Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Nobeli majanduspreemia tõi lepinguteooria

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Massachusettsi Tehnoloogiaülikooli majandusprofessor Bengt R. Holmströmi lepinguteooria alane teadustöö ulatub juba 1970. aastatesse. | FOTO: AFP

Eile avalikustatud Rootsi Teaduste Akadeemia otsuse järgi on tänavused Nobeli majanduspreemia laureaadid Oliver Hart ja Bengt R. Holmström, kes pälvisid auhinna oma panuse eest lepinguteooria arendamisse.

«Nüüdisaegset majandust hoiab koos loendamatu hulk lepinguid. Harti ja Holmströmi loodud uued teoreetilised instrumendid on väärtuslikud reaalmaailma lepingute ja institutsioonide mõistmisel ning lepingute koostamise võimalike kitsaskohtade märkamisel,» põhjendas Rootsi Teaduste Akadeemia tänavust laureaatide valikut.

Mõlemad majanduspreemia pälvinud mehed on Euroopa taustaga, ent on veetnud ka märkimisväärse osa oma karjäärist USAs. 1948. aastal Londonis arstiteadlaste perekonda sündinud Oliver Hart sai doktorikraadi USA Princetoni ülikoolist aastal 1974. Viimased 23 aastat on Ühendriikide kodakondsuse võtnud Hart töötanud majandusprofessorina Harvardi ülikoolis. Lepinguteooria vallas pärineb tema oluline panus teadustöösse 1980. aastaist, mil ta asus uurima poolikuid lepinguid, kus keskne küsimus on see, millisel lepingupoolel ja millal on õigus teha lepingus muudatusi.

Bengt R. Holmström sündis 1949. aastal Helsingis ja omandas doktorikraadi USAs Stanfordi ülikoolis 1978. aastal. Alates 1994. aastast on Holmström majandusprofessor Massachusettsi Tehnoloogiaülikoolis (MIT), kus varem õpetas ka Hart. Holmströmi lepinguteooriaalane teadustöö ulatub juba 1970. aastatesse, mil ta tõestas, kuidas peamine toimija (näiteks aktsionärid – toim) peaks koostama optimaalse lepingu agendile (näiteks tegevjuht – toim), kelle tegevus on peamise toimija eest osaliselt varjatud.

Lisaks eri lepingupoolte vaheliste suhete mõtestamisele tegeleb lepinguteooria ka omandisuhetega.

Holmström oli ka aastatel 1999–2012 Nokia nõukogu liige.

Nobeli majanduspreemia komitee esimehe Per Strömbergi sõnul on tänavuste laureaatide uurimisvaldkond majandusteaduses väga oluline. «Lepingud on majanduses fundamentaalsed. Üks küsimus, mida lepinguteooria paremini mõista aitab, puudutab tippjuhtide palkasid ja preemiaid – et need oleksid tasemel, mis ei viiks firmades valede otsusteni,» rääkis ta.

Lisaks eri lepingupoolte vaheliste suhete mõtestamisele tegeleb lepinguteooria ka omandisuhetega. «Mida ja kuidas erastada on samuti lepinguteooria abil seletatav,» märkis Strömberg. See tähendab muu hulgas küsimusi, kas avalike teenuste pakkujad, näiteks koolid, haiglad või vanglad, peaksid kuuluma riigile või olema erakätes, ja kas õpetajatele ja meditsiinitöötajatele tuleks maksta fikseeritud või tulemuspõhist palka.

Lepinguteooria igapäevaelus

Tavatarbija jaoks on lepinguteooria tähtis igapäevatehingutes. «Näiteks mõtlevad paljud inimesed, miks ei kata kindlustusfirma kunagi auto maksumust täies ulatuses, vaid ainult teatud piirini. Lepinguteooria seletus kõlab, et kui kataks, poleks auto omanikul enam erilist ajendit sõiduki uksi lukustada, sest igal ajal võib kindlustuselt uue auto saada,» selgitas Strömberg.

Harvardi ülikooli professor Oliver Hart loeb pärast Nobeli majanduspreemia võitmist õnnitlevaid e-kirju. Tema oluline panus teadustöösse pärineb 1980. aastaist, mil ta asus uurima poolikuid lepinguid. / Reuters

Oliver Hart uuris ettevõtete juhtide tasustamist. Muu hulgas näitas ta, et juhtide tasustamine tuleks siduda ettevõtete pikaajaliste tulemustega.

«Kõrge riskiga majandusharudes peaksid palgad olema pigem fikseeritud, stabiilsemates keskkondades aga pigem tulemustest sõltuvad,» vahendas Reuters.

