Mis tunne on lahkuda töölt ja hakata ettevõtjaks?
4. veebruar 2017, 09:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/02/03/6307511t1haa52.jpg)
Kindla palgatööga lõpetamine ja ettevõtjaks hakkamine on paljude jaoks heidutav, kirjutab Telegraph.
Kolm inimest jagavad oma kogemust, kuidas nende hirmudega hakkama saada.
Näiteks aastaid advokaadibüroos töötanud Howard Harrisonil välgatas oma firma loomiseks vajalik äriidee lennujaama turvakontrollis. Ta ootas, millal oma laptopi koti läbivalgustusest kätte saab, kui märkas, et üks kaasreisijatest juba haaras selle. Kõigil olid ühesugused igavad ja koledad laptopi kotid. Harrison otsustas endale ilusama ja huvitavama hankida, kuid sellist kotti otsides selgus, et selliseid polegi olemas.
Nüüd sündis koos sõbraga ettevõte, mis hakkas tegema luksuslikke ja originaalseid aksessuaare pidevalt reisivate tippspetsialistide jaoks. Muidugi ei läinud kõik libedalt, aga tehtud vead andsid väärtuslikke õppetunde. «Võttis aastaid, et ma õpiksin palkama õigeid disainereid ja tootejuhte, » tunnistas Harrison, soovitades enne firma asutamist ka alati põhjalik turuanalüüs teha.
Kiirabist sai kõrini
Kiirabiarstist Chris McCulloughist sai aga hoopis tehnoloogiafirma juht. 2009. aastaks oli ta nii frustreerunud oma tööst, et lahkus ametist selleks, et luua ettevõte, mis valmistab väikeste meeskondade töö korraldamise programme. Ta soovitas kõigil palgatöötajatel, kes tunnevad, et tahaksid pigem ise ettevõtjad olla, sellega kohe alustada ja töölt ära tulla. «Palgatöö kõrvalt pole võimalik seda teha, sa pead olema sellele täielikult keskendunud, » kinnitas ta.
Itaallane õppis abi küsima
Alberto Rosmini oli Londonisse kolides valmis alustama tööd õpitud erialal keskkonnainsenerina, kuid siis avastas ta, et selles suures linnas on ruumi ka ühele itaaliapärase toidu tootjale. Ta alustas veel palgatöö kõrvalt küpsetamist ja sõpradele cateringi tegemist, kuid siis oli aeg küps oma pagarikoja avamiseks.«Minu jaoks oli suurim õppetund hakata oskama abi küsida, » lausus Rosmini, kelle perekond polnud tema plaanist esialgu vaimustuses, kuid on nüüd kõik tema ettevõtmises ühel või teisel viisil kaasa löönud.