Anne Sulling ja Hannu Lamp - rekordilised rahatekitajad

Konkurentsitud liidrid: Anne Sulling ja Hannu Lamp müüsid mullu rohkem kui poole maailma riikide vahel kaubeldud saastekvootidest. Foto: Liis Treimann

Anne Sulling ja Hannu Lamp on teinud viimase aastaga suisa võimatut – nad on toonud kahe peale Eestisse neli miljardit krooni. Sama hästi kui mitte millegi eest.

Madonna, Ameerika meesteõgijast popdiiva, ei tea tänini, millise rahakraani ta oma tunamulluse Tallinna-kontserdiga aitas lahti keerata. Vaevalt teab ta sedagi, et 70 000 kuulaja-vaataja sekka, kelle ta augustiõhtul Tallinna lauluväljakule meelitas, kuulus ka Läti peaminister Valdis Dombrovskis koos abikaasaga.

Eesti saatusele, nagu peagi selgus, kujunes lõunanaabrite noore valitsusjuhi suvine kontserdikülastus vägagi otsustavaks.

Ilm oli ilus, päikseline. Dombrovskis jalutas vanalinnas ja helistas Patkuli vaateplatvormilt Eesti ametivennale. Peaminister Andrus Ansip kutsus oma 15 aastat noorema kolleegi Stenbocki majja, Eesti valitsuse residentsi, kohvi jooma. Ühtäkki helises Dombrovskise telefon. Lühikese lätikeelse kõne lõpetanud, lausus ta Ansipile, et tõepoolest ilus päev – Läti oli just sõlminud uue AAUde müügitehingu.

Ansip, kes oli selleks ajaks olnud ametis tervelt neli aastat ja viis kuud ehk terve igaviku võrreldes Dombrovskise pelgalt viie kuuga, muutus rahutuks. Kus on meie saastekvoodi müügi tulemused, oli ta tõstatanud valitsuses küsimuse.

See, et riik võiks AAUsid, kasutamata saastekvoote, ehk otse öeldes sama hästi kui mitte midagi müües teenida hiigelsummasid, polnud tollal maailmas kuigi levinud äriskeem (vt seletus infokastis). Läti ja Slovakkia, Ungari ja Tšehhi olid üksikud maad, kes sellest umbes aasta-kahe jagu kasu olid lõiganud. Eesti, nagu Dombrovskise külaskäigu ajal paistis, oli tulusast rongist maha jäänud.

Aga Ansip teadis, kelle poole abi järele pöörduda. Ta oli kutsunud nõunikuks Anne Sullingu, kuulsa südamekirurgi Toomas Sullingu tütre, kes oli keskkooli lõpetanud Los Angelese lähedal Californias, õppinud seejärel Massachu-settsis Smithi naistekolledžis ja Prantsusmaa valitsuse stipi toel Pariisis rahvusvahelist majandust ja rahandust ning kaitsnud 1999. aastal kurikuulsaks saanud magistritöö euro ühepoolse kasutuselevõtu võimalikkusest Eestis.

Just toda tööd mäletades kutsus rahandusministeerium Sullingu eelmise kümnendi keskel tollasest Hansapangast riigileivale koostama Eesti eurole ülemineku plaani. See mahtus 35 leheküljele, ent jäi tookord ellu viimata – Eesti inflatsioon oli euronõuete täitmiseks liiga pöörane.

Ootamatu kohtumine
Järgnenud kaks aastat Hansapanga turunduses – pakkuda müügimeeskonnale tuge klientidega suhtlemisel, nagu ta enda ülesandeid kirjeldab – tekitasid Sullingus tunde, et tema isiklik areng on toppama jäänud.

Sedasi võttiski ta tunamullu vastu endise pangaülemuse Tiit Niguli kutse minna tööle tuuleparke ja teisi taastuvenergia tootmisüksusi püstitava-käitava 4Energia palgale. Mis siis, tunnistab Sulling (34), et tollal ei teinud ta vahet vattidel ega voltidel, ampritel ega oomidel.

4Energias sattus ta ootamatult kokku mehega, keda mäletas klass eestpoolt inglise kolledžist, kes oli olnud tema venna pinginaaber, aga keda ta polnud juba 15 aastat kohanud. Talle vaatas vastu Hannu Lamp (36), 4Energia konsultant. Las tema teeb sulle selgeks kõik, mis puutub uude töösse, emissioonikaubandusse, soovitasid värsked kolleegid Sullingule.

Lambi põhienergia kulus toona hoopis Järvamaal 18. sajandist pärit Seidla veski taastamisele, et hakata seal tuule jõul jahu jahvatama. Ta oli 1990ndate keskel õppinud Taani-Eesti ärikoolitusprogrammi raames turundust ja saanud kõigest 22-aastasena Taani Tallinna saatkonna majandusatašeeks.

Saadik lasi tal koostada Eesti energeetikasektori ülevaate – toona kuiv ja igav teema, sõnab Lamp –, mis aga omakorda tõi hiljem ühelt Taani firmalt ette­paneku lüüa kaasa Pakri poolsaarele Eesti esimese tuulepargi rajamises. Selle käigus puutuski ta esimest korda kokku kvoodiäriga.

Kopenhaageni ärikoolis magistrantuuris õppides spetsialiseerus Lamp just emissioonikaubandusele. Järgmise nelja aasta vältel nägi aga oma silmaga, kuidas Venemaal, kus energiasäästu potentsiaal on meeletu, võib ülepolitiseerituse ja bürokraatiaga kõik head algatused pikaks ajaks kihva keerata.

Ripakil hiigelsumma
Niisiis läkitas Lamp ühel talvepäeval kaks aastat tagasi Sullingule sadade lehekülgedeni ulatuva paberikuhja ning soovitas selle üksipulgi läbi töötada.

Nende järgnevast vestlusest mäletab Sulling, kuidas Lamp oli kahjatsenud, et Eesti riik ei ole üldse rahast huvitatud – ta oli öelnud: «Ma ei tea, miks riik ei ole huvitatud AAUde müügist, mis on tasuta käes, kui samal ajal loeme, kuidas Läti neid edukalt müüb.» Ilmselt peituvad põhjused selles, oletab ta tagantjärele, et saastekvoodiäri on keeruline ning väikses Eestis polnud inimesi, kes olnuks sellele piisavalt spetsialiseerunud. Kuid erasektori esindajana polnud tal kuidagi võimalik riikidevahelist kvoodikaubandust edendama hakata.

Sullingu karjäär 4Energias ei kujunenud pikaks. Valitsus võttis uuesti kursi eurole ning peaministri büroost saabus kutse nõunikuks tulla.

Loomulikult ütles ta «jah» – euro ju tema igipõline lemmikteema. Kuid sedapuhku, masu ajal, ähvardas eurole saada takistuseks tõsiasi, et riigi tulud vähenevad, ent kulud on muudkui suurenenud. Küsimus oli selles, kust leida puudujääv summa, mis aitaks riigi rahakotti tasakaalus hoida.

«Saastekvoodid!» turgatas Sullingule pähe. «Kui palju nende eest saab?» küsis ta Lambilt.
Lamp arvutas pisut. Siis andis vastuse: «Kuni kümme miljardit.»

Vaat siis tabas Sullingut järeldus, miks ta rahandusest energeetikasse sattus – et saada teada, kust võiks leida vajaliku rahaallika. Juba samal õhtul kribis ta peaministri büroosse e-kirja, kus andis teada, milliseid üüratuid summasid oleks Eestil võimalik teenida.
Peaministri büroost tuli aga vastus, et nähtavasti on tegemist eksitusega: saaste-kvoot on juba ära jagatud.
Ei, see on hoopis teine kvoot ja teine skeem, seletas Sulling. See, millele büroo viitas, oli erasektori kvoot. (Kvoodiäri on sedavõrd komplitseeritud, et «esimese korraga nagunii ei saa aru», soovitab Sulling üksikasjadesse süüvimisest pigem hoiduda.)

Büroo kontrollis asja järele – ja mida ta avastas: Eestil ongi saastekvoodid, mida saaks müüa. Ülesande neid müüa sai keskkonnaministeerium.

Aga müük ei edenenud. Kohe üldse mitte. Lausa mitu kuud. Kuni Eestisse saabus Madonna, Madonnat kuulama Läti peaminister ja Läti peaministri telefonikõnet kuulma Ansip. Saanud teada, et Eesti saaste-kvoodi müük on läinud seni tulutult, tõigi Ansip mängu Sullingu, kelle kohta ta teadis, et 4Energias oli ta selle valdkonnaga kokku puutunud.

Sulling nõustus appi tulema vaid juhul, kui saab omakorda kaasa võtta Lambi. Sai.
Tõsi, ega riigiisad neilt imet oodanud. Esimese tööettevõtulepingu saastekvootide müügiks sõlmis keskkonnaministeerium Sullingu ja Lambiga kõigest neljaks kuuks. Sest kes teab, äkki ei kanna ka nende pingutused vilja.

Seni oli Eesti püsinud äraootaval seisukohal, et äkki tuleb mõni riik meilt kvooti ostma – aga ei tulnud, sest turul valitseb ülepakkumine, mis on nüüdseks kuni 30 korda müüja kahjuks. Sullingu ja Lambi vedamisel sai võetud agressiivsem hoiak. Läbirääkimised algasid mitme riigi ja Jaapani korporatsiooniga.

Saladuslik äri
Mis moodi kvoodiäri täpselt käib, seda ei saa Sulling ja Lamp üksipulgi kirjeldada. Esiteks, ega konkurendid maga, nii et iga pisiasi, mis välja lekib, võib Eesti huve kahjustada. Teiseks käib ostjatele, kes kauplevad ju maksumaksja rahaga, vastukarva, kui tehingute summad ja üksikasjad peaks kõigile teatavaks saama. Üks müüjariik on näiteks kaotanud igaveseks jaapanlaste usalduse, kui plaanitava tehingu detailid meediasse imbusid.

