Eurorong on sõiduks valmis. Pärast aastatepikkust kõrvalrajal roostetamist on Prantsuse-Saksa vedur taas turtsudes välja ilmunud. Kange hoiab pihus Angela Merkel, kuid aknast paistab ka Nicolas Sarkozy peanupp.
Tere tulemast kahekäigulise Euroopa pardale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hingesugulasi ei saa neist kahest iial, kuid vähemalt sihtjaama suhtes näib kokkulepe olevat saavutatud. Jaama nimi: Euroopa majandusvalitsus.
Paigaltvõtmine on kuidagi raske. Euroopa Liidu puhul on see tavaline asi.
Nimelt tahavad Saksa kantsler ja Prantsuse president oma värskelt remonditud rongi taha vaid 17 vagunit rakendada, kuigi Euroopa Liidus on neid ju 27. David Cameroni Briti kabinet oleks küll täiesti rahul, kui saaks perroonil seista ja hüvastijätuks lehvitada. Poola, Rootsi ja teised mitte-ühisraha-maad on aga kahekäigulise Euroopa väljavaatest sügavalt häiritud.
Euroala kriis pole kaugeltki läbi. Viimasel ajal on turud suhteliselt rahulikud püsinud, kuid poliitikud oleksid väga rumalad, kui nad puhkepausi lahenduseks peaksid. Võlakirjaturgude tootlused peaksid neile meelde tuletama, et ühisraha ei ole mullu kaotatud usaldust veel tagasi võitnud. Kaugeltki hea pole ka Euroopa pankade tervis.
Kreeka ja Iirimaa võivad veel vabalt oma võlakoorma all põhja minna. Portugal võib abi vajada. Avalikud deklaratsioonid, et riikide maksekatkestused on välistatud, varjavad poliitikute südameis pesitsevat muret. Rahandusministrid hoiavad pöialt, et Hispaania on suutnud piisavalt puudujääki kärpida, et püstitada tulemüür väikeste ja suurte majanduste vahele.
Merkeli plaanid euroriikide jaoks uus konkurentsivõime pakt kokku panna – sünkroniseerides kõike alates riigivõla piirangutest ja maksumääradest kuni pensioniigade ja hariduslike kvalifikatsioonideni – on Sarkozy pitsati alla saanud. Mujalt kostab vastumeelne aplaus.
Mõnede meelest tungivad ettepanekud liiga sügavale riikide majandusotsustesse. Belgia ei taha loobuda indeksiga seotud palkadest; Iirimaa leiab, et madalatest ettevõtlusmaksudest loobumine võrduks enesetapuga. Teiste meelest on pakett pigem segav faktor, mis viib tähelepanu kõrvale pakilisema vajaduse pealt: Euroopa finantsstabiilsuse fond ootab remonti ja rohkem väge.
Merkel ise üritab samal ajal ikka ja jälle vältida tõsist diskussiooni kontinendi (loe: Saksamaa) pankade hapra seisundi üle.
Ühesõnaga: enne, kui vedur hoo sisse saab võtta, tuleb oodata nii mõnegi punase tule taga.
Samas on poliitilise atmosfääri muutus Berliinis-Pariisis oluline. See jätab mulje, et asjaga tegeletakse. Oligi ju mullune eurokriis osaliselt panus sellele, et valitsused ei suuda midagi otsustada. Seega on Saksamaa ja Prantsusmaa ühistegevusel kaalu.
Pärast seda, kui Helmut Kohl enam kui kümne aasta eest kantsleriameti maha pani, on kahe riigi suhted olnud enamjaolt halvad. Merkel ja Sarkozy ei ole vastastikkust põlgust ka kunagi varjata üritanud. Kuid poliitilised pakilisused pakuvad omamoodi energiat. Eurost kumbki lahti lasta ei taha. Seega pole koostööst pääsu.
Mullused arvukad soperdused ja kõhklemised tõstatasid suure küsimärgi, kas kontinendi liidritel ikka piisab poliitilist tahet. Ühe Euroopa Keskpanga juhatuse liikme sõnutsi lähenes Merkel turgudele kui teoreetilise füüsika professor.
Ühtlasi kõlas kantsler üha enam Margaret Thatcheri moodi, tõrkudes Euroopa asja nimel Saksa raha mängu panemast. Sarkozy oli tõeline energiapomm, samas praktiliselt ilma suunatajuta.
Piiramisrõngas euroriigid olid aga väga mossis, kui juttu tuli kasinusmeetmetest.
Nüüd on debatil teine «saund». Merkel on pannud paika tingimused, mille puhul Saksamaa ühisraha edasi toetab. Kõigile nad küll ei meeldi, kuid Berliin võtab euro kaitsmist kui oma fundamentaalset riiklikku huvi – isegi mõnede saamatute partnerite väljaupitamise hinnaga.
Kõige ilmsemalt kahjustaks eurotsooni lagunemine Saksa majandushuve – eksport naabritele varjutab jätkuvalt müüki Hiinasse.
Aga on ka üks teine dimensioon. Euroopa integratsioon on juba üle poole sajandi Saksa välispoliitikale pidepunkti pakkunud. Selle keti läbiraiumine oleks väga pöördeline otsus.
Olgem ausad. Merkel ei kavatse aktsepteerida vahetuskaubana föderaalset eelarveliitu, milles tema maksaks kinni eksiteele sattunud Vahemere klubi liikmete arved. Kuid ta tunnistab nüüd, et euro alalhoidmiseks on vaja majanduse tihedamat koordineerimist – ja poliitilist järelevalvet – mida Prantsusmaa ammust aega on ihanud. Selle asemel, et Euroopa majandusvalitsusele vastu seista, on ta otsustanud selle ise defineerida.
Ühtlasi on kantsler leppinud sellega, et eurotsooni liidrid tagavad rahaliidule tugevama poliitilise formaadi, pidades seitsmeteistkümnekesi regulaarselt tippkohtumisi. Praegu saavad sõltumatult suurematest 27-kohtumistest omavahel kokku vaid rahandusministrid. Prantsuse-Saksa plaan oleks selline, et enne tavapäraseid ELi tippkohtumisi tuleksid alati kõigepealt kokku eurogrupi riigipead ja valitsusjuhid.
Oma järeleandmisi on teinud ka Sarkozy – suuremaidki kui Berliin. Kui juba Saksamaa ei saa endale eurost loobumist lubada, siis Pariisi jaoks näib see raha olevat lausa eksistentsiaalse tähtsusega. Rahaliit ongi Euroopa.
Euro lagunemine oleks enam, kui lihtsalt Saksamaad Euroopaga ühendavate sidemete otsustav nõrgenemine. See jätaks Prantsusmaa ilma viimasest poliitilise juhirolli natukesest, mis talle veel alles jäänud on. Pariisis räägitakse, et Berliin pööraks siis taas pilgu ida suunas Venemaa poole ja keskenduks oma uutele eksporditurgudele Hiinas.
Mis veel hullem, Prantsusmaa võiks avastada end mahajäetuna Euroopa teise liigasse, Itaalia ja Hispaania seltskonda. Ei pea olema Gallia uhkuse ekspert, et ette kujutada, millist õudust selline väljavaade Pariisi eliidile tähendaks.
Pigem – mõtleb Prantsusmaa – olgu Saksamaa siis pealegi ise «majandusjuht». Oma nagistamist neil ju Merkeli ettepanekutega on. Kuid tundub, et Sarkozy on enda jaoks ära otsustanud, et Saksa euro on palju parem kui elu ilma eurota.
Kuhu jäävad sellel pildil eurovälised riigid, pole veel päris selge. Sel nädalal käsikäes Poolat külastanud Saksa kantsler ja Prantsuse president kinnitasid poolakatele ja teistelegi, et täielikult välja neid ei jäeta.
Aga eurokriisi põhjustatud poliitiline jõnksatus on igatahes olnud võimas. Uimasevõitu see vedur küll on, aga liikuma ta läks. Venivillemid ja sabassörkijad jäävad ilmselt maha.
Copyright The Financial Times Limited 2010.