Ministeerium: Euroopa Liidu uued maksureeglid arvestavad Eesti omapäraga (1)
13. september 2016, 17:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahandusministeeriumi hinnangul saavutas Eesti juunikuus peetud läbirääkimistel Euroopa Liidu (EL) 2019. aasta alguses jõustuva uue maksudirektiivi üle selle, et direktiivi viidi sisse mitu siinse tulumaksusüsteemi omapära arvestavat erandit.
«Eesti oli algusest peale vastu direktiivi asendusklausli artiklile, kuna see oleks sundinud riiki maksustama kolmandatest riikides pärit kasumeid, mis on legitiimsed ja mida riik ei soovi maksustada. Samuti oleks asendusklausel tekitanud äriühingutele motivatsiooni struktureerida omandiõigust läbi madala maksukoormusega EL-i riikide,» rääkis rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorov teisipäeval toimunud Ernst & Youngi (EY) maksukonverentsil.
«Asendusklausli artikliga soovib Komisjon tagada, et madalalt maksustatud kasumid, mis sisenevad EL-i kolmandatest riikidest ja ei ole teenitud sealsest aktiivsest majandustegevusest, ei saaks üheski liikmesriigis nautida topeltmaksustamise vältimisel välistusmeetodit, vaid langeks tasaarvestus- ehk krediidimeetodi alla. See tähendab, et sisenemisriigi maksumäärast puudujäävat osa tuleks alati juurde maksta, välja arvatud siis, kui liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel on sõlmitud maksuleping,» kirjutas Jegorov juunis rahandusministeeriumi kodulehel.
Vastu olemiseks on tema sõnul põhjuseid palju. «Esiteks direktiiv sätestab, et kolmanda riigi maksumäär on madal, kui see on vähem kui 40 protsenti kasumi sisenemise liikmesriigi maksumäärast. Sellise reegli korral ei saa loomulikult enam rääkida tervet EL-i hõlmavast koordineeritud lähenemisest, sest see, kas kolmanda riigi maksumäär on madal või mitte, sõltuks sellest, millise liikmesriigi kaudu kasum esimest korda EL-i siseneb,» märkis Jegorov.
«Seega probleemi lahendamise asemel peidaks direktiiv seda probleemi enne kõrgema maksumääraga liikmesriiki sisenemist mõnda madalama maksumääraga liikmesriiki, kust edasi on seda võimalik EL-i sees maksuvabalt ringelda. Kui sisenemise liikmesriigi enda maksumäär on 10 protsenti, siis on madalaks maksumääraks tema kaudu sisenemisel 4 protsenti. Kui aga sisenemise liikmesriigi maksumäär on 35 protsenti, peetakse kolmanda riigi puhul madalaks maksumääraks 14 protsenti, mis on kõrgem kui mitme ELi enda liikmesriigi maksumäär,» kirjeldas Jegorov toona võimalikku skeemi.
Eesti sai veel õiguse mitte lubada viieaastast perioodi väljumismaksu maksmiseks, kuna Eesti tulumaksusüsteemis pole võimalik teha vahet tavapärase kasumi jaotamise ja väljumissituatsiooni vahel. Eesti püsiva tegevuskoha kasumi jaotamise reeglid on praegu rahandusministeeriumi hinnangul sisuliselt samad, mis direktiivi sätestatavad väljumismaksu reeglid.
«Väljumismaks sellisel kujul, nagu see oli esialgses versioonis, oleks meie jaoks tõstnud punase lipu, kuna see ei sobiks meie tulumaksusüsteemiga. Samuti oli meile tähtis, et direktiiv ütleks midagi maksuperioodi kohta, kuna Eestis pole ettevõtete tulumaksule maksuaastat, samas räägib kogu direktiiv maksuaastast,» rääkis Jegorov konverentsil.
Ta märkis, et jooksva kasumimaksu puudumine Eestis tingis vajaduse taotleda Eestile erandi sissekirjutamist direktiivi, sest püsivad tegevuskohad ongi siin maksustatud esimest ja viimast korda vara väljaviimise hetkel ning kasumi- ja väljumismaksu eristamine ei ole Eestis võimalik.
