G20 kohmetu kommünikee

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
G20.
G20. Foto: POOL/REUTERS

Kommünikee, milles G20 rahandusministrid nädalavahetusel kokku leppisid, on enamjaolt täielik sõnavaht ja tühi loba. Iga teine lause näib lõppevat fraasiga «võttes arvesse riikide erinevaid olukordi».

Ning üritage endale ette kujutada, mida see tähendab: «mitmeharuline raamistik».

Paljud on pettunud, et kohtumisel ei suudetud majanduse disproportsioone korralikult defineerida. Aga ärgu nad – ega ka G20 – parem oma aega raisaku. Isegi kui mõõdupuud lõpuks paika pandaks, ei oskaks keegi nendega nagunii midagi peale hakata.

Et sellised asjad kogu tähelepanu endale tõmbavad, on kahetsusväärne. Sest G20 tõstatas ju ka teisi küsimusi, mis on globaalmajanduse jaoks sama olulised, kuid mille puhul ühisosa leidmine oleks palju tõenäolisem.

Üks selline valdkond on mure toormehindade pärast. Kommünikees palutakse rahvusvahelistel organisatsioonidel G20-le tagasisidet anda, mis konkreetselt hindu üles ajab ning mida võiks ette võtta.

Tegelikult on Rahvusvaheline Valuutafond selle asjaga juba algust teinud.

Oma viimases maailmamajanduse väljavaates jõuab IMF järeldusele, et metallihinnad kerkivad nappuse (ja mitte näiteks vastikute spekulantide) tõttu ning et hinnad on vaid poole mõõnast-tipuni-tsükli peal, nagu neid alates aastast 1850 nähtud on.

Samasugune töö tuleks ära teha kõigi toormete vallas, enne kui vastama asuda. Kui keegi üldse vastata plaanib.

Teine valdkond, kus G20 tõesti paremat koostööd on edendanud, on finantsreform. Totakas palkade, varipanganduse ja reitinguagentuuridega võitlemine tuleks lõpetada. Samas tuleks aga jätkata head tööd rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite parandamise vallas, surudes samuti võimalikult kiiresti läbi Basel III standardite kasutuselevõtu pankades.

Miski ei kindlusta finantssüsteemi ohutust paremini kui nõue tõsta omakapitali osakaalu. Pangad panevad sellele muidugi vastu, kuna aktsiatulud jäävad siis kasinamaks.

Samas peabki G20 keskenduma karmidele lahingutele, mida samas siiski võita on võimalik – ning loobuma katsetest panna sakslasi ja hiinlasi rohkem telereid ostma.

Copyright The Financial Times Limited 2011.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles