Swedbank: Eestisse indeksfondide abiga investeerida ei saa
16. oktoober 2016, 12:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pensionifondide investeeringute ja tasudega seotud arutelus püütakse kohati jätta mulje, et üheaegselt on võimalik saavutada kahte eesmärki: esiteks madalate tasudega odav ja likviidne n.n passiivselt juhitud pensionifond ehk indeksfond, ja teiseks pensionifondide suuremad investeeringud Eesti majandusse. Tegelikult on need eesmärgid teineteist sisuliselt välistavad, kirjutab arvamusloos Swedbank Investeerimisfondid AS juhatuse esimees Kristjan Tamla.
Kas indeksfondide võidukäik on igavene?
On tõsi, et indekstüüpi fondid on viimastel aastatel teinud laias maailmas võidukäiku. Nii näiteks on Bank of America Merrill Lynch andmetel investeeritud passiivselt juhitavatesse fondidesse alates 2002. aastast kokku 1,4 triljonit USA dollarit, samal ajal on aga aktiivselt juhitud fondidest lahkunud 1 triljon USA dollarit.
Selliste fondide võidukäiguga on kaasas käinud ka mitmed kõrvalnähud. Nii näiteks tähendab investeeringute liikumine passiivselt juhitud fondidesse seda, et raha on lõpptulemusena jõudnud maailma kõige suurematesse ja likviidsematesse aktsiatesse ning suurima võlakoormusega riikide ja ettevõtete võlakirjadesse.
Ei tasu unustada, et viimase 25 aasta jooksul on pjedestaali tipus olnud erinevatel hetkedel erinevat tüüpi fondid. Enne suurt finantskriisi olid näiteks väga populaarsed nn hedge fondid. Kriisiga aga ilmnes, et nendes peituvad suured riskid, millega tõusueufoorias polnud keegi eriti arvestanud. Seejärel kasvas oluliselt rahaturufondide ehk lühikese tähtajaga võlakirjadesse investeerivate fondide populaarsus. Täna, kus väga paljude võlakirjade intressid on negatiivsed, on investorid nendest fondidest kiiresti pagemas.
Kas tänane indekstüüpi fondide populaarsus on tekitanud uued ja seni veel tajumata riskid, näitab vaid tulevik. Samas olen veendunud, et lisaks rahapoliitilistele stiimulitele on just selliste fondide suur populaarsus üheks põhjuseks, miks suuremate võlakirjade (loe: suurema võlakoormusega riikide ja ettevõtete) ja aktsiate hinnad on täna kerkinud ajalooliste kõrgtasemete lähedale.
Eesti investeeringud ei sisaldu üheski indeksis
Miks siis on indeksfondid vastuolus Eestisse investeerimisega? Väga lihtne: mitte ükski Tallinna börsil noteeritud aktsia ega siinse ettevõtte võlakiri (riigivõlakirjad Eestil teatavasti puuduvad), rääkimata siinsest kinnisvarast või metsamaast, ei kuulu ühegi investeeritava rahvusvahelise indeksi koosseisu. Teisisõnu tähendab see seda, et Eesti varadesse indeksfondide vahendusel raha paigutamine ei ole isegi teoreetiliselt võimalik.
Arvestamata pangahoiuseid, on Eesti pensionifondid investeerinud Eesti majandusse (aktsiatesse, võlakirjadesse, kinnisvarasse, metsamaasse) täna enam kui 200 miljonit eurot. See on pea poole rohkem kui näiteks 2015. aastal välisettevõtted Eestisse otseinvesteeringuid tegid. Kas seda on vähe või palju, on raske objektiivselt hinnata. Ühed arvavad, et Eesti pensionifondid peaksid meie majanduse ja kapitaliturgude arengus märksa jõulisemalt osalema. Teised jälle väidavad, et pensioniraha ongi mõistlik kodumaisest majandusest lahti siduda. Selge on aga see, et indeksfondidesse investeerimisel liigub pensionifondide raha Eesti majandusest välja. Sellel nädalal tegid Eesti kaks suurimat pensionifondide haldurit Swedbank ja LHV märkimisväärse investeeringu Eesti metsamaasse. Indeksfondidesse investeerides pole sellised rahapaigutused kuidagi võimalikud.
Keegi meist ei oska öelda, kas järgmistele aastakümnetele ette vaadetes on mõistlikum Eesti pensioniraha täielik investeerimine indekstüüpi lahendustesse või saavad pensionifondid osaleda ka Eesti majanduse ja finantsturgude arengus. Mõlemat korraga pole kahjuks saavutada võimalik.