Kõige tähtsam praeguses majanduskriisis on taastada pankade omavaheline usaldus, sõnas Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor Urmas Varblane Priit Rajalole, lisades, et kriis tuli paar aastat liiga hilja.
Maailma majanduskriis saabus natuke liiga hilja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui tagasi vaadata, siis millised olid need märgid, kui neid üldse oli, mis võinuks ennustada, et maailma majandusega juhtub see, mis nüüd käes on?
Juhtus see, millest oleme kõnelenud ka Eesti majanduse puhul: oli soovmõtlemine. Ameerikas mõeldi samuti, et hinnad tõusevad, inimesed saavad rikkamaks, immigratsiooniga tuleb uusi inimesi, kes tahavad maju osta (kui räägime USA kinnisvaraärist). Ühel hetkel oli maailmas raha väga palju ja see oli odav. See oli ka aeg, kui intressid olid madalad, nagu ka pankade tegevuste kindlustamise intressid. Oli hetk, kui tundus, et kõik on võimalik.
Selle taga oli ka paljuski raha metsik teke Hiinas, Kagu-Aasias ja araabia maades, kus teeniti nafta hinna tõusuga meeletult. See teema on minu hinnangul praegu kriisi käigus jäänud tagaplaanile. Hiina majandus ekspordib nagu loom. Hiina keskpangal on valuutareserve hinnanguliselt 1,8 triljonit dollarit.
Maailmas on tekkinud olukord, kus Hiinas, Kagu-Aasias ja araabia maades on palju vaba raha. Varem oli seda tohutult Ameerikas. Nüüd on seda jäänud vähemaks, kuuldavasti umbes triljoni dollari võrra. Sest näiteks majad, millel olid fiktiivselt kõrged hinnad, ei maksnud tegelikult nii palju, mistõttu pankadel olid varad, mis osutusid tegelikult palju väiksemaks.
Kui Ameerikas ja Euroopas kadus raha ära, siis tekkis praegune situatsioon – pangad, püüdes oma olukorda parandada, peavad pöörduma Aasia poole. Aga sealt ei taheta enam raha lihtsalt laenata, vaid osta tükke USA ja Euroopa pankadest. Praegune kriis näitab trendi, et maailma majanduskeskuse kese nihkub USAst ja Euroopast Aasiasse ja sellist domineerivat rolli, nagu tal oli, USA enam tagasi ei saagi.
Mis sellest kasu või kahju on?
Esmalt näitab see seda, et maailmamajanduse seotus süveneb veelgi. Täiesti süüdimatu on kirjutada praegu kuskil Eesti lehes, et meile seal kaugel toimuv mitte midagi ei tähenda.
Maailma pankadel on tekkinud teineteise vastu metsik usaldamatus, sest äkki teisel on mingi jama, äkki on temal oma Augeiase tallid puhastamata ning kui talle laenu anda, siis võib-olla tema enam tagasi ei maksa.
Pankadel on üleöö turg (overnight market), kus üksteiselt lühiajaliselt laenatakse (intressimäär on Libor). Nüüd on aga juhtunud, et pangad ei julge enam üksteisele laenata, vaid panevad raha hoopis Euroopa Keskpanka. Seda pole enam ammu olnud. Keskpank maksab ka neile intressi, kuid see on Liborist tunduvalt madalam. Alles teisipäeval oli keskpanga juures hoitud üleöö 100 miljardit eurot.
Olukord on nagu inimesel, kellel vereringes hakkab veri järjest aeglasemalt käima. Majanduses on nii, et kui vastastikku laene ei anta, siis uusi projekte ei algatata ega juhtugi enam midagi. Tegutseda saab vaid see, kellel on raha. Kuid kogu maailma raharinge põhimõte on, et raha läheb sinna, kus on idee. See turumajanduse alusidee on hetkel tohutult häiritud.
Aga kuidas vastastikust usaldust taastada?
See ongi keeruline. Näeme, kuidas Iirimaa võtab vastu otsuse, et toetavad ja tagavad teatud asju, Prantsusmaa tahab kutsuda kokku Euroopa tippkohtumise, et arutada 300 miljardi euro suuruse toetuspaketi loomist, Island, Suurbritannia, Beneluxi maad ostavad ja toetavad oma finantsasutusi. Põhimõte on selles, et valitsused püüavad oma osalusega öelda, et ärge närveerige ja tegutsege edasi.
Ühed aga ütlevad siinjuures, et see on halb. Valitsuste sekkumine annab investeerimispankuritele tunde, et nad võivad tulevikus samamoodi teha ning et kui suur jama tuleb, küll nad siis jälle pääsevad. Tõsi, ega need investeerimispankurid nüüd vaeseks jää, nendel on rikkus ammu akumuleeritud. Õhus on nende inimeste vara, kes ei teadnudki, et on sellistesse skeemidesse haaratud.