Edu üheks võtmeks, nagu kinnitavad Sulling ja Lamp, oli sooritada kvoodiäris oma kõige esimene tehing. Eestil õnnestus see eelmise aasta märtsis Austriaga – suuresti tänu tõsiasjale, et austerlastel oli varasem positiivne kogemus tehingust 4Energiaga. Pärast seda kui esimene märk oli maas, järgnesid riburada edukad tehingud Hispaania valitsuse ja Luksemburgiga ning Jaapani ettevõtetega.

See, mida Eesti koos saastekvootidega tegelikult müüb, on usaldusväärsus, väidab Lamp. «Me müüme lubadust, et raha, mille Euroopast või Jaapanist saame, investeerime keskkonnasäästu, eelkõige projektidesse, millega kaasneb süsihappegaasi vähenemine,» lisab ta. Mitte näiteks pensionide maksmiseks, nagu on tabanud süüdistused Ukrainat.

Eesti kvoodiärile on kaasa aidanud seegi, et seda aetakse otse peaministri büroost, mis tagab, et otsused, mis muudes riikides võtavad kuid, isegi aasta, saavad Eesti valitsuses tehtud nädalaga. Et korruptsiooni vähesuse poolest pole teistest Ida-Euroopa riikidest, peamistest kvoodimüüjatest, Eestile vastast.

Et Eesti majanduskeskkond ja valitsus on stabiilsed, priid tõmblustest, mis on viimasel ajal raputanud kas või varem selles äris kadestatud lätlasi. Et Eesti jätab kvoodiostjaile vabad käed otsustamaks, millele nad oma maksumaksjate raha siin kulutada eelistavad. Ja et Eesti annab ostjaile pisiasjadeni aru, kuhu iga kui viimne nende sent on siin läinud.

Kahe peale on Sulling ja Lamp suutnud teha viimase aastaga lausa imet: nad on müünud saastekvoote umbes nelja miljardi Eesti krooni eest. Mullu pärines tervelt 60 protsenti maailma riikide vahel kaubeldud kvootidest Eestist.

Kusjuures trikk pole sugugi selles, nagu müüks Sulling ja Lamp odavalt, alla turuhinna. Selle nõksuga, kinnitavad nad, kuidagi läbi ei lööks. Sest ostjad, väidavad nad, hindavad ennekõike neile vastu pakutavat kvaliteeti.

Lõpuks, kui Sulling ja Lamp olid toonud Eestile esimesed miljardid, õnnestus neil pikendada oma leping keskkonnaministeeriumiga aastani (kuigi läbirääkimistel pakuti vaid kuueks kuuks). Tööd neil järgmiseks kaheks aastaks jagub, sest rohkem kui pool Eesti kvootidest on veel müümata. «Müüme ära!» lubab Sulling. Lamp tõmbab hoogu vähemaks: «Kõike tõenäoliselt ei suuda müüa. Aga me teeme hea tulemuse ka järgmisel aastal.»

Kui Eesti kvoodiäri tuleval aastal ilmselt otsa saab, lubab Sulling, poja ema, hakata uut tööd otsima. Lamp kavatseb pühenduda rohkem veskis jahutegemisele. Ja kolme lapse kasvatamisele.

Raha õhust

Kust tulevad tulusad kvoodid?
Lähtudes Kyoto protokollist, mille eesmärk on piirata väidetava globaalse soojenemise vastu võitlemiseks kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist, on Eesti võtnud kohustuse vähendada aastatel 2008–2012 kasvuhoonegaaside heitkoguseid 1990. aastaga võrreldes kaheksa protsendi võrra.

Kuid pärast NSV Liidu kokkuvarisemist, millega kaasnes keskkonda saastava tööstuse vähenemine, kahanes Eestis kasvuhoonegaaside heitkoguste hulk võrreldes 1990. aastaga märkimisväärselt. Eestil jäi lubatud heitkoguste ühikuid ehk kasutamata saastekvoote üle, mida saab rahvusvahelisel turul müüa teistele riikidele, aga ka Jaapani energia- ja tööstusettevõtetele, kellel on Kyoto protokolliga võetud saaste vähendamise kohustuse täitmisega raskusi.

Kasutamata saastekvoodi müügist saadava raha peab Eesti suunama hiljemalt 2012. aasta lõpuks kokkuleppel kvoodi ostjaga investeeringutesse, millega kaasneb reaalselt kasvuhoonegaaside emissiooni vähenemine, näiteks hoonete, torustike ja katlamajade renoveerimine energiasäästu eesmärgil, energiasäästlikemate sõidukite kasutuselevõtt jms. Kvoodimüügist saadud raha ei tohi kasutada muudel eesmärkidel: ei riigieelarve lappimiseks, sotsiaaltoetuste maksmiseks vms.