X-fail paljastab Rail Balticu seni varjatud tõe

Rail Balticu vastane meeleavaldus 26. jaanuaril majandusministeeriumi ees. Protestimiitingul osales üle 300 inimese. Pildil mikrofoniga Igor Gräzin. Foto: Liis Treimann

• Valitsus nägi kuus aastat tagasi senisest palju suuremat omafinantseeringut.
• Senist raudteed lubati arendada Rail Balticuga samasuguste põhimõtete järgi.
• Uue raudtee edu sõltub konteinervedudest ning Soomest ja Loode-Venemaast.

Rail Balticut teravalt arvustanud riigikogu liige Igor Gräzin jäi jaanuaris pika ninaga, kui küsis peaminister Jüri Rataselt 2011. aasta septembris toimunud kabinetinõupidamise ettekannet raudteetrassi rajamisest.

Riigisekretär Heiki Loot keeldus dokumendi avaldamisest, sest majandusministeerium oli kuulutanud selle kümneks aastaks üksnes asutusesiseseks kasutamiseks.

Eelmisel nädalal aga võttis majandusministeerium suurele avalikule huvile viidates valitsuskabineti nõupidamise memorandumilt juurdepääsupiirangu maha.

Just sellel nõupidamisel langetas valitsus otsuse, et edasine 1435 mm standardile põhineva Rail Balticu arendustöö keskendub Eesti Vabariigi piires Tallinna–Pärnu–Riia otsetrassile.

Dokumendist, mida raudteevastased pidasid seni kõige tumedamaid Rail Balticu saladusi varjavaks ürikuks, selgus, et kolme Balti riigi valitsused on saavutanud projektiga märkimisväärset edu.

Kui praegu räägitakse Eesti omafinantseeringust summas 250 miljonit eurot, siis kuus aastat tagasi tegi valitsus ministeeriumidele ülesandeks  otsida lahendused 460 miljoni euro suuruseks omafinantseeringuks.  

Memorandumi aluseks olnud AECOMi uuring prognoosis Rail Balticu trassi opereerimist vahemikus 2025–2054, näidates, et ilma ELi-poolse rahastamiseta oleksid infrastruktuuri haldaja rahavood negatiivsed. Toodi välja, et finantspuudujääk on investeerimiskulude puhul 66 protsenti. «ELi-poolne toetus peaks kolme riigi kohta olema 2,070 miljardit eurot ehk siis proportsionaalselt Eesti investeeringute osas ca 600,3 miljonit eurot. Sellele tuleb Eestil endal juurde lisada ca 460 miljonit eurot omapoolset finantseeringut,» seisis memorandumis.

Olulise faktina selgub, et valitsus sätestas samavõrd tähtsatena Euroopa põhivõrgustikku kuuluvatena nii Tallinna–Tartu–Valga/Koidula/Luhamaa transpordikoridori kuid ka rajatava Tallinna–Pärnu–Riia 1435 mm rööpmelaiusega raudteekoridori.

Prevaleerivaks veomooduseks Rail Balticu trassil oleks konteinerveod. Samas jääb alles ka puistekaupade vedu. Dokument väidab, et Eestile on reisijateveol ja kaubaveol põhjust eeldada Soome ja Peterburi positiivset mõju, sest need vajavad trassi lõuna poole liikumiseks.

Majanduslike põhjendustega selgitati ka kiirraudtee rajamisest loobumist. «Alates kiirusest 250 km/h rakenduvad ELi õiguse kohaselt uute raudteede ehitamisel teised TSI nõuded, mis viivad projekti kulud tunduvalt suuremaks. Üldine seaduspärasus räägib, et mida kiirem ühendus, seda tasuvam on see sotsiaal-majanduslikust vaatepunktist lähtuvalt. Siiski tuleb meil jääda ELi mõistes tavaraudteele mõeldud piiridesse, kuna kiirraudtee tähendab kaubaveo viimist eraldi infrastruktuurile, mistõttu kapitalikulud suureneksid kordades,» seisab memorandumis.

Igor Gräzini kommentaar:

Asi on esimesel pilgul naljakas, sest riigikantselei tegi enda tolaks kaks korda – esiteks, dokumenti asja eest, teist taga salastades ja teiseks seda salastatust maha võttes. Ühesõnaga: poisikesed mängivad «sulisid-ja-võmme». Teistpidi aga... tegemist on musternäitega ametnike-riigi mentaliteedi vastandamisest kodaniku-riigile: paneme igale oma paberile «ametkondliku kasutamise» piirangu peale ja – asi tahe. Tegelikult pole meil õrna aimugi, kui palju valgust vältivat rumalust, vastutustundetust, lohakust, laiskust on meil formaalse «salastatuse» all peidus... Mis puutub Rail Balticu kaasusesse, siis – juhul kui see nüüd on kõik, mis selle kohta kirjalikult olemas on (aga loogika ütleb, et see ei ole kõik – olen Endel Lippmaa kooli mees, kes on läbi käinud MRP avalikustamise saaga!), siis on näha üks järeldus: EV Valitsus ei ole arutanud Rail Balticu ei strateegilisi ega sotsiaal-majanduslikke tagajärgi. Seda, et meil on olemas alaline poliitiline faktor – Venemaa ja seda, et Rail Balticu Pärnu-trassiga lämmatub Kesk- ja Lõuna-Eesti asustus, sotsiaalne keskkond, territoriaalsus. Kaks varianti: kas valitsus varjas ja varjab endiselt midagi olulist või – teine võimalus – ta ei hooli Eestimaa saatusest allpool Paidet.