Viljar Arakas: ekspordi peidus pool

Viljar Arakas. Foto: Peeter Langovits.

Teenusmajanduse Koja juhatuse liige Viljar Arakas tõdeb, et teenuste ekspordi suurendamiseks on Eesti ettevõtetel vaja eelkõige teha koostööd.
 

Kujutage ette Eesti riigi piiri. Sealt sõidavad üle autod, rongid, laevad, lennukid. Veetakse inimesi, aga suuremas osas kaupu. Kõik näevad, mida veetakse, ja saavad veetavat käega katsuda.
Nüüd kujutage ette Eesti riigi piiri virtuaalmaailmas. Inimesed suhtlevad telefoni teel, Skype’is, välispartneritega vahetatakse e-kirju, antakse nõu, tehakse tehinguid. Selles maailmas on üle piiride minevat tihti raske näha, veel keerulisem käega katsuda.

Kuidas teisiti kirjeldada juriidilist nõuannet, veebidisaini, piiriülest väärtpaberitehingut või välismaalasele Eestis osutatud tervishoiuteenust? See on nähtamatu eksport ja järjest kasvav majandussuund – teenusmajandus – terves maailmas.

Veidi faktidest. Laenu-kinnisvara-sisetarbimise buumi ja krahhi järgselt oleme suunanud oma pilgud välisturgudele ning sealsetele teenimisvõimalustele. Eestil on möödunud aastast ette näidata muljetavaldav tulemus – Eesti kaupade eksport kasvas 35 protsenti. Enim ekspordivad oma tooteid töötleva tööstuse ja hulgikaubandusega tegelevad ettevõtted, vastavalt 38 ja 14 protsenti.

Kõige väiksema ekspordi osakaaluga on Eestis tervishoiu-, haridus- ja muude teenuste sektor, millest vaid ligikaudu neli protsenti tegeleb ekspordiga. Kõrge lisandväärtusega teenuste ekspordi osas jääb Eesti tugevalt alla Euroopa Liidu keskmisele. Tekib küsimus, miks ei lähe meil teenuste ekspordis sama edukalt kui kaupadega?

Teenusmajanduse sektor teab, et teenuseid on oluliselt raskem eksportida kui kaupu – õigemini leida välis­klienti, kellele teenuseid müüa. Veenda teda just Eesti teenuseid ostma on suurt väljakutset pakkuv tegevus. Ei ole seal ette näidata mõnda masinat või anda maitsta kommi. Lisaks on teenuste eksport raskemini tajutav kui kaupade veeremine üle piiri. Paljudel juhtudel on teenusmajanduse ettevõtted nii-öelda statistiline viga, kelle tegevust statistika majandustegevuseks ei pea (näiteks loomemajandus).

Eesti praeguse arengu nurgakiviks on olnud välisinvesteeringud ehk töökohad rahvusvaheliste tööstusettevõtete tarneahelates. Ärksama meelega eestlased on välisfirmade töövõtted endale selgeks teinud, saanud aru, mida saaks veel efektiivsemalt teha, ja parimal juhul asutanud ise eduka ettevõtte. Osa inimesi nimetab sellist tegevust rehepapluseks, teised aga tarkuseks ja julguseks reageerida majanduses toimuvatele muutustele.

Kui välisomanike rajatud tööstusettevõtted tuuakse siia peamiselt eesmärgiga kasutada odavamat tööjõudu ja tooteid eksportida, siis väliskapitalil põhinevad teenusfirmad rajatakse peamiselt Eesti siseturu teenindamiseks. Vastupidine liikumine – edukas Eesti teenust pakkuv firma murrab välisturule – on kindlasti haruldasem, kuid seda väärtuslikum. Piltlikult öeldes on tegemist liikumisega Eesti liigast otse Euroliigasse, kus tuleb konkureerida kõige nimekamate tegijatega ning olla nendest parem.

Kindlasti tahaksid paljud näidata kohe näpuga riigi suunas ja küsida, et mida on riik teenuste ekspordi suurendamiseks teinud, kuid vastus peitub siiski ettevõtjates endis. Eestlastena oleme me liiga vähese müügi- ja suhtlemiskogemusega ning põhjamaiselt vaoshoitud. Teet Jagomägi on tabavalt märkinud, et Eesti müügimees asub hommikul tööle tulles agressiivselt klienti ootama.

Selleks et teenusmajanduses oma taset tõsta, on kahtlemata vaja head haridussüsteemi, kuid vähemalt sama oluline on välispraktikutelt õppimine. Peame mõtlema, kui atraktiivne meie keskkond talentide meelitamiseks ikkagi on. Juriidiliselt ja vormiliselt on kõik justkui paigas, kuid küsimus on suhtumises. Kas näiteks mustanahaline disainer saaks Tallinnas töötada, ilma et ta kardaks pimedas linnas üksi liikuda? Kas soomlasest tippinsener toidupoe sabas erineb eestlase jaoks nn vodkaturistist? Sugugi vähem tähtis ei ole elamiseks vajalik taristu – kas välisspetsialisti abikaasa leiab Eestis tööd, kas lapse saaks panna rahvusvahelisse kooli, mille aastamaks ei võrduks autohinnaga, kas arstid mõistavad inglise keelt jne.