«See on keeruline ka seetõttu, et mõiste maksuamortisatsioon on meie maksusüsteemile juba 17 aastat olnud võõras ja Eesti peab otsima oma eripäraseid võimalusi selle sätte mõtte rakendamiseks,» kirjutas Jegorov juunis rahandusministeeriumi kodulehel.
Kuna Eestil pole aastast ettevõtte tulumaksu, peab riik nüüd otsustama, millal ja kuidas üleliigset intressi maksustada.
Välismaist kontrollitavat äriühingut puudutava direktiivi osa puhul keeldus Eesti lubamast siinsete äriettevõtete kasumi maksustamisest teistes liikmesriikides puhtalt seetõttu, et nad ei jaota kasumit.
«Liikmesriigi maksumaksja kontrolli all olev välismaine äriühing peab selle direktiivi ettepaneku järgi sattuma liikmesriigi maksu alla isegi juhul, kui ta tegutseb täielikult väljaspool seda liikmesriiki. Seda juhul, kui on täidetud kolm tingimust. Esiteks peab liikmesriigi maksumaksja kontrollima rohkem kui 50 protsenti välismaise äriühingu kapitalist või omama õigust saada rohkem kui 50 protsenti välismaise äriühingu kasumist,» kirjutas Jegorov juunis.
«Teiseks peab kontrollitava äriühingu tegutsemise riigis kehtima maksumäär, mis on 50 protsendi võrra madalam kui kontrolliva maksumaksja koduriigi efektiivne maksumäär. Ja kolmandaks peab selle välismaise äriühingu tulu olema midagi muud, kui tulu tegelikust majandustegevusest, mida tõendaks vajalike töötajate, seadmete, vara ja tegutsemispinna olemasolu,» jätkas Jegorov.
«Eestis kehtib juba praegu mõnevõrra sarnane reeglistik, kuid see puudutab offshore'e omavaid füüsilisi isikuid. Direktiivi ettepanek kohustab meid maksustama ka juriidilise isiku kontrolli all olevaid välismaiseid äriühinguid. Õnneks on direktiivi arutelude käigus jõutud tõdemusele, et selle artikli mõjualasse peaksid jääma vaid kunstlikud skeemid, mis on suunatud kasumi nihutamisele, ja tegelik majandustegevus, mis toimub mujal ja naudib sealses maksukeskkonnas madalamaid maksumäärasid, ei peaks olema igal juhul EL-is maksustatud EL-is kehtivate määrade järgi. Esialgne direktiivi ettepanek sellist välistust ei sisaldanud ja oli seetõttu probleemiks paljude liikmesriikide jaoks, seehulgas ka Eestile,» märkis Jegorov.
Juuni keskel toimunud EL-i majandus- ja rahandusministrite koosolekul lepiti kokku EL-i maksude vältimise vastases direktiivis. Direktiiv põhineb Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) tegevuskava soovitustel, mille pinnalt loodi EL-i maksude vältimise vastaste meetmete miinimumstandard. Direktiivi meetmed on EL-i riikides kohustuslikud, kuid need ei keela liikmesriikidel rangemate reeglite kehtestamist.
Direktiivi viiest meetmest põhinevad OECD reeglitel intresside mahaarvamise piirang, välismaiste kontrollitavate äriühingute ning hübriidsete ebakõlade lahendamise reeglid. Lisaks luuakse ühtne miinimumstandard kuritarvituste vastasele sättele ning sätestatakse riigist väljaviidavate varade maksustamise reeglid ehk niinimetatud lahkumismaks.
Liigse intressikulu tekitamine on üks agressiivse maksuplaneerimise viise, mis võimaldab nihutada kasumit kõrgema maksumääraga riigist madalama maksumääraga riiki. Seega piiravad intresside mahaarvamise reeglid ülemäärase laenukasutuse kulu mahaarvamist, sidudes mahaarvamise õiguse ettevõtte intressi-, maksu- ja amortisatsioonieelse kasumi või kontserni võlakoormuse tasemega.