Siin ongi näide sellest, kuidas meiegi, eestimaalased, oleme seotud, kuigi loodetavasti vähe: inimesed investeerivad pensionifondidesse, mis reklaamivad suurt tulusust. Aga kust see tulu tuleb? Riskiga.
See, mis nüüdse kriisi järel tuleb, on suur finantsinstitutsioonide regulatsioonide ülevaatamine, mida ja kui palju tohib teha. Euroopa Liit juba annab välja regulatsioone puhuks, kui pangad on üle kahe-kolme-viie riigi, et kuidas tekiksid valitsustevahelised järelevalveüksused. Näiteks mida saaks Eesti praegu teha Rootsi pankadega? Mitte midagi! Vaadata vaid lakke ja loota, et rootslased on targad. Oleme tegelikult vastutuse lükanud Rootsi valitsusele ja nende keskpangale.
Tõsise kriisi korral peab aga olema mehhanism, mismoodi valitsused teevad koostööd mitmeharuliste pankade puhul. Enamik suuri panku on ju sellised. Praegu on aga peaküsimus usalduse taastamine.
Praegu on jutt, et mis siis ikka, kui mingid investeerimispangad lendavad, kuid kui raha istub kuskil paigal ja iga pank saab mängida vaid oma vahenditega, siis oleme seisus, kus riigid justkui tõmbaks endale tollimaksud peale ja ütleks, et me enam ei kauple.
Õnneks Prantsusmaal, USA-l, Islandil ja Suurbritannial on raha, et midagi päästa, Eestil seda eriti poleks.
Siin ongi küsimus, kas finantskriis tuli heal või halval ajal? Vastus on, et tuli valel. See pidanuks tulema näiteks kaks aastat tagasi. See jahutanuks majanduse maha, inimesed tulnuks mõistuse juurde ja pauk poleks olnud nii suur.
Kas seda paari aasta tagust jahtumist saanuks esile kutsuda?
Jah, regulatsioonidega. Aga selle kohta leidsin ühe tsitaadi Citygroupi endiselt juhilt: «Niikaua kui muusika mängib, peame tantsima.» See lause kehtib ilusasti ka selle möllu kohta, mis oli Eestis aastatel 2006–2007. Ja nendele, kes ütlesid siis, et keerame muusika vaiksemaks, vastati, et lollid olete, tantsida on ju mõnus.
Aga tuleme selle juurde, mis võiks Eestit aidata. Jutt on olnud ekspordist. Samas on ennustused, et G7-riikide majanduskasv on tänavu võib-olla
1,4 protsenti. Meile tähendab see, et enam pole neid, kes jõuaksid meie tooteid osta.
Teisalt räägime, et majanduslanguse ajal on hea alustada uute ideedega ning aastasadade jooksul on majanduskriisidest kasvanud uued ärid, hädas pannakse ju pead kokku. Lisaks ideele on vaja aga raha, ja on tähtis, et see raha poleks väga kallis. Ent usalduse kadu maailmas viib likviidsuskriisini ehk isegi heale plaanile pole võimalik raha saada, sest pangad lähevad ultrakonservatiivseks.
Siin peaksidki valitsused appi tulema?
Jällegi mõtlemise koht. Valitsused ütlevad, et nemad ei saa üle võtta turu rolli. Riigimajanduse äärmusesse minek poleks ka hea. Ega riik ei saa Eestis hakata ettevõtlust juhtima, seda peavad tegema ikkagi ettevõtjad. Mis on küll õige, et peaksime teatud garantiisüsteemid looma, ja tean, et neid juba ka tehakse. Peame toetama ettevõtlust. Jumal tänatud, et ära jäi see idiootsus lisada gaasile ja millele veel aktsiisi. See ju töötanuks vastu loogikale toetada uusi ärisid.
Sellega ma pole nõus, et riik pangad natsionaliseeriks. Kui meil on kõik riigi oma, siis teame, mis juhtub: kuidas me pankade vahel konkurentsi tekitame, kui on üks omanik. Ma pole seda usku, et riik peab kõik ära tegema, siis oleks õnn õuel.
Kas maailma finantsasutuste Augeiase tallid on nüüd tühjad või on sealt veel midagi tulemas?
Mina küll ei julge arvata, et nad tühjad oleksid. Nende tallide puhastamine jätkub veel ja see tähendab, et tekib küllalt neid panku, mis tuleb sisuliselt üles ehitada. Kuid selge on ka see, nagu George Soros ühes intervjuus ütles, et investeerimispangad praegusel kujul on mõneks ajaks kadunud. Aga ega maailma rahasüsteem kao kuhugi. Inimestele tähendab praegune kriis, et kaovad võimalused teenida muinasjutulisi kasumeid, sest seadused lihtsalt ei luba enam liigseid riske võtta.