2008. aasta Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman ütles sotsiaalmeedias, et Hart ja Holmström väärivad kindlasti preemiat. Tema esimene mõte olevat olnud, et kas neil tõesti ei olegi seda veel, vahendab Bloomberg.

Eilsest auhinna teatamise pressikonverentsist videosilla vahendusel osa võtnud Holmström ütles, et temast sai lepinguteooria arendaja ja üleüldse majandusteadlane üsna juhuslikult. «Mul vedas väga, et tollal, kui ma Stanfordi vahetusõpilaseks tulin, tegeldi seal sedavõrd huvitava teemaga,» lausus nobelist. Ühtlasi avaldas ta heameelt, et sai preemia kahasse Hartiga, keda nimetas oma lähedaseks sõbraks.

Ootas varavalgel telefonikõnet

Hart ütles ajakirjanikele, et ärkas esmaspäeva hommikul juba enne kella viit, mõeldes, et kell on juba liiga palju, et auhinna pälvimisest teatavat telefonikõnet saada. «Siis õnneks telefon helises,» rõõmustas mees.

Nobeli majanduspreemia suurus on kaheksa miljonit Rootsi krooni (830 000 eurot), mis jagatakse mõlema laureaadi vahel võrdselt. Esimest korda anti Rootsi keskpanga asutatud auhind välja 1969. aastal, mil selle pälvisid Ragnar Frisch ja Jan Tinbergen. Hilisemate laureaatide hulka on kuulunud veel Milton Friedman, John F. Nash jr, Joseph Stiglitz ning Paul Krugman.

Kommentaar

Jüri Sepp / Margus Ansu / Postimees

Jüri Sepp, Tartu Ülikooli majandusprofessor

Taas on tähelepanu alla sattunud institutsioonide tähtsus majanduses, seekord erainstitutsioonide ehk lepingute kaudu. Jutt on inimeste omavahelise koostöö korraldamisest selliselt, et kõik saaksid maksimaalselt kasu. Enamgi veel – jutt on selliste raamide loomisest, mis teeb koostöö üldse võimalikuks. Selle teema üldiseks nimetuseks on praeguses majandusteaduses lepinguteooria.

Miks siis vajab koostöö spetsiaalseid tagatisi ja stiimuleid? Eramajanduses on põhjustena enim tähelepanu leidnud asümmeetriline informatsioon ja partnerispetsiifilised investeeringud. Viimased on sellised investeeringud, mis on tulusad vaid kindla äripartneriga. Mõlemad võimaldavad raamistamata suhete korral ühel partneril teisel nahka üle kõrvade tõmmata. Esimesel juhul saab seda teha ärisuhte asjaoludest paremini informeeritud pool. Ta saab oma infoeelist kasutada kas enne või pärast tehingut. Tehingujärgselt jõuame moraaliriski probleemi ja agenditeooria juurde, mis viib meid just tänavuste laureaatide tegemiste juurde. Nende teemaks ongi, kuidas kujundada lepinguid, mis välistaksid infoeeliste kuritarvitamist ja looksid stiimulid ühise kasu suurendamiseks.  Üks olulisemaid rakendusi on siin näiteks, et ettevõtete omanikud määraksid palgalistele juhtidele tulemustasu.

Siiski tõstaks ma Oliver Harti puhul esile pigem tema uurimusi seoses teise tõkkega viljaka koostegevuse teel. Nii mõnigi kord võivad spetsiifilised investeeringud viia ühe partneri sõltuvusse teisest. See loob teisele partnerile nii võimaluse kui ka kiusatuse seda sõltuvust ära kasutada, näiteks üha uute hinnaläbirääkimiste kaudu. Paraku pole siingi ohustatud ainult nõrgema poole kasud. Ratsionaalsed indiviidid jätavad maandamata riskide korral vastavad, iseenesest tootlikud investeeringud tegemata. Nii saab kahju ka tugevam pool. Ratsionaalsuslõksust pääsemiseks oleme jälle sobivate institutsiooniliste raamide otsinguil. Olen ühte Harti teemakohast mudelit, kus lahenduseks on suhteleping ehk lihtsalt öeldes sõbrasuhe, juba paar aastakümmet majandustudengite õppetöös kasutanud.

Kokkuvõttes tuleb tänavuste laureaatide tööst välja, et puhas ja anonüümne turg ei tööta alati parimal võimalikul moel, vaid seda tuleb peale avalike täiendada ka erainstitutsioonidega.

Tagasi üles