged maksud ja tugevad regulatsioonid peletavad ka kõik ettevõtlusest huvitatud välismaale, eriti Londonisse.

Enamik probleeme on aastakümnete jooksul üksteise otsa kuhjunud ning kumbki võimuerakond ei ole suutnud või tahtnud neile otsa vaadata. Viimane suur majandusreformi katse oli 1990ndate keskel, kui president Jacques Chirac üritas reformida pensioni ja sotsiaaltoetuste süsteemi. Katse kukkus kokku suurte protesti- ja streigilainete all.

Nicolas Sarkozy tuli võimule küll suurte lubadustega, kuid tema plaanid midagi muuta põrusid 2007.–2008. aasta majanduskriisi ajal. Ühtlasi algas tema ametiaeg ülimalt ebapopulaarse 75-protsendise ülemise tulumaksumäära tutvustamisega. Pärast seda oli ta juba liiga ebapopulaarne, et üldse midagi ära teha.

Kõige selle valguses pole sugugi üllatav, et prantslastel on valitsevast süsteemist kõrini. Nii Macron kui Le Pen kasutavad seda frustratsiooni, lubades suuri muudatusi ja paremat homset. Le Pen süüdistab kõigis hädades väliseid jõude, lubades rohkem isoleeritust, rohkem barjääre ja paremat sotsiaalhoolekannet. Ta hurjutab üleilmastumist ja ründab moslemeid, süüdistades neid töökohtade varastamises ja terrorismis. «Euroopa Liit on ebademokraatlik koletis!» kuulutab Le Pen, kes on lubanud sulgeda riigi immigrantidele, piirata väliskaubandust, vahetada euro välja frangi vastu ja lahkuda EList.

Aastatel 2014–2016 sotsialistide valitsuses majandusministri ametit pidanud Macron lubab täpselt vastupidist. Ta leiab, et Prantsusmaa peaks olema rohkem avatud, seda igas mõttes. Ta pooldab tulihingeliselt võimalikult avatud kaubandust, konkurentsi, immigratsiooni ja Euroopa Liidu tugevdamist. Macroni meelest saaks luua rohkem töökohti töötaja kaitse seadusi leevendades.

Kõigest hoolimata esindavad Le Pen ja Macron lahtiütlemist status quo’st. Macroni võit tähendaks, et Euroopas on veel kohta liberalismile. Le Peni võit muudaks Prantsusmaa vaesemaks, isoleeritumaks ja agressiivsemaks. Prantsusmaa loobumine eurost vallandaks majandusliku kriisi ja hävitaks liidu, mis hoolimata kõigist oma vigadest on üritanud tagada Euroopas rahu ja majanduslikku kasvu viimased 60 aastat.

Tagasi üles