Varanduslik ebavõrdsus kütab kirgi nii ühiskonnas kui majandusteaduses. Kui rikkus ja sissetulek on mõõdetavad näitajad, siis ebavõrdsus hinnang, millest võib samas sõltuda ühiskonna tervis. Viimaste poliitiliste vapustuste valguses saab rikkusest ja selle jaotumisest taas põhiteema, kirjutab SEB nädalakommentaaris majandusanalüütik Mihkel Nestor.
Eelmisel nädalal lõi meedias laineid heategevusorganisatsiooni Oxfam teadaanne, mille kohaselt omab kaheksa maailma kõige rikkamat inimest sama palju vara, kui vaesem pool maailma elanikkonnast ehk 3,6 miljardit inimest. Lisaks värvikale võrdlusele, vürtsitas mittetulundusühing teemale keskenduvat analüüsi põhjustega, miks selleni on jõutud – korporatsioonide ja superrikaste mõjuvõim poliitikute üle, maksudest kõrvalehiilimine ja kuritahtlik lihtinimeste palkade alla surumine.
Skeptikutest analüütikud on kahtluse alla seadnud nii lennukad järeldused, kui ka numbrite paikapidavuse. Inimeste vara netosummana hindav lähenemine, muudab suurte võlgadega tööinimese vaesemaks, kui keskmise pensionäri, kel laenukohustused puuduvad. Lisaks ei võta Oxfam’i raport arvesse raha reaalset ostujõudu eri maailma nurkades. Küll omab raport ja reaktsioon sellele märgilist tähendust: pöördeline aeg poliitikas on ebavõrdsuse taas rambivalgusesse tõstnud.
Varandusliku ebavõrdsuse uurimine on majandusteaduses taas populaarne
Varanduslik ebavõrdsus ja vaesus omavad majandusteadusliku uurimisteemana mõistagi pikka ajalugu, kuid viimastel aastatel on tähelepanu sellele taas suurenenud. Seetõttu ei ole üllatav, et Nobeli preemia majandusteaduse alal omistati 2015. aastal Angus Deatonile, kelle uurimistöö just sellele on keskendunud.
Deatonist suuremat kuulsust on avalikkuse silmis võitnud aga Thomas Piketty, kelle uurimistööd kokku võttev teos „Kapital 21. sajandil“ tõusis tõelise bestselleri staatusesse. Piketty annab põhjaliku ülevaate varade ja sissetulekute jaotusest eri ühiskondades üle mitme sajandi ja näitab, kuidas pärast 20. sajandi vapustusi, kui maailmasõjad ja tohutu inflatsioon varade jaotust oluliselt võrdsustasid, on majanduslik ebavõrdsus taas tõusuteel. Piketty üks peamiseid järeldusi on, et vananev ühiskond ja aeglasem majanduskasv suurendavad kapitalilt teenitavaid tulusid ja seeläbi süvenev ebavõrdsus, vajab ohjamist läbi maksusüsteemi.
Kas saame aga olla veendunud, et majanduskasv jääb pikaajaliselt alla kapitalilt teenitavale intressimäärale? Piketty raamat ilmus 2013. aastal, pea aasta enne negatiivse intressimäära kehtestamist hoiustele Euroopa Keskpanga poolt; enamus tema uurimistööst leidis aset ajal, kui raha teenis kontodel kopsakat intressi. Täna levib aina enam mõtteviis, et raha odavnemise taga ei ole vaid keskpankade tegevus, vaid langenud on loomulik intressimäär.
Vananevad ühiskonnad peavad tuleviku tarbeks koguma aina suuremaid summasid. Raha pakkumine on suur, nõudlus kesine ja säästudelt teenitud intressimäär seetõttu madal. Seega ei ole kindel, et kapitaliomanikud rantjee-elust unistada võivad. Samas näitab Piketty uurimus, et kasvanud on ka palgatulust tulenev ebavõrdsus – aina suurem osa kogu palgafondist liigub kümnendiku kõrgemapalgaliste kätte; veel kiiremini suureneb 1 protsendi enim teenivate inimeste sissetulek.
Trendi selgitab osaliselt tehnoloogia kiire areng. Ka Eestis võib hea programmeerija teenida 10 korda enam kui lasteaiakasvataja. Kuldsele 1 protsendile kuuluva sissetuleku kasvu põhjuseks on peetud eriti USAs börsifirmades levivat nö „superjuhtide“ kultuur, kelle andeid ollakse valmis väärtustama tuhandeid kordi enam, kui tavatöötaja panust. Diskussioon, kas ja kuivõrd tuleb neid võite ülejäänud ühiskonnaga jagada, ei ole veel kuigi kaugele jõudnud.
Ebavõrdsus kui taju küsimus
Vaesust mõõtvate indikaatorite poolest on maailm siiski varasemast parem paik. Maailmapanga andmetel on äärmises vaesuses elavate inimeste osakaal kogurahvastikus kahanenud viimase 25 aasta jooksul 35 protsendilt 10 protsendile. Vähenenud on toidu- ja joogiveepuudus ning laste suremus. Varanduslikku ebavõrdsust ei muuda probleemiks aga fakt iseeneses, vaid kas ja kuidas ebavõrdsust tunnetatakse.
Enda tajumine teistest vaesemana tekitab kõrvalejäetust, viha ja pettumust, mis ei mõju ühiskonnale hästi. Empiirilised uuringud on varasemalt kinnitanud ameeriklaste valmisolekut leppida suurema ebavõrdsusega, kuid turbulentsed muutused USA sisepoliitikas on seadnud ideaali Ameerika unelmast kahtluse alla. Kas igast ajalehepoisist ikkagi võib saada miljonär? Euroopas, kus rikkus on jaotunud oluliselt võrdsemalt, tajuvad inimesed ühiskonda jällegi palju ebavõrdsemana, mis väljendub suuremat rikkuse ümberjaotamist taotlevas poliitikas.
Tänuväärselt on sissetulekute jagunemise tajumist ja tegelikku olukorda võrreldud ka Eestis. 2014. aastal Judith Niehuesi poolt avaldatud uuring ebavõrdsuse tajumise kohta kasutab selleks Euroopa sotsiaaluuringu andmeid. Kujutades inimeste jaotumist erinevate sissetulekuvahemike põhjal, moodustub Eesti inimestest sibulataoline kujutis – väga suure sissetuleku teenijaid on vähe, enamus on koondunud keskmise ümber ja mõnevõrra väiksem osa teenib madalat tulu.
Eesti inimeste tajutav hinnang sissetulekute jaotusele on aga midagi tagurpidi T-tähe sarnast – palju väga vaeseid ja vähesed ülejäänud, kes teenivad enam. Hoolimata ebavõrdsuse ulatuslikust tajumisest, ei ole see Eesti poliitikale ehk nii suurt mõju omanud. Samas on rahulolematus hoomatav ja ootamas karismaatilise poliitiku ilmumist.
Tänast populistide esiletõusu vaid majandusliku ebavõrdsusega selgitada on liialdus. Küll on rikkuse ümberjagamine üks lihtsamatest ja arusaadavamatest lubadustest, mida poliitik saab anda. Kas maailm suuremast ümberjagamisest õiglasemaks ja jõukamaks muutub on muidugi omaette küsimus.