Kummalisel kombel on araabiamaailma rahutused Moskva jaoks üks kahe otsaga asi. Üles lükatud naftahinnad on küll edendanud Vene majandust, kuid autoritaarsete, korrumpeerunud ja ülijõukate juhtide vastu suunatud viha teeb Kremli rahutuks.
Kreml silmitsi «Araabia dilemmaga»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Siin ollakse täiesti uuel moel närvilised,» ütles üks kogenud välismaalasest pankur. «Inimesed kardavad nakatumist.»
Esmapilgul on rahutused õnnistuseks Venemaa toormemajandusele, olles lennutanud naftahinnad viimastel nädalatel 120 dollari lähistele barrelist. Analüütikud ütlevad, et hindade kerkimine võib tõsta Vene majanduskasvu tänavu 1 protsendi võrra vähemalt 5 protsendi peale, mis oleks kõrgeim pärast aastat 2008.
Rahandusminister Aleksei Kudrin ütles esmaspäeval, et Venemaa eelarvepuudujääk, mis finantskriisi ajal tänu suurtele kulutustele tekkis, saab tasa tehtud, kui nafta keskmine hind tänavu 115 dollari juures barrelist püsib. Mõned analüütikud seavad ots-otsaga-kokku-tulemise hinna 100 dollari tasemele lähemale.
Rahvusvahelised investorid on esimest korda alates 2008. aastast Vene aktsiaturule tagasi trüginud, tõstes selle kolme aasta rekordkõrguste lähistele.
Kuigi naftahinnad Jaapani maavärina ja tuumakriisi kiiluvees langesid, on Venemaa turg osutunud paljudest elastsemaks.
Investorid usuvad, et elektrinappus ja Jaapani eeldatav eemaldumine tuumaenergiast võivad mängida Venemaale kätte võimalused tõsta nafta- ja gaasitarneid. Ning Vene terasetootjad võivad lõigata kasu ülesehitustöödest.
Kuid kõrgetel naftahindadel on ka oma varjuküljed. Kergelt sülle kukkunud rikkused võivad uinutada Venemaa taas kriisieelsesse rahulolusse, kujutades endast ühtlasi kiusatust anda tagasikäik reformidele – näiteks korruptsioonivastasele võitlusele ja riigi rolli kärpimisele majanduses.
Kui valitsus kasutab naftatulusid järjekordsete pensioni- ja palgakõrgenduste rahastamiseks – pidades silmas detsembris tulevaid parlamendi- ja tuleva aasta märtsikuiseid presidendivalimisi – siis satub majandus senisest veelgi suuremasse sõltuvusse naftahinnast.
«Juba ongi vähem juttu erastamisprogrammist,» ütles üks kogenud Lääne pankur Moskvas, viidates valitsuse poolt mullu algatatud 32 miljardi dollarilisele riigivarade müügi programmile, mille üks eesmärke oli eelarvepuudujäägi kärpimine.
Maavarahindade üldine tõus on puhunud uut tuult ka oligarhide tiibadesse, tuues õnne tagasi Moskva restoranide, Porsche poodide ja kinnisvaramaaklerite õuele.
Ajakiri Forbes kirjutas möödunud nädalal, et Vene dollarimiljardäride arv hüppas mullu 62 juurest 101 peale. 79 neist elab Moskvas.
Mõned analüütikud on pakkunud, et tegelikult on miljardäre Venemaal veelgi rohkem. Lõhe rikaste ja vaeste vahel aga laieneb üha.
Lähis-Ida ülestõusude taustal võib juhtide loiduse, korruptsiooni ja priiskamise kombinatsioon osutuda ohtlikuks.
Eksperdid arvavad, et Venemaa tingimused erinevad Lähis-Idast tunduvalt. Vaesus pole kaugeltki nii äärmuslik, juhid pole aastakümneid troonil istunud. Elanikkond on aga passiivne ja üha hallipäisem.
Nagu näitavad rahvaküsitlused, on Medvedev-Putini populaarsus jätkuvalt umbes 70 protsendi peal.
Kuid märgid näitavad, et juhtkond on judisema löönud. «Tahriri väljaku sündmused on nn kontrollitud demokraatia idee küsimärgi alla asetanud,» ütles president Medvedevit nõustava liberaalse mõttekoja juht Igor Jürgens. «Välismaalt on signaal vastu võetud... ja kõik reageerivad, Putin kaasa arvatud.»
Sõltumatu Levada keskuse direktor Lev Gudkov ütles, et enamik venelasi peab korruptsiooni pärast toiduhindade tõusu suurimaks probleemiks.
Osalt selle tõttu on Kreml kõvasti karistanud mitmeid kõrgeid õiguskaitsetöötajaid, keda on tabatud priiskamiselt.
Nii vallandati veebruaris FSB juht, kes oma 60 aasta juubeli pidamiseks miljon dollarit laiaks lõi, ütles Jürgens. Putin on aga teatanud, et toetab initsiatiivi sundida ametnikke deklareerima mitte üksnes oma sissetulekut, vaid ka kulutusi.
Gudkov arvab, et seni kuni sissetulekud kasvavad, usub ja usaldab enamik venelasi ikka oma juhte ning seetõttu ei löö viha korruptsiooni vastu eriti tugevasti lõkkele. Mitmed äriinimesed ja reformide pooldajad kardavad aga, et Kremli katsed korruptsiooni ohjeldada ei osutu piisavaks.
«Kõrgeimal tasemel kulutatakse ja tarbitakse niivõrd ohjeldamatult, et see näeb välja nagu Vana-Rooma,» ütles Jürgens.
Copyright The Financial Times Limited 2011.