Vaatamata asjaolule, et Eesti riik on fiskaalpoliitikaga eeskujuks kõigile Euroopa Liidu liikmesriikidele, on laiemalt võttes meil ikka endise  NSVLi tempel otsa ees. Möödunud 20 aastaga on see küll oluliselt tuhmunud, kuid väljaspool võimukoridore suhtutakse meisse jätkuvalt kui arengumaasse. Seda hoolimata Eesti OECD liikmesusest.

See on kuvand, mis õnneks aja jooksul devalveerub ja loodetavasti asendub imetlusega Eesti saavutuste ning seeläbi ka Eesti rahva vastu. Senikaua, kuni eelnimetatud hoiakud alles muutuvad, tuleb meil arvestada, et Eesti ettevõtjad peavad tunduvalt rohkem pingutama, et teenuste turul arenenud lääneriikide ettevõtetega ehk «vanade olijatega» samaväärset rahvusvahelist lepingut saada. Teenuste turul müüakse peamiselt ju usaldust ja kompetentsi.

Ma arvan, et oleme siiski paremas olukorras kui teised sarnase taustaga riigid. Meie ajalooline ja kultuuriline side ning geograafiline lähedus Skandinaaviaga annab Eestile väga olulise konkurentsieelise. Seda nii kaupade, kuid eriti teenuste ekspordi osas.

Eesti möödunud­aastane ekspordiime sai tõeks tänu asjaolule, et Rootsi näitas ELis kõige kiiremat majanduskasvu – uskumatu saavutus ühe arenenud ja justkui seepärast igava riigi kohta. Seega edu, millega oleme harjunud, tuleb meile lihtsamalt kätte kui teistele saatusekaaslastele. Ent samas on tegemist eelisega, mida me ei saa võtta iseenesestmõistetavana ja mille nimel peame pidevalt pingutama.

Teenuste ja kaupade eksport ei ole üksteise vastandid, pigem ei saa üks teiseta ja vastupidi. Postindustriaalses ühiskonnas, kus järjest rohkem annab tooni «Facebooki põlvkond», muutub mugavam elu ja selleks vajalikud teenused järjest olulisemaks. Muutuvast maailmast annab märku ka asjaolu, et ühtegi 2010. aasta kümnest populaarsemast töökohast ei eksisteerinud enne 2004. aastat.

Edukate ärimudelite eluiga lüheneb kogu maailmas, vaatame näiteks Soome Nokia tõusu ja langust. Nokia on küll endiselt maailma suurim mobiiltelefonide tootja, kuid nutitelefoni turul ehk ärisektori kõige innovaatilisemas otsas on Nokia pidanud uutele konkurentidele alla vanduma.

Omamoodi irooniliseks vastureaktsiooniks on just nimelt soomlased loonud Apple iPhone’i rakenduste poe mäekõrguselt kõige edukama mängu Angry Birdsi. Teisalt näitab see soomlaste kadestamisväärset kohanemisvõimet.

Teenuste ekspordi suurendamiseks on Eesti ettevõtetel vaja eelkõige teha koostööd. Need, kes on Eestis kõige teravamad konkurendid, võivad välisturgudel oma teenuseid pakkudes olla suurimad liitlased. Olen seda ise kogenud ja võin kinnitada, et eestlaste omavaheline konkureerimine väheneb mitu korda, kui riigipiir on ületatud.

Näiteks Teenusmajanduse Koja loomemajanduse klastri liikmed võtavad ette ühise reisi Lõuna-Koreasse, et leida sealt kohaliku turu «nr 2» ettevõtteid, kes sooviksid oma toodetega jõuda Euroopasse, kuid vajaksid abi kultuuribarjääri ületamisel. Tegemist on julge ettevõtmisega, mis minu arvates võiks olla eeskujuks ka teistele teenusmajanduse ettevõtetele.

Olen veendunud, et Eesti majandusajaloo lõpp ei saabu koos väliskapitalil põhineva tootmisega. Loodetavasti ei püsi meie odava tööjõuriigi konkurentsieelis igavesti, ning veel rohkem loodan, et seekord kasvavad palgad samas tempos kui tootlikkus. Nii nagu tootmissektorites usaldatakse eestlastele järjest keerukamaid ülesandeid, on sama toimumas ka teenuste sektoris.

Selleks et oma teenustega välisturule minna, vajame rohkem enesekindlust, saavutamise vajadust, ühiseid algatusi ja julgeid, inspireerivaid ettevõtjaid. Ning teenusmajandusele kohta ka Eesti päikese all.