Reeglid mõjutavad enamasti suuremaid kontserni kuuluvaid ettevõtteid, kuivõrd riigid ei pea kehtestama reegleid kontserni mittekuuluvatele ettevõtetele ning ülemäärasele intressile, mis ei ületa kolme miljonit eurot aastas. Samuti ei pea riigid kehtestama reegleid laenulepingutele, mis on sõlmitud enne direktiivis kokkuleppimise kuupäeva, ehk 17. juunil 2016 ja mida ei ole hiljem muudetud. Riigid, kus praegu juba kehtivad samaväärsed tõhusad kasumi ümberpaigutamise vastased reeglid, võivad nende kasutamist jätkata kuni aastani 2024. Eestis seni intressi mahaarvamise piiranguid ei ole, need kehtestatakse alates 2019. aastast.
Välismaiste kontrollitavate äriühingute reeglid on Eestis seni kehtinud füüsilise isiku tasandil ja näevad ette Eesti residentide kontrolli all oleva välismaise äriühingu teenitud kasumi omistamist ja maksustamist Eesti residentide käes. Direktiivi kohaselt peetakse liikmesriigi residendi poolt kontrollitavaks üksust, mida resident kontrollib üksi või koos seotud isikutega üle 50 protsendi osas ning kui selle üksuse välisriigis tasutud tulumaks on koduriigis tasumisele kuuluvast maksust poole väiksem.
Kontrollitava äriühingu kasum omistatakse ja maksustatakse sellisel juhul liikmesriigi äriühingu kasumina, kuid liikmesriikide valikul võib reeglite alt välistada välisriigi äriühingud, kus toimub tegelik majandustegevus ning tehinguid pole tehtud üksnes maksueelise saamiseks. Kuna reegleid rakendatakse nii EL-i siseselt kui ka kolmandate riikide suhtes, kohustatakse direktiiviga sel viisil maksustama vaid kunstlikke tehinguid.
Hübriidsed ebakõlad tekivad piiriülestes olukordades, kus erinevad riigid kohtlevad maksustamise mõttes ühte ja sama üksust või finantsinstrumenti erinevalt, mille tagajärjeks on kulude mitmekordne mahaarvamine või tuludest väljajätmine. Direktiivi hübriidsete ebakõlade lahendamise reeglid koordineerivad ELi liikmesriikide tegevust, andes mahaarvamise tegemise õiguse korraga ainult ühes liikmesriigis. Kolmandaid riike direktiivi reeglid praegu ei hõlma, neid hakatakse arutama tänavu sügisel tehtava ettepaneku alusel.
Kuritarvituste vastane säte kohustab liikmesriike mitte arvesse võtma peamiselt maksueelise saamiseks loodud tehinguid või skeeme. Eestis kehtib sarnane põhimõte maksukorralduse seaduses juba aastaid, kuid miinumumstandardi vajadus tekkis sellest, et leidus liikmesriike, kus sellist üldist maksude vältimise vastast reeglit veel polnud. Sätte eesmärk on täita lüngad, mis erireeglite kohaldamisalast välja jäävad.
Lahkumismaksu mõte on tagada, et kui maksumaksja viib vara või oma maksuresidentsuse riigist välja, võib see riik maksustada tema territooriumil tekkinud kapitalikasumi majandusliku väärtuse isegi juhul, kui seda kasumit ei ole riigist lahkumise hetkeks veel realiseeritud. Lahkumismaksu rakendavad peamiselt riigid, kus maksuarvestuses lubatakse varade amortisatsiooni arvelt kasumit vähendada, kuid varade mujale liikumisel jääb oodatud hilisem tulu riigil saamata.
Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale tuleb aga vältida vaba liikumise takistamist ning seega näeb ka direktiiv ette lahkumisel võetava maksu edasilükkamist ja osadena tasumist kuni vara realiseerimiseni, kuid mitte rohkem kui viieks aastaks. Kuivõrd Eesti ettevõtete tulumaksusüsteem toimib traditsioonilisest süsteemist erinevalt, on Eestile direktiivis ette nähtud erand, mis lubab mitteresidendi püsivast tegevuskohast väljaviidava vara maksustamist mitte edasi lükata, sest Eesti tulumaksuseaduse mõttes on tegemist kasumi jaotamisega
Kõik direktiivi meetmed tuleb liikmesriikidel üle võtta 2019. aasta algusest, välja arvatud lahkumismaksu puudutavad sätted, mille ülevõtmise tähtaeg on 